Gottlieb Welté

Gottlieb Christian Welté
Sündinud 9. juuni 1747
Biebrich, Wiesbaden
Surnud 17. detsember 1792
Lohu mõis, Harjumaa
Rahvus sakslane
Kunstivool rokokoo, klassitsism

Gottlieb Christian Welté (9. juuni 1747 Biebrich[1] – 17. detsember 1792 Lohu mõis) oli maalikunstnik ja graafik.

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Gottlieb Christian Welté sündis andekate vanemate lapsena. Tema isa Johann Welté oli tunnustatud fagotimängija, kes töötas Mainzis kuurvürsti teenistuses kammerteenrina.[2] Lisaks on leitud materjale, kus temast räägitakse kui maalikunstnikust.[2] Nõnda nagu isa, oli ka poeg andekas nii kunstis kui ka muusikas,[2] mistõttu on väidetud, et muusikast sai tema viimastel eluaastatel oluline sissetulekuallikas.[3] Gottlieb Welté esimeseks õpetajaks oli tema isa.[4] Kuna tema anded tulid ilmsiks väga noorena, asus ta 1758. aastal õppima Mainzi maali- ja skulptuuriakadeemiasse, kus temast sai hiljem akadeemia liige.[2]

Elu Mainzis ja Frankfurdis

[muuda | muuda lähteteksti]

Mainzi maali- ja skulptuuriakadeemias mõjutasid tema stiili- ja kunstieelistusi kõige enam pedagoog Johann Gustav Hoch (1716–1779) ja võimalik, et ka Johann Conrad Seekatz (1709–1768).[2] 1774. aastal asus Welté tööle Christian Georg Schültz vanema (1718–1791) ateljeesse stafaažimaalijana, tehes seal Schültzi maalidele kaunistusi, lisades loomi ja inimesi.[3][2] Weltést sai populaarne ja edukas kunstnik Frankfurdis, kelle teoseid armastati ning tema graafikat ja oforte hakati teiste kunstnike poolt kopeerima.[5]

"Istuv mees rehaga ja naine korviga". Gottlieb Welté (u 1773–1780). Ofort, paber


Elu Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

1780.–1781. aastal töötas Welté Peterburis, kuhu ta läks Grigori Potjomkini (1739–1791) kutsel. Pärast seda (1781. aastal) liikus Gottlieb Welté edasi Eestisse, asudes Põltsamaale[3] Johann Woldemar von Lauwi (1712–1786) teenistusse, kus tema ülesandeks sai Põltsamaa lossi interjööri kaunistamine.[6][3] Arvatavasti sai ta sellega juurde ka loomingulist vabadust.[3] Welté oli tõenäoliselt seotud ka (1781–1784) Põltsamaa portselanivabriku toodangu dekoreerimisega,[7] andes enda portfooliost joonistusi ja akvarelle Põltsamaa portselanimaalijatele näidisteks.[8] Pärast Johann Woldemar von Lauwi surma 1785–1788 hakkas kunstnik tööle koduõpetajana Võisiku mõisas.[9][10] 1790. aasta veetis Welté Tallinnas, oodates pääsu laevale, et naasta kodulinna Mainzi.[11] Peagi jäi kunstnik raskelt haigeks, lisaks hakkas tal otsa saama reisiraha, mistõttu oli ta sunnitud minema tööle koduõpetajaks Lohu mõisasse.[11] Nii veetis ta oma viimased eluaastad Otto Wilhelm von Krusensternile (1740–1820) kuulunud Lohu mõisas, kus suri 1792. aastal, jõudmata tagasi kodumaale.[9][11]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema varajasele loomingule, mil kunstnik töötas Schültzi töökojas, on iseloomulikud „elutruud, haprad, pikaksvenitatud figuurid“[2].[2]

Welté loomingule oli omane jäädvustada karaktereid läbi huumoriprisma, mistõttu olid tema meelisteemadeks vastandid, armunud paarikesed, tööd tegevad talupojad ja lapsed.[2] Algusaastatel on kunstnikule iseloomulik Frankfurdis armastatud 17. sajandi Madalmaade kunst ja Prantsusmaal populaarne toretsev rokokookunst.[2] Kuid viimasel eluperioodil hakkas tundma Welté huvi kõige inglispärase vastu.[12] Lisaks kujunes tema üheks lemmikvõtteks vaatajapilgu suunamine teose sügavusse inimfiguuride abil.[11]

Peale inimtüüpide ammutas Gottlieb Welté inspiratsiooni ka antiikmütoloogiatest ja piiblist.[12] Kuulsa kollektsionääri Valentin Prehni kogus on mõned puule maalitud väikesed kunstiteosed, mis on arvatavasti Welté maalitud, näiteks „Luna jälgib armunult magavat Endymioni“[12]. See teos sarnaneb mõningate Welté graafiliste piltidega ning kannab kunstnikule omast mänglevat rokokoostiili, mõjudes pisut erootiliselt.[12] Kuid selle toretseva ja erootilise vastandina leidub samas kogus ka Weltéle omistatud maale, mis kujutavad alamkihtidest pärinevaid inimesi ja nende elu.[12]

"Põltsamaa lossi talvine vaade", Friedrich Hartmann Barisien ja Gottlieb Welté (1783), õli. Welté lisas Barisieni maastikumaalile figuurid

Gottlieb Welté suurimaks teoseks ja rokokoostiili tipuks[12] võib pidada Põltsamaa lossis tehtud dekoratsioone. Tema stukkidele oli omane klassikaline stiil, mis väljendus antiigist inspireeritud medaljonide kombineerimist loorberi girlandidega ja rippuvate taimevanikutega.[13] Tema tehtud on ka ovaalsetes medaljonides putod, mis on maalitud grisaille-tehnikas ehk hallides toonides, mõjudes reljeefselt.[14] Mõnede uurijate arvates võivad need kaunistused olla hoopis Johann Michael Graffi tehtud. Peale ruumide kaunistamise Põltsamaa lossis maalis ta ka vaateid „Põltsamaa lossi talvine vaade“ (1783) ja vaateid suvest.[11] Lisaks tegi Welté ka portreesid, näiteks on ta maalinud Otto Friedrich von Pistohlkorsi, kes oli Rutikvere mõisnik.[14]

Tema elu viimaseks ja üheks tähtsamaks teoseks on 27,6 m² suurust ala katvad[9] varaklassitsistlikud[14] freskod – seinamaalingud, mis asuvad Lohu mõisa peahoone teise korruse saalis. Need avastati 1966. aastal 19. sajandi esimesest poolest pärinevate Pariisi Jacquemart & Bénardi manufaktuuri Don Quijote teemaliste prantsuse pilttapeetide eemaldamise käigus.[9] Freskod on maalitud grisaille-tehnikas, ning mõnede arvates on säilinud fragmentidel kujutatud Vana-Kreeka jahijumalannat Dianat.[15]

Tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahva jaoks omavad tähtsust Gottlieb Christian Welté teosed, millel ta on tõetruult kujutanud eestlaste esivanemaid, andes seeläbi impulsi ka „Eesti talurahva pastoraalse idülli kujunemisele“[12].[12] Tema mitmekesine looming on säilinud paljudes mõisates tänaseni ja paljud tema ofordid kaunistavad ka 20. sajandil luulekogusid. Lisaks inspireerisid Welté teosed ka teisi tema kaasaegseid kunstnikke.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti kunsti ajalugu, 3. osa 1770-1840, 2017, lk 58
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840/History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 58.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 128.
  4. ↑ Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 127.
  5. ↑ Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 60.
  6. ↑ Põltsamaa loss 18. sajandil
  7. ↑ Michael North (7. apr 2015). "The Baltic: A History". Vaadatud 16.07.2020.
  8. ↑ Siim Pärtma (2013). "Põltsamaa Portselan" (PDF). Vaadatud 16.03.2020.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Harjumaa Muuseum: Lohu mõis
  10. ↑ Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 129.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 62.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 59.
  13. ↑ Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 57.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Brita Karin Arnover (2015). "Põltsamaa lossi interjöörid" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29.12.2021. Vaadatud 16.03.2020.
  15. ↑ Anne Untera (4. september 2013). "Hageri kihelkonnast maailma kunstipärandisse. Gottlieb Welté ja Gustav Hippus". Vaadatud 16.03.2020.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gottlieb_Welté&oldid=6748375"