Gregorius V

Gregorius V
Sünninimi	Bruno Kärntenist (Kärnteni Bruno, Bruno von Kärnten)
Valitsemisaja algus	3. mai 996
Valitsemisaja lõpp	Veebruar 999
Eelkäija	Johannes XV
Järeltulija	Silvester II
Sünnikuupäev	971 ?
Sünnikoht	Stainach ?
Surmakuupäev	Veebruar 999
Surmakoht	Rooma

Gregorius V (Bruno Kärntenist, Kärnteni Bruno; saksa ajalookirjanduses Bruno von Kärnten, ka Brun von Kärnten; 971 ? –999) oli paavst 996–999. Ta oli 138. paavst.

Bruno von Kärnten sündis 971 või 972 Kärntenis arvatavasti Stainachis Saksa-Rooma keisri Otto I tütrepoja Kärnteni hertsogi Otto von Wormsgau ja Baieri hertsogi Arnulfi pojatütre Judith Luitpoldingi neljalapselises peres teise lapsena.

Bruno oli Saksa-Rooma keisri Otto III sugulane. Tema venna Heinrichi poeg sai hiljem Konrad II nime all Saksa-Rooma keisriks.

Bruno omandas hariduse Wormsi piiskopi Hildeboldi (Hildibald) juures ja ordineeriti preestriks. Salvador Miranda andmetel määras paavst Johannes XV ta 995 paiku kardinaliks. Ta sai Otto III kaplaniks.

Epitaafi järgi valdas ta saksa, prantsuse ja ladina keelt.

Paavstiks saamine

Johannes XV kutsel Itaaliasse läinud Otto III sai 996. aasta ülestõusmispühade ajal Pavias teate paavsti surmast. Ta kohtus Ravennas Rooma aadlike saadikutega, kes soovitasid tal määrata uue paavsti.

Otto III valik langes Brunole, kelle ta saatis koos Mainzi peapiiskopi Willigisega ja Wormsi piiskopi Hildeboldiga Rooma, kus viidi läbi valimisprotseduur.

Gregorius V pühitseti ametisse 3. mail 996. Ta võttis nime Gregorius I järgi.

Gregorius V oli noorim paavstiks saanud isik pärast Johannes XII. Hiljem pole ükski isik nii noorelt paavstiks saanud, kuid Benedictus IX vanus on vaieldav.

Gregorius V oli esimene sakslane, kes sai paavstiks ja ta oli Zachariase järel esimene mitteitaallasest paavst. Mõne varasema paavsti (nt. Stephanus VIII) germaani päritolu on aga vaieldav.

Suhted keisriga

Gregorius V kroonis Otto III Kristuse taevaminemise suurpühal 21. mail 996 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks.

Otto III kavatses Johannes XV kohtlemise pärast karistada Rooma valitsejat Crescenzio II Nomentanot, aga Rooma aadliga suhteid parandada soovinud paavsti ettepanekul ei viidud Crescenzio karistust täide, kuid ta jäi ilma patriitsi tiitlist.

Otto III keeldus 25. mail 996 peetud sinodil uuendamast Otto I pakti ega soovinud Kirikuriigile tagastada Pentapolise alasid.

Skisma

Otto III lahkus juunis 996 Roomast ja hiljem Itaaliast. Septembris või oktoobris 996 puhkes Roomas Crescenzio II juhtimisel ülestõus ja Gregorius V saadeti linnast välja. Paavst põgenes Spoletosse, kust ta tegi kaks edutut relvastatud katset Rooma tagasivallutamiseks.

Gregorius V siirdus jaanuaris 997 Lombardiasse, kus ta arutas kohalike piiskoppidega tekkinud olukorda. Paavst pidas veebruaris Pavias sinodi, kus Crescenzio II ekskommunitseeriti.

Crescenzio arvates oli paavsti ametikoht vakantne ja koos Bütsantsi saadiku Synnada piiskopi Leoniga määrasid nad sellele kohale Piacenza piiskopi Iōannēs Philagathose, kes võttis nimeks Johannes XVI.

Veebruaris 998 saabus Gregorius V koos Otto III-ga Rooma, mille väravad avati neile vastupanuta. Mais 998 tagandas Gregorius V vastupaavsti ja saatis ta pagendusse kloostrisse, Crescenzio II aga hukati Castel Sant'Angelos.

Abt Nilus taunis Gregoriust vastupaavsti sandistamise pärast, kuid Gregoriuse osa Johannes XVI sandistamises on vaieldav.

Suhted Prantsusmaaga

Gregorius V ekskommunitseeris Prantsusmaa kuninga Robert II, kes abiellus oma sugulasega. Kuningas soovis Fleury-sur-Loire'i abti Abboni vahendusel saada paavstilt oma abielule kinnitust, kuid paavst keeldus, kuna pruudi ja peigmehe emad olid õed.

Suhted Ivrea markiiga

Gregorius V ekskommunitseeris 997 Ivrea markii Arduino, kes oli mõrvanud Vercelli piiskopi Pietro.

Suhted Briti piiskoppidega

Gregorius V andis 997 palliumi Canterbury peapiiskopile Ælfricile.

Suhted gallikaani piiskoppidega

Gregorius V tunnustas veebruaris 997 Reimsi peapiiskopina Arnoul'i, mitte Gerbertit.

Ta kinnitas Cambrai (Cameracensi) piiskopkonna privileegid.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Gregorius V kinnitas 997 Ravenna peapiiskopkonna privileegid.

Ta tunnustas 998 Gerbertit Ravenna peapiiskopina ja andis talle palliumi.

Suhted Saksa piiskoppidega

Gregorius V kavatses 999 taastada Merseburgi piiskopkonna, mille alad olid 981 liidetud teiste piiskopkondadega.

Simoonia taunimine

Gregorius V mõistis veebruaris 997 peetud Pavia sinodil hukka simoonia.

Kloostrite privileegide kinnitamine

Gregorius V kinnitas Tours'i St. Martini kloostri, Fulda kloostri, Cluny kloostri, Subiaco kloostri, Püha Ambrosiuse kloostri, Besalú Sancto Genesio kloostri ja Konstanzi Petershauseni kloostri privileegid.

Uued kardinalid

Gregorius V määras 13 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Silvester II, Johannes XVII ja Clemens II ning vastupaavst Johannes XVI. Gregorius V kinnitas veebruaris 997 paavst Symmachuse otsuse, millega keelati paavsti eluajal arutelud tema järeltulijate üle.

Actius (Azzone)
Amicus (Amico)
Benedictus (Benedetto), Porto piiskop
Benedictus (Bendetto), Sabina piiskop
Gerbert (Silvester II)
Gregorius
Iōannēs Philagathos (Johannes XVI)
Johannes (Giovanni), Albano piiskop
Johannes (Giovanni), preester
Petrus (Pietro), Palestrina piiskop
Petrus (Pietro), preester
Sicco (Johannes XVII)
Suidger von Morsleben und Hornburg (Clemens II)

Surm

Gregorius V suri veebruaris 999 Roomas malaariasse, mõnede kroonikute arvates võidi ta aga mürgitada.

Kroonik Thietmar von Merseburgi järgi suri ta 4. veebruaril, Necrologium Augiae divitis annab tema surmakuupäevaks 11. veebruari, Necrologium Fuldenses 12. veebruari, epitaaf 18. veebruari. Vita Meinwerci järgi suri ta aga 12. märtsil.

Gregorius V maeti Rooma Peetri kirikusse, kuid 15. jaanuaril 1609 maeti tema säilmed ümber.

Gregorius V oli surres 27 või 28-aastane ehk umbes sama vana kui Johannes XII. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.

Kirjandus

August von Jaksch: Der erste deutsche Papst Gregor V., 996–999, ein Kärntner Herzogssohn. "Carinthia" 117, 1927: 163.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Viktor Langhans: Die Fabel von der Einsetzung des Kurfürstenkollegiums durch Gregor V. und Otto III. Iglau, 1874.
Teta Ernestine Moehs: Gregorius V. Stuttgart, 1972.
Adolf Otto: Papst Gregor V. Münster, 1881.
Jacques Verdier: Une lettre d'Abbon, abbé de Saint-Benoît, au pape Grégoire V. 997. "Bulletin trimestriel de ses travaux. Société d'Emulation de l'Arrondissement de Montargis" 36, 1976: 11–13.

Välislingid

Artikkel Gregorius V kohta. (inglise keeles)
Artikkel Gregorius V kohta. (inglise keeles)
Gregorius V dokumendid.
Gregorius V kardinalid.
Artikkel Crescenzi suguvõsast. (inglise keeles)
Artikkel abt Nilusest. (inglise keeles)
Artikkel abt Abbonist. (inglise keeles)

Eelnev Johannes XV	Rooma paavst 996–999	Järgnev Silvester II