Georg Philipp Telemann

Georg Philipp Telemann (14. märts 1681 Magdeburg – 25. juuni 1767 Hamburg) oli saksa helilooja.

Telemann õppis Leipzigi ülikoolis õigusteadust. Muusikas oli ta iseõppija. Ta oli Johann Sebastian Bachi, Antonio Vivaldi ja Georg Friedrich Händeli kaasaegne. Eluajal oli tal tegelikult hoopis suurem muusikaline tähtsus kui nendel kolmel, keda tänapäeval paremini tunneme. Telemannil oli mitu tähtsat muusikalist töökohta, ta asutas ja juhtis orkestreid ning oli õukonnamuusik.

Telemann abiellus 1709 Amalie Louise Juliane Eberliniga, kes oli Promnitzi krahvinna õuedaam. Tema äi Daniel Eberlin (1647–1715) oli helilooja ja kapellmeister, kellel oli 8 last. 1711 sündis Telemannile tütar, kuid tema naine suri pärast seda. Telemann leinas oma naist sügavalt. 28. augustil 1714 abiellus Telemann uuesti Frankfurdi linnaametniku tütre Maria Catharina Textoriga. Neil sündis 9 last, kuid naine rikkus sageli abielu ja jättis lõpuks oma mehe maha, olles talle enne tekitanud hiiglasliku kaardimänguvõla. Telemanni päästsid pankrotist tema sõbrad ja tema enese viljakus üha uute muusikateoste kirjutamisega.

Tema karjääri kulminatsioon oli muusikadirektori koht viies Hamburgi suurimas kirikus aastast 1721 kuni surmani.

Telemanni on tihti nimetatud ajaloo kõige viljakamaks heliloojaks, kui kriteeriumiks võtta säilinud teosed. Telemann lõi ligi 1500 kirikukantaati, 1000 orkestrisüiti, üle 40 ooperi ja passiooni, kammermuusikat.

Telemann on tähtis autoriõiguse pioneer. Ta taotles oma heliteoste trükis avaldamise ainuõigust ja suutis maksma panna seisukoha, et heliteoste avaldamise õigus kuulub heliloojale. Seda demonstreeris ta teiselgi viisil. Aeg-ajalt komponeeris Telemann teoseid, mida esitati üksnes väikesele kõrgaadlike rühmale, kuid varsti pärast seda laskis Telemann neid esitada oma avalikel kontsertidel, küsimata selleks üheltki võimukandjalt luba.