Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

Galiitsia-Volõõnia vürstiriik Галицько-Волинське королівство Regnum Galiciae et Lodomeriae Regnum Russiae 1199–1349
Galiitsia-Volõõnia lipp Galiitsia-Volõõnia vapp
Valitsusvorm	Monarhia
Galiitsia-Volõõnia vürst, Vene kuningas	Roman Mstislavitš (1197–1205) Danilo Romanovitš (1238–1264)
Pealinn	Volodõmõr-Volõnskõi (1199–1238) Halych (1238–1272) Chełm Lviv (1272–1349)
Religioon	Õigeusk
Ajalugu ja sündmused Eellasriigid Galiitsia vürstiriik, Volõõnia vürstiriik Järglasriigid Poola Kuningriik, Leedu suurvürstiriik
Riigikeeled	Vanavene keel

Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ehk Rus'i kuningriik oli Vene (Ukraina) riik ajaloolistel Galiitsia ja Volõõnia aladel, mis tekkis Galiitsia ja Volõõnia vürstiriikide ühendamisel. Riik eksisteeris aastatel 1199–1349 ning oli koos Novgorodi ja Vladimiri-Suzdaliga üks kolmest tähtsamast võimukeskusest, mis tekkisid Kiievi-Vene riigi lagunemisel.

Pärast mongolite sissetungi Kiievi-Venesse 1239–1241 oli Danilo Romanovitš 1246. aastal sunnitud vanduma truudust Batu-khaanile ja Kuldhordile. Sellegipoolest üritas ta Mongolite ikke alt vabaneda ja ebaõnnestunult sõlmida sõjalisi liitlassuhteid teiste Euroopa valitsejatega. Poola kuningas vallutas vürstiriigi 1349. aastal ja sellega lõppesid ka vasallisuhted Kuldhordiga.

Galiitsia-Volõõnia territoorium paiknes läänes Sani ja Wieprzi jõe vahel tänapäeva Kagu-Poolas, idaalad katsid Pinski raba tänapäeva Valgevenes ja lõunas ulatus see Lõuna-Bugi jõeni tänapäeva Ukrainas. Vürstiriigi ümber paiknesid Must-Vene, Leedu suurvürstiriik, Turovi-Pinski vürstiriik, Kiievi vürstiriik, Kuldhord, Ungari kuningriik, Poola kuningriik, Moldova vürstiriik ja Saksa ordu valdused Preisimaal.

Galiitsia ja Volõõnia nime on esmamainitud Nestori kroonikas "Jutustus möödunud aegadest" seoses Kiievi suurvürst Vladimir Püha sõjaretkega Poola vastu 981. aastal. Poola ajalooallikate kohaselt hõivas Vladimir nende alad, Sani jõest lääne pool asuvad Przemyśli ja Czerwieńi, kuid Vene allikate kohaselt vallutati sealsed alad tagasi. Poola ja Vene vahelised sõjad jätkusid Bolesław I Chrobry (Kiievi sõjakäik (1018)) ja Vladimiri sõjakäigu järel, 1031 vahetusid maade omanikud veel viis korda.^[1]

Kiievi suurvürst Vladimiri sõjaretke tingis tema poliitika, mille sihiks oli Kiievi-Vene riigi mõjupiiride laiendamine ja Puna-Vene linnade enda kontrolli alla saamine. Galiitsia ja Volõõnia olid strateegilised piirkonnad, kuna neid läbisid rahvusvahelised kaubateed, mis ühendasid Kiievit Krakovi, Böömimaa ja ülejäänud Kesk-Euroopaga. Lisaks paiknesid Galitši lähedal soolakaevandused ja sool oli üks väärtuslikumaid keskaegseid kaubaartikleid. Mõnede ajaloolaste arvates tulenes Galitši nimi indoeuroopa sõnast hal ehk "sool". Galiitsia nimi tuli läbi ladina keele vanavenekeelsest sõnast, mis tähendas "soola maa".^[1]

Pärast Kiievi suurvürst (1019–1054) Jaroslav Targa surma (1054) jaotati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorodi vürstiriik; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigivi vürstiriik, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavli vürstiriik, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolenski vürstiriik, viiendale Igorile Vladimir Volõõnias ja 1052 surnud 1. poja Vladimir Jaroslavitši pojale ning pojapoeg Rostislavile Galiitsia.

1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik keskusega Vladimiris. Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Vladimiri suurvürst Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad. Endise suurvürstiriigi aladest kujunes Kiievi vürstiriik, mida uute võimukeskuste valitsejad 12. ja 13. sajandil korduvalt vallutasid ning allutasid oma võimule.

 Pikemalt artiklis Galiitsia vürstiriik, Volõõnia vürstiriik

Galiitsia ja Volõõnia ühendatud vürstiriigi moodustas ja valitses aastatel (1197–1205) Rjurikovitšite dünastia, Jaroslav Targa järglaste Romanovitšide dünastiaharu asutaja, endine Novgorodi vürst ja senine Volõõnia vürst, Kiievi suurvürsti 1167–1169 ja 1170 Mstislav II poeg Roman Mstislavitš (~1160–1205) 1199. aastal, pärast viimase Rostislavitšite soost Galiitsia vürstiriigi vürsti Vladimir Jaroslavitši surma.

Enne seda toimus Volõõnia Igorevitšite ja Galiitsia Rostislavitšite vaheline võitlus ülemvõimu pärast, millesse kaasati ka naabermaid, Poolat ja Ungari kuningriiki. 1189. aastal toimunud sissetungi tulemusel kuulutas Ungari kuningas Béla III end ka lühiajaliselt Galiitsia ja Lodomeeria kuningaks.

Roman Mstislavitši (~1160–1205), Novgorodi vürst 1168–1170, Volõõnia vürst 1173–1187 ja 1188–1205, Galiitsia vürst 1187–1188 ja 1199–1205 ning Kiievi suurvürstina 1203–1205 Roman Suur) moodustatud ühine Galiitsia-Volõõnia vürstiriik, mis kontrollis alasid kuni Musta mereni, oli 13. sajandi alguses endise Vana-Vene riigi aladel, koos Kirde-Vene aladel asunud Vladimiri suurvürsti Vladimiri-Suzdali vürstiriigi ja Loode-Vene aladel asunud Novgorodi vabariigiga üks mõjuvõimsamaid slaavi vürstiriike.

Suurimad asulad: Kobryn, Volodõmõr-Volõnskõi, Brest, Chełm, Lutsk, Czerwień, Belz, Byarestse, Jarosław, Przemyśl, Lviv, Zvenõgorod, Halych, Terebovlia ja Bilhorod Dnestri suudmes.

Galiitsia-Volõõnia vürstid osalesid Kiievi-Vene keskvõimu lagunemise järel võimuvõitluses Kiievi linna pärast. 1200. aastal tegid Vene vürstide ühendatud väed sõjakäigu Romani vastu, kuid kaotasid sõja ja ka Kiievi linna, kuid eelnevates sõdades hiilguse kaotanud Kiiev ei saanud Roman Suure pealinnaks ja ta nimetas sinna asevalitseja ning jätkas valitsemist Halychis. Roman Mstislavitši surma järel lahingus 1205. aastal, oli vürstiriik järgneva 30 aasta jooksul erinevate valitsejate valitsemise all. Vürstiriigis kujunes tugev bojaaride ülemkiht, kelle erinevate toetusgruppide toel valiti või tõugati võimult bojaaridele sobimatud vürstid.

Roman Mstislavitši surma järel oli vürstiriik (Poola hertsogi, Ungari kuninga ja Ungari kuninga András II poja, Galiitsia kuninga Kálmáni 1219–1221) ja vürstide (Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš (1219–1226), Danilo Romanovitš (1230–1232, 1233–1235)) valitsemise all.

1238. aastal sai troonile (1238–1264) Roman Suure poeg Danilo Romanovitš. Danilo Romanovitši valitsusajal liideti ka 1234. aastal Belzi vürstiriigi alad. Järgnevalt valitses Galiitsia ja Volõõnia vürstiriiki Romanovitšide dünastia, kuningas Danilo Romanovitš ning Belzi (1207–1211), Berestje (1221–1231) ja Volõõnia vürst (1231–1269) Vasilko Romanovitš.

Mongolite invasiooni ajal Vene aladele (1237–1240) ja Euroopasse Batu-khaani juhtimisel, püüdis Danilo Romanovitš laiendada oma valdusi ja 1240. aastal vallutas Kiievi. Kuid juba aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud mõned põhjapoolsed linnad. 1241. aastal mongolite sõjakäigu ajal Poolasse ja Ungarisse liikusid mongolite väed läbi vürstiriigi.

 Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Venemaale, Mongolite invasioon Euroopasse

1238. aastal mongolite invasiooni ajal nõrgenenud vürstiriigi alale tegid sõjakäigu Saksa orduga liitunud Dobrini ordu, kuid kaotasid Drohiczyni lahingus Danilo Romanovitši vägedele.

Mongolite riigis Ugedei-khaani surma (1241) järel alanud Ugedei-järgse võimuvõitluse ajal saavutasid Galiitsia-Volõõnia vürst, Danilo Romanovitš ja ta vend Vasilko Romanovitš võidu piirkondliku konkurendi, Tšernigivi vürsti Mihhail Vsevolodovitši üle. Sõjakäikude järel kutsuti 1246 vürst Danilo Romanovitš, Kuldhordi pealinna Saraisse, kus ta tunnistas vasallisõltuvust Batu-khaanile ja nimetati khaani andamikogujaks piirkonnas.

Vaatamata antud vasallivandele alustas Danilo Romanovitš läänepoolsete katoliku usku riikide koalitsiooni loomist mongolite vastu, sõjaliste ja dünastiliste liitudega Poola, Ungari ja Leeduga. Vürst Danilo Romanovitš püüdis muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti Chełmi, vürstiriigi pealinna piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid õigeusu kiriku pea nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea, Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht, Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres.

Danilo Romanovitši naitis tütre 1250–1251 talvel, Vladimiri vürsti Andrei II Jaroslavitšiga. 1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri-Suzdali vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallide Rootsi ja Liivi orduga. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Mongolite riigii khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks, tema vennale Aleksander Nevskile.

1252. aastal naitis Danilo Romanovitši poja Lev Danilovitši Ungari kuninga Béla IV tütre ja poja Roman Danilovitši Austria hertsogi, Friedrich II tütre Gertrudaga ning poja Švarn Danilovitši 1255. aastal Leedu vürsti Mindaugase tütrega. Koalitsioonile katolike riikidega, sai Danilo Romanovitš ka Rooma paavsti õnnistuse, kes tunnistas 1253. aastal Danilo Romanovitši Vene kuningana (rex Russiae) ning saatis talle ka kuningakrooni.

1259. aastal saatis aga khaan väed vürstiriiki ning sundis maha lammutama ehitatud kaitserajatised (Volodõmõris, Lutskis, Kamjanets-Podilskõis ja Lvivis) ja vürsti osalema liitlasena sõjakäigus Leedu suurvürstiriiki.

13.– 14. sajandil piirnes Galiitsia ja Volõõnia vürstiriik: kirdes Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi, Turaŭ-Pinski vürstiriigi; idas Kiievi vürstiriigi; kagus Kuldhordi alade; edelas Ungari kuningriigi; läänes Poola kuniingriigi; loodes Masoovia vürstiriigiga.

Galiitsia ja Volõõnia vürstiriiki valitsesid Romanovitšid, kuni 1340. aastani: 1238–1264 Danilo Romanovitš (1201–1264)^[2];1264–1301 Lev Danilovitš^[3]; 1301–1315 Juri Lvovitš (Juri I)^[4] Andrei ja 1315–1323 Lev Jurjevitš (Lev II) ning 1323–1340 Boleslav-Juri (Juri II).

Danilo Romanovitši järglase Lev Danilovitši valitsemisaeg (1264–1301) oli piirkonnale Kuldhordi vasallriigiga rahulik ja majanduslikult ning kultuuriliselt edukas. Juri Lvovitš (Juri I) valitsemisajal (1301–1315) kaotati Poolale Lublin (1302) ja Taga-Karpaatia Ungarile. Aastatel 1308–1323 koos valitsenud Andrei ja Lev Jurjevitš, hukkusid aga järglasteta, 1323. aastal võitluses mongoli vägedega. Kontroll Volõõnia üle läks Leedu suurvürsti Gediminase pojale Liubartasele ja kontroll Galiitsia üle kohalikele bojaaridele, kes kutsusid valitsejaks Juri I tütrepoja Bolesławi.

Bolesławi (kes ristimise järel õigeusku, kandis ristinime Juri, poolapäraselt Jerzy) valitsemisajal viidi läbi riigivalitsemises muudatusi, võttes abiks Saksa ordu alade valitsemise eeskuju. Asutati kaubalinnad ning anti neile ka (Sanok (1339), Lviv (1356) Magdeburgi linnaõigused. Linnade ja uue seisuse soosimise tagajärjel moodustasid bojaarid vandenõu ja 1340. aastal mürgitati Juri II.

• 1199–1205, Roman Mstislavitš ja Kiievi suurvürst 1201, 1204
• 1219–1221, Galiitsia kuningas Kálmán
• 1219–1226, Mstislav Mstislavitš
• 1230–1232, Danilo Romanovitš
• 1233–1235, Danilo Romanovitš
• 1238–1264, Danilo Romanovitš
• 1264–1301, Lev Danilovitš
• 1301–1315, Juri Lvovitš (Juri I)
  • 1308–1323 Andrei Lvovitš koos Juri Lvovitš (Juri I) ja Lev Jurjevitšiga
• 1315–1323, Lev Jurjevitš (Lev II) ja
• 1323–1340, Boleslav-Juri (Juri II).

Kujunenud poliitilist olukorda raskendas samal ajal Poola ja Ungari kuninga Kazimierz III Suure poolt uute maade alistamine. Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) järel jagati piirkond Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel.

1344. aastal hõivas Leedu suurvürstiriik Volõõnia ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia.

1569. aasta Lublini uniooni järel, mis moodustas Poola ja Leedu ühisriigi, liideti aga piirkond Poola Krooni maadega kui Rzeczpospolita Vene vojevoodkond.

• Galiitsia-Volõõnia kroonika

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

• Paul Robert Magocsi. A history of Ukraine Seattle, University of Washington Press 1998. ISBN 0295975806
• Vladimir Sergejev, David Vseviov. Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni. Tallinn, Valgus 2002. ISBN 9789985681213