Hollandi krahvkond

See artikkel vajab toimetamist. (September 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Graafschap Holland (nl) Hollandi krahvkond 1091–1795
Vapp
Hollandi krahvkond 1350. aasta paiku
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist (aastani 1581), Hollandi vabariigist (aastast 1581)
Pealinn	Haag

Hollandi krahvkond oli Saksa-Rooma riigi osariik ja aastatel 1482–1581 Habsburgide Madalmaade osa, kus nüüd on Madalmaad.

Vanimad allikad viitavad ebaselgelt defineeritud krahvkonnale kui Frisia, Vliest läänes. Enne aastat 1101 räägivad allikad Friisi krahvidest, kuid sel aastal on Floris II üles tähendatud kui Florentius comes de Hollant (Floris, Hollandi krahv). Krahvid kannavad seda üksikut tiitlit üldiselt aastani 1291, kui Floris V otsustas kutsuda end Hollandi ja Zeelandi krahv, Friisimaa isand. Tiitlit kasutati ka pärast seda, kui Holland ühendati Hainault'ga, Baieri-Straubingiga ja Burgundia hertsogkonnaga. Tiitlid kaotasid lõpuks oma tähtsuse ja viimane krahv Felipe II mainis neid vaid osaliselt oma tiitlite pikas loendis.

800. aasta paiku, Karl Suure ajal kattis Frangi riik suure osa Euroopast. Enamikus selles impeeriumis oli piirkondliku halduse tähtis üksus gau (frangi) või pagus (ladina). Comes või krahv valitses ühe või mitme gau üle. Vähese kaubanduse tõttu, negatiivse kaubandusbilansi tõttu Bütsantsi ja moslemiriikidega ja raha kadumise tõttu oli majandus taandunud enam või vähem bartertehingutele. Kuninga vasalle sai tasustada vaid neile maa (beneficium, 10. sajandist feodum) ja kasutusõiguse andmisega. Sellest arenes feodalismi süsteem. Vasallid, kelle üldiselt nimetas kuningas, riidlesid pärimissüsteemi pärast. See muutus üha enam seaduseks ja aastal 877 seadustati see Quierzy kapitulaariga.

Pärast kuninga surma jagati Frangi kuningriiki sageli pärijate vahel. See jaotav pärandamine põhjustas sageli sisevõitlusi, mis tegid tsentraliseeritud valitsemise problemaatiliseks. Viikingite retked õõnestasid veelgi tsentraliseeritud valitsemist. Keiser Ludwig Vaga valitsemisaja lõpus nõrgenes kuningavõim 838. aasta üleujutuse tõttu, kuid ka kuninga poegade vahelise võitluse tõttu. Pärast Ludwigi surma aastal 840 autasustas tema poeg, keiser Lothar I, Kesk-Frangi riigi kuningas, Taani vendi Rorikit ja Haraldit katse eest vastata viikingite rünnakutele Friisimaaga — tänapäeva Friisimaa ja Hollandi provintsid.

Pärast Lothari surma aastal 855 anti Kesk-Frangi riigi põhjaosa tema teisele pojale Lothar II-le ja nimetati tema järgi Lotharingiaks. Ribemonti leping aastast 880 liitis Lotharingia kuningriigi, mille osa Madalmaad oli, Ida-Frangi riigiga, mis püüdis seda integreerida. Siiski ei olnud siin sidemeid, nagu oli Ida-Frangi riigi nelja Saksa hõimuhertsogkonna vahel: Frangimaa, Saksimaa, Baieri ja Švaabimaa. Lotharingia võttis eraldi seisukoha koos suure hulga enesemääramisega. See sai selgeks, kui viimane Ida-Frangi Karoling, Ludwig III Laps aastal 911 suri. Kui hõimuhertsogkonnad koondusid Frangimaa hertsogi Konrad I selja taha, valis Lotharingia Karoling Charles III, Lääne-Frangi riigi kuninga.

Friisimaal vähendati krahvide võimu ikka veel taanlaste poolt. Krahvid alustasid koostööd, kuid aastal 885 jõudis Taani võim lõpule seoses Roriki järglase Godfriedi mõrvaga Frangimaa Heinrichi poolt. Üks mõrvas osalenutest oli Gerolf, comes Fresonum (Friisimaa krahv). Tasuks anti talle 4. augustil 889 Ida-Frangi kuninga Arnulf Kärntenist poolt maid alloodina. Kõnealused maad sisaldasid alasid väljaspool Gerolfi krahvkonda Teisterbantis, sealhulgas Tiel, Aalburg ja Asch. See hõlmas ka ala krahvkonna sees. See viimane valdus koosnes metsast ja põllust kusagil Oude Rijni suudme ja oletatavasti Bennebroeki vahel ( Suithardeshaga).

Aastal 922 andis kuningas Charles III Lihtsameelne Egmondi kiriku ja kõik selle valdused Hollandi krahv Dirk I-le tänutäheks tema toetuse eest oma Lääne-Frangi vasallidest mässajate vastu. Egmond paiknes just põhja pool valdusi, mille Dirk sai Gerolfilt, ja oli seega hea sobing. Varsti pärast seda asutas ta Egmondi kloostri, vanima kloostri Hollandis. Pärast Charles Lihtsameelse kukutamist aastal 923 asus Ida-Frangi riigi kuningas Heinrich I Linnupüüdja liitu hertsog Reginhari poja, Hainaut' krahvi Giselbertiga ja vallutas Lotharingia maad tagasi. Aastaks 925 leppis Lotharingia aadel lõpuks tema võimuga, pärast mida liidendati Lotharingia koos Friisi maadega kui viies Saksa hõimuhertsogkond. Siiski piirdus Heinrichi võim tema vasalli Giselberti, Lotharingia hertsogiga, kelle võim omakorda piirdus tema enda krahvkondadega.

 Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riik

Hollandi dünastia tõusvat staatust oli näha, kui krahv Dirk II, arvatavasti krahv Dirk I pojapoeg, abiellus aastal 938 Flandria krahvi Arnulf I tütre Hildegardiga. Hollandi krahv oli sel perioodil rohkem väejuht, kes pidi vastu seisma viikingite retkedele, ja allus Utrechti piiskopkonna võimule. Aastal 985 andis Saksa kuningas Otto III oma ema Theophano nõudel arvukalt maid krahv Dirk II omandisse (proprium). Need maad olid juba antud laenuks (beneficium). See oli ala Loira või Lieri ja Hisla (gau Masaland) jõe vahel, villa Sunnimeri, ala Medemelaka ja Chinnelosara gemerchi (Kinheim) jõe vahel ning gau Texla.

Aastal 993 tapeti krahv Arnulf van Gent lahingus Winkeli juures, kui ta püüdis maha suruda mässulisi friislasi. See on esimene märk friislaste vabadustest (libertas), kuid sel ajal olid Lääne-Friisimaa ja Kennemerlandi piirkonnad veel ühendatud. Arnulfi poeg, Hollandi krahv Dirk III oli liiga noor, et valitseda, nii tegutses tema ema Lutgardis regendina. Aastal 1005 oli Dirk piisavalt vana, et ise valitseda, kuid ta kasutas veel tänulikult ema loodud häid sidemeid. Vastavalt Thietmarile Merseburgist korraldati leppimine friislastega tema sugulase, Saksa kuningas Heinrich II abil, kes tuli armeega Utrechtist Friisi mässu maha suruma.

Friisi mässu ajal antud lubaduse tõttu läks Dirk III palverännakule Jeruusalemma. Tagasi tulles oli tema krahvkonna põhjaosa ohtlikuks muutunud, nii reisis ta lõunasse ja alustas maade laenamist tänapäeva Vlaardingeni ümbruses, et seda harida. Ta ehitas ka Silva Meriwido lossi, tulevase Vlaardingeni. Sellest lossist sundis ta kaupmehi, kes Tielist laevadega Inglismaale reisisid, tolli maksma. Kaupmehed kurtsid seda aastal 1018 Nijmegeni Riigipäeval, kus otsustati Dirk III vastu tegutseda. Alam-Lotringi hertsogi Godfried II juhitud armee, mis koosnes laevastikust sõduritega Utrechti piiskopkonnast, Kölnist ja vürstlikust Liège'i piiskopkonnast, sai Vlaardingeni lahingus üllatuslikult Dirk III-lt lüüa. Et mitte nõrgendada kaitset, mida Hollandi krahvkond pakkus viikingite retkede vastu, otsustas kuningas Heinrich II jätta asja sinna paika, kuigi ta tugevdas Utrechti piiskopi positsiooni, Hollandi krahvide nominaalset feodaalisandat. Sellegipoolest suutis Dirk laiendada oma territooriumi itta Utrechti piiskopkonna arvelt. Pärast Heinrich II surma aastal 1024 toetas Dirk III Konrad II kandidatuuri püüdega leppida keisrivõimuga, et säilitada omandatud maid, või laiendada neid veelgi.

Keiser Konrad II suri Utrechtis aastal 1039, kui seal valitses piiskop Bernulf, pärast mida maeti tema organid Utrechti toomkirikusse. Tema poeg ja järglane Heinrich III andis arvukalt teeneid Utrechti piiskopkonnale. Sel viisil anti aastal 1040 piiskopkonnale Oversticht. Kuigi Hollandi krahv oli keisriga leppinud, otsustas Heinrich III siiski krahvi karistada. Aastal 1046 sundis keiser Dirk IV-t vallutatud maad vabastama. Siiski ei suutnud keiser alasid hoida ja sunniti taanduma, pärast mida alustas Dirk IV röövretki Utrechti ja Liège'i piiskopkondadesse. Veelgi enam, Dirk sõlmis lepingud Alam-Lotringi hertsogi Godfriediga, samuti Flandria ja Hainaut' krahvidega. Keiser vastas teise karistusretkega, milles Dirk IV-lt võeti ära Vlaardingen ja Rijnsburgi loss. Loss purustati täielikult. Kuid keiser kandis taganemisel raskeid kaotusi, pärast mida mässasid Dirki liitlased avalikult keisri vastu. Aastal 1049 meelitati Dirk IV Metzi, Liège'i ja Utrechti piiskoppide poolt lõksu ja tapeti. Dirk suri noorelt, vallalise ja lastetuna. Tema järglaseks sai tema vend Floris I.

Floris I suutis laiendada oma territooriumi väikese alaga Rijnland Gaus, ala kutsuti Holtland ("Metsamaa") või Holland. Tõenäoliselt sai see nimi varsti kogu Florise territooriumi sünonüümiks. Aastal 1061 puhkes sõda, milles pole selge, kas see oli Brabanti, Utrechti või Liège'i vastu. Selles sõjas Florist varitseti ja tapeti. Tema poeg Dirk V oli veel alaealine, nii sai tema ema Saksimaa Gertrud regendiks. Gertrud abiellus taas aastal 1063 hilisema Flandria krahvi Robrecht I-ga, kes tegutses samuti Dirk V regendina.

Aastal 1064 annetas keiser Heinrich IV Hollandi krahvkonnale kuulunud maad Vliest läänes ja Reini kallastel (Gau Westflinge) Utrechti piiskopile Willemile, kelle toetusele võis keiser loota. Dirk V säilitas vaid Gau Masalandi. 1071. ja 1072. aasta lahingutega suutis Utrechti Willem Alam-Lotringi hertsogi Godfried IV toel saada tegeliku kontrolli kõnealuste maade üle. Pärast nii Willemi kui ka Godfriedi surma aastal 1076 piirasid Robrecht I ja tema võõraspoeg Dirk V IJsselmondet ning suutsid tabada uue piiskopi, Švaabimaa Konradi, kes sunniti maad Dirk V kontrolli alla tagastama.

Hainaut' krahvid käisid juba ajalooliselt tihedalt läbi Flandria ja Hollandi krahvidega, kellega neil olid tugevad peresidemed. 1299–1436 moodustas Hainaut' krahvkond personaaluniooni Hainaut', Flandrias ja Hollandis ja 1356–1417 Hainaut ja Baieri-Straubingis.

Pärast Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma aastal 1417 päris Hainaut' tema tütar Jacoba, kes pidi aastal 1432 loovutama Hainaut' krahvkonna koos Hollandiga Valois-Burgundia kõrvalliini Burgundia hertsogile Philippe Heale.

Pärast Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma aastal 1417 päris Hainaut', Hollandi, Zeelandi krahvkonna tema ja Philippe Julge ning Flandia krahvinna Margaret III tütretütar Jacoba, kes pidi aastal 1432 loovutama krahvkonna koos Hollandiga Burgundia hertsogile Philippe Heale. Viimane sõltumatu krahvinna suri 8. oktoobril 1436 (arvatavasti tuberkuloosi) Teylingeni lossis Haagi lähistel (kuhu ta on maetud), tema valdused liidendati Burgundia Madalmaadega.

Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma järel päris Baieri-Straubingi, tema vend Liège'i piiskop ning Baieri-Straubingi hertsog Johann III, kes nõudis ka Hollandi, Zeelandi krahvkonda oma pärandina ning teda toetas ka Saksa kuningas Sigismund. Jacoba sõlmis oma valduste kaitseks ebaõnnestunud abielud (1415–1417) Prantsusmaa kuninga Charles VI poja, Touraine hertsogi ja dofään Jeani, (1418–1421) nõbu Brabanti hertsogi Jean IV ning (1422–1428) Inglismaa ajutise regendi, Inglismaa kuninga (1422–1461) Henry VI onu, Gloucesteri hertsogi Humphreyga. Brabanti hertsog Jean IV ja Jacoba sõda Johann III oli ebaedukas, nad ei suutnud vallutada 1418. aastal piiramisega Dordrechti ning 1419. aastal sõlmis Jean IV, Johann III-ga Woudrichemi lepingu, millega tunnistas Johann III Hollandi regendina ja pantis talle 12 aastaks sõjakulude katteks Hollandi ja Zeelandi krahvkonna. Vastuolude Jeaniga tõttu saavutas Jacoba vastupaavst Benedict XIII poolt abielu lahutamise.

Burgundia hertsogid laiendasid oma territooriume Madalmaades mitmete keiserlike valduste omandamisega: hertsog Philippe Hea ostis aastal 1421 Namuri krahvkonna, päris aastal 1430 Brabanti hertsogi Jean IV surma järel Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad ning hõivas aastal 1432 Hainaut', Hollandi ja Zeelandi krahvkonnad ning aastal 1441 Luksemburgi hertsogkonna.

Viimane sõltumatu Hollandi krahvinna suri 8. oktoobril 1436 (arvatavasti tuberkuloosi) Teylingeni lossis Haagi lähistel (kuhu ta on maetud), tema valdused liidendati Valois-Burgundia dünastia Burgundia Madalmaadega.

 Pikemalt artiklis Burgundia Madalmaad

 Pikemalt artiklis Madalmaade ülestõus, Hispaania Madalmaad, Seitseteist provintsi, Hollandi Vabariik

1556. aastal läksid Madalmaad Hispaania kuninga ja Burgundia hertsogiks saanud katoliku usku Felipe II võimu alla. 1555. aastatest (?) oli aga levinud Madalmaades reformatsiooni tulemusel kalvinism ning Põhja-Madalmaades toimusid rahvarahutused, mida toetasid ka Hispaania ülemvõimuga rahulolematud aadlikud, kellest juhtivat osa etendasid Oranje Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn. Madalmaade ülestõusu tulemusel eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast ning 1581. aastal kuulutati välja Hollandi Vabariigi iseseisvus.

Kaheksakümneaastase sõja ajal mängis Hollandi krahvkond tähtsat osa vastupanus hispaanlastele. Pärast Utrechti uniooni (1579) muutus Hollandi krahvkond juhtivaks provintsiks uues Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariigis, domineerides kõigi teiste provintside üle. Nominaalselt oli Holland ikka veel krahvkond, kuid see tagandas oma viimase krahvi aastal 1581 ja toimis sealt alates sisuliselt provintsina, mitte krahvkonnana. Hollandi krahvkond lõppes ametlikult aastal 1795, kui Bataavia revolutsioon lõpetas vabariigi ja muutis selle Bataavia Vabariigiks.

Krahvkond kattis ala, mis vastab laias laastus tänapäeva Hollandi Põhja-Hollandi ja Lõuna-Hollandi provintsidele, samuti tänapäeva Põhja-Brabanti provintsi loodeosale (laias laastus Willemstadi, Geertruidenbergi ja Werkendami linna vahel) ning Terschellingi, Vlielandi, Urki ja Schoklandi saartele, kuigi see ei sisaldanud Goeree-Overflakkee saart. Varakeskajal katsid suuri alasid turbarabad. Need rabad piirasid põllumaa suurust Madalmaades, kuid osutusid ka heaks kütteallikaks. 950. aasta paiku alustati väiksemahulise maaparandusega tohututes rabades Hollandis ja Utrechtis, tõenäoliselt väikeaadli eestvedamisel. 11. sajandil algas Hollandi krahvide ja Utrechti piiskoppide kontrolli all suur maaparandus. 13. sajandiks oli parandatud suur hulk maad IJ lahe põhjas, düünide läänes, Leki ja Waali jõe vahel lõunas ning Oude Rijni vahel idas.

Enne suurt maaparandust olid Hollandi krahvkonna ja Utrechti piiskopkonna piirid ebaselged ja eksisteeris sõna-sõnalt eikellegimaa. Siiski suutsid Hollandi krahvid maaparanduse ajal oma mõju Utrechti arvel laiendada.

• Hollandi krahv