Habekakk

Habekakk
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kakulised Strigiformes
Sugukond	Kaklased Strigidae
Perekond	Kakk Strix
Liik	Habekakk
Binaarne nimetus
Strix nebulosa Forster, 1772
Habekaku levila

Habekakk (Strix nebulosa) on kaklaste sugukonda kuuluv röövlind. Ta on suur kakk, kes on levinud kogu põhjapoolkeral. Teda on kutsutud inglise ja soome keeles nimetustega, mis tähendavad lapi kakku, kuusekakku, nõgikakku, tondikakku ja habemega kakku^[1].

Eestis jääb ta kaklaste hulgas suuruselt alla vaid kassikakule.

Enam kui sajandi Eestist kadunud ning siin hävinuks peetud liik leiti 2009. aasta kevadel taas Ida-Virumaal pesitsemas^[2].

Habekakk on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse.

Täiskasvanutel on suur üsna lame hall nägu. Neil on väikesed kollased silmad. Kollane nokk on palistatud laiade valgete väljapoole kaardu olevate poolkuu kujuliselt paiknevate sulgedega. Nokaalune väike must laik meenutab habet. Näoketta alaosas on hästimärgatav valge vuntsikujuline riba. Jalad on tihedalt sulistunud ning seetõttu ka üsna märkamatud.

Vanalindude värvigamma koosneb peamiselt hallikaspruunidest, tumepruunidest ja ookerjasvalgetest toonidest. Värvid moodustavad hallikal taustal nii tumedamaid kui heledamaid piki- ja põikmustreid. Kiirul, kuklal ja tagakaelal vaheldub hele ja tume korrapärane ristipidine muster. Hoosuled on põhivärvuselt ookrivärvi põikmustriga sulgede põhiosas, tüürsuled tumepruunid ebakorrapärase heleda ristipidise mustriga. Näoketas on hallikasmustade kontsentriliste ringidega. Silmade sisekülgedel asuvad mustad laigud, vikerkest on erekollane. Piki kaela jookseb must vööt. Alakülg on heledam ning seal paiknevad triipudena peenikesed pruunikad tähnid. Küünised on pruunid, pikad, teravad ja järsult paindunud.^[3] Sellel öökullil puuduvad kõrvadel suletutid ning tal on röövlindudest suurim täielik näoketas. Pikkuse arvestuses ületab habekakk arvatavasti nii kassikakku kui ka Bubo blakistoni, keda arvatakse maailma suurimaks kakuliseks^[4]. Need kaks liiki ületavad oma kaaluga habekaku oma ning samuti veel ka mitmed teised liigid, sealhulgas enamik perekonnast Bubo^[5].

Suur osa linnu suurusest on petlik, kuna liigi kohevad pehmed suled, pikk saba ja suur pea varjavad linnu tegelikku kaalu, mis on palju kergem kui teistel suurtel kakkudel. Pikkus 61–84 cm, keskmiselt 72 cm emaslindudel ja 67 cm isaslindudel. Tiivaulatus võib ületada 152 cm, kuid emastel on see keskmiselt 142 cm ning isastel 140 cm. Täiskasvanud isendi kaal jääb vahemikku 580–1900 grammi, emastel keskmiselt 1290 grammi ja isastel 1000 grammi.^[6] Isaslinnud on tavaliselt väiksemad kui emaslinnud (nagu enamikul öökullidel)^[1].

Lennus on ta kiirem ja osavam kui kassikakk^[7]. Habekaku tiivalöögid on pehmed ja aeglased. Lennuvahemaad on pigem lühikesed ja liuglemine toimub oksalt oksale. Vältimaks ülekuumenemist, kiirendab lind hingamist ja laseb tiivad rippu, paljastades nõnda tiivaaluse sulgedeta piirkonna, mis on abiks üleliigse soojuse eraldamisel.

Häälitsus on mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt korratav "hu-hu-hu-hoo"^[7]. Täiskasvanud linnu hüüd kujutab endast rida väga madalaid rütmilisi huikeid, mida isaslind tavaliselt kutsub esile korrelatsioonis oma territooriumi suurusega. Vanalinnud suhtlevad nii oma järglastega. Kutset korratakse iga 15–30 sekundi tagant ja seda võib heade tingimuste korral kuulda kuni 800 m kaugusele. Territoriaalne häälitsemine algab pimeduse saabudes. Huikamine jõuab haripunkti enne keskööd, selle sagedus langeb hilisööl. Pärast mõningast pausi saavutab häälitsemine taas tipu. Emas- ja isaslind annavad huikega märku ka pesa lähedusse saabudes. Hädaohu korral lind klõbistab nokaga, lehvitab tiibadega ja uriseb.^[1] Muul ajal täiskasvanud habekakud tavaliselt ei häälitse. Noorlindudel on kombeks kriisata või sisiseda.

Habekakkude eluiga on looduses tingituna näljaohust ning inimteguritest keskmiselt 6 aastat, kuid vangistuses võivad nad elada koguni 40-aastaseks^[8]. Ameerika Ornitoloogiaühingu (AOU) andmetel on vabalt elanud habekaku pikim eluiga peaaegu 13 aastat, kuid Euroopa andmete põhjal oli vanimaks elanud habekakk, kes hukkus autoõnnetuses, 15 aasta vanune^[9].

Habekaku leviala ulatub Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani rannikust (hõlmates Kanada) Alaskani ning Euraasias kuni Ida-Siberini. Ta asustab Soome, Rootsi ja Poola metsi. Kakud on üldiselt paikse eluviisiga, kuid võivad teha invasioonilisi väljarändeid ka lõunasse ja kagusse, kui toitu napib. Euroopa sigiv populatsioon on väike (kõigest 2100 paari), kuigi oli ajavahemikus 1970–1990 üldiselt stabiilne^[10]. Hinnanguliselt alla saja linnuga populatsioon asub California Sierra Nevada mägedes. See populatsioon on liigi areaali lõunapoolseima levikuga ning on loetletud California ohustatud liikide nimekirjas ohustatuks. Lapi kakk on Eestis üliharuldane haudelind ning harva esinev talikülaline ja läbirändaja^[7]. Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1–10 korral. Maailmas on habekakke umbes 63 000 isendit^[8]. Eestis pesitses habekakk pidevalt 19. sajandil. Peamised paigad, kus Eestis isendeid kohatud, on järgmised: Alutaguse ja Peipsi järve läänekalda põlised okasmetsamassiivid, Lahemaa, Kõrvemaa.

Habekakud ei ehita pesasid. Pesapaikadena kasutatakse mahajäetud suuremate röövlindude pesi, mis enne kasutuselevõttu puhastatakse ja korrastatakse. Samuti ei põlga nad sobilikku keskkonda paigutatud kunstlikult tekitatud pindasid. Nad pesitsevad ka murdunud ladvaga puudel ehk tüügastel ning suuremate puude õõnsustes. Soomes on leitud habekakku üksikutel juhtudel pesitsevat ka maapinnal. Habekakud on asustatud pesade juures väga agressiivsed ja Karjalast on teada juhuseid, kui nad on rünnanud isegi pesa lähedale sattunud karu.^[11] Pesapiirkonda kaitstakse rangelt ka teiste habekakkude eest, samas kui toitumisalad on suuresti kattuvad. Pesitsus leiab aset märtsist maini. Pulmamäng, mis algab kesktalvel, kujutab endast üksteise toitmist ja sulgede kohendamist. Tavaliselt läheneb isane emasele, hoides toitu noka vahel. Isane valib välja võimalikud pesitsuspaigad ning meelitab emaslindu häälitsustega.

Täiskurna suurus on tavaliselt 4–5 muna. Munad on keskmiselt 42,7 mm laiad ja 53,5 mm pikad. Haudeperiood kestab umbes 30 päeva, ulatudes 28–36 päevani. Isane toidab kogu haudeperioodi vältel pesal olevat emaslindu ning hiljem tagab toidu ka poegadele. Emase kohustus on poegadele toidu tükeldamine. Haudumine kestab 2–3 nädalat. Emane alustab väljahaudumist kohe pärast esimese muna munemist. Juhul kui esimese kurna inkubatsioon ebaõnnestub, muneb emane kohe uued munad. Pojad kooruvad mõnepäevaste vahedega. Noorlinnud võivad pesast välja hüpata või kukkuda 3–4 nädala vanuselt ning hakkavad lendama 1–2 nädalat pärast seda. Enamik järglastest jääb lennuvõime saavutades mitmeks kuuks sünnipaiga lähedasse ümbruskonda ehk pesakonnad püsivad koos kogu sügise.

Kurna suurus sõltub põhitoidu küllusest või nappusest. Selline tunnusjoon on üsna levinud põhjapoolsete öökulliliikide seas. Juhul kui toitu leidub kesiselt, võivad nad saagi leidmiseks lennata üpris pikki vahemaid. Mõnel saagivaesel aastal on täheldatud arvukalt märkimisväärseid migratsioone. Kuigi nad pole eriti liikuvad, võib kohata ka palju rändava eluviisiga isendeid. Suurema osa talveperioodist on kakud erakliku eluviisiga, kevadel moodustatakse perekonnad ja vahel ka suuremaid parvi.

Linnud saavutavad suguküpsuse kolmeaastaselt^[12].

Enne saagi järele sööstu linnud kuulatavad ja jälgivad seda. Nad võivad saagiotsinguil lennata madalalt ka üle väljade. Heli fokuseerivad suured kontsentrilised näokettad ja kõrvade asümmeetriline asetus aitavad neil saagi asukoha kindlaks määrata. Need omadused on videvikus ja varahommikul, mil nad jahti peavad, suureks abiks. Pesitsusperioodil peavad nad jahti peamiselt öösiti, alustades juba enne hämarikku ja lõpetades enne varajasi hommikutunde. Väljaspool pesitsusaega toimub jahipidamine vaid öösiti. Kakkudel on kõrgelt arenenud kuulmismeel. Nad võivad 60 cm sügavuse lume all paikneva saagi asukoha kindlaks määrata ja selle oma küünistega kinni haarata ainuüksi kuulmist kasutades.

Erinevalt mitmekülgse toidulauaga kotkastest ja teistest öökullidest sõltub habekakk peaaegu täielikult väikenärilistest. Kõige tähtsamaks toiduallikaks on uruhiired. Kohati hõlmavad alternatiivsed saakloomad (jänesed, mutid, karihiired, nirgid, rästad, tedred, pasknäärid, väiksemad kullid, pardid, kahepaiksed, roomajad ja selgrootud (limused, ussid, lülijalgsed)) vaid 20% tarbitud saagist. Täiskasvanud isendid langevad harva röövsaagiks, pigem osutuvad selleks linnupojad või juveniilid, kellele kujutavad ohtu karud, mõned kärplased ja suured kullid, eriti kanakullid. Samas võivad täiskasvanud habekakud osutuda Bubo perekonna kakkude, kaljukotkaste ning ilveste toiduobjektiks. Toidunappuse korral võib esineda habekaku poegade seas kannibalismi.

Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 63 × 29 × 25 mm^[11].

Habekakkude elupaigaks on taiga tihedad okasmetsad, mis on piiratud avamaaga, milleks võivad olla niidud ja sood. Linnud eelistavad pea alati suuri loodusmaastikke, väljaspool neid on kohatud habekakkusid väga harva.

Intensiivse metsaraie korral väheneb metsadele iseloomulike ja lindude jaoks potentsiaalsete pesapuude suurediameetriliste puude osakaal. Toetuvaid puid kasutavad juveniilid puhkepaikadena seni, kuni nad lennuvõime saavutavad. Noorlinnud vajavad ka tihedat laotunud võrastikuga puistuid enda varjamiseks ning kaitseks. Habekakkudel on väga raske jahti pidada lageraietel, kuhu ei ole jäetud õrrekohtadega toetuspunkte. Inimesed on taolisi struktuure just selle kaitstava liigi tarbeks loonud. Neid on tarvitusele võtnud ka teised tavalisemad öökulliliigid, kes samuti metsaraie eest kaitstud aladel elavad. Karjatamine mõjub negatiivselt ka habekaku eelistatud saakloomade elupaikadele.

• Marek Vahula. Habemega (SIC!) linnu (SIC!SIC!) lumm. Arter, 20/737, 2014.

• Habekakk andmebaasis eElurikkus
• Sissekanne Tartu ülikooli bio.edu.ee lehel
• Linnuharuldus osutus ootamatult julgeks. Tartu Postimees, 1. märts 2011.