Helju Rammo

Helju Rammo (9. mai 1926 – 25. juuli 1998^[1]) oli eesti laste- ja näitekirjanik.

Helju Rammo sündis Tallinnas lillemüüja tütrena, õppis aastatel 1934–1941 Tallinna 14. algkoolis, 1941–1943 Tallinna 9. Keskkoolis ja 1947–1948 Tallinna 1. Töölisnoorte Keskkoolis (ei lõpetanud).

Töötas ajalehes Noorte Hääl 1950–1955 ning ajakirjades Täheke ja Pioneer aastatel 1960–1964.

Alates 1964. aastast oli ta kutseline kirjanik Tallinnas, Kirjanike Liidu liige alates 1978. aastast.

Esimene Helju Rammo jutt ilmus ajakirjanduses 1947. aastal.

Esikraamat "Salgajuht Mare" ilmus 1966. aastal. Raamatus kujutati tolleaegset kooli- ja pioneerielu läbi huumoriprisma.

Helju Rammol ilmus kolm lühijuttude kogu noortele: "Üks omamoodi poiss" (1968), "Passita täismees" (1970) ja "Päästerõngas iseendale" (1983). Nooremale koolieale on kirjutatud kogumikud "Riukaraamat" (1976) ja "Kogel-mogel" (1993). 1977. aastal ilmunud "Imekaru" on seiklusjutu paroodia.

Helju Rammo on kirjutanud ka lastenäidendeid, mis on avaldatud kogumikes "Üks imelik pimesikumäng" (1975) ja "Pimesikumängust hambatülini" (1985). Helju Rammo näidendeid on lavastatud Eesti teatrites ja ka väljaspool Eestit. Helju Rammo kirjutas ka kuuldemänge ja näidendeid täiskasvanutele.^[2]

Helju Rammo oli abielus luuletaja ning laste- ja noorsookirjaniku Adolf Rammoga. Näitleja Leida Rammo oli Helju Rammo õde.