Saksa-Rooma riik

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2022) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Püha Rooma riik Heiliges Römisches Reich (saksa) Sacrum Romanum Imperium (ladina) 800–1806
Lipp aastatel 1400–1806 Püha Rooma riigi vapp
Saksa-Rooma keisririigi piirid eri aegadel
Valitsusvorm	monarhia
Saksa-Rooma keiser	Karl Suur (800-814)
Pealinn	Aachen (800-1220) Palermo (1220–1254) München (1328–1347; 1744–1745) Praha (1355–1437; 1576–1611) Viin (1438–1576; 1611–1740;1745–1806) Frankfurt (1742–1744)
Religioon	katoliiklus
Peamised keeled	ladina

Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (ka Rooma keisririik, saksa keeles Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation, ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae; riigi algusaegade kohta on kasutatud ka nime Püha Rooma riik, kuid seda hakati kasutama alles 13. sajandil) oli keskajal ja uusajal riik Kesk-Euroopas.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi eksistentsi viimase kontinuiteedi kandja Austria keisririigi eksistentsi lõpetas Napoleon I, kes saavutas 1805. aasta detsembris ühe oma kõige hiilgavamatest võitudest, purustades Austerlitzi lahingus Austria armee. Viimasest Saksa-Rooma keisrist, Habsburgide valitsejasoo esindajast Franz II-st, sai Austria keiser Franz I.

Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 962–1806. Selle rajas Saksa kuningas (936–973) Otto I, kes lasi 962. aastal paavstil end Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks (Augustus), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks. Saksa kuningad alates Heinrich II-st (valitses 1002–1024) omistasid endale tiitli roomlaste kuningas (ladina keeles Romanorum Rex, saksa keeles Römisch-deutscher König), viidates Saksa-Rooma riigile kui Vana-Rooma riigi taastatud lääneosale.

Seoses paavstlusevastase võitlusega 11. sajandil võeti kasutusele mõiste 'sakslaste kuningas', millele keisrid vastandasid kohe mõiste 'roomlaste kuningas'. Nii tekkis ajapikku idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist.

Kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles 1512. aasta Riigipäevast kasutati nimetust Saksa Rahvuse – Saksa Rahvuse Püha Rooma riik (ladina keeles Sacrum Imperium Romanum Nationis Germanicæ). Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli Rooma paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus jumala määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ja rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena marginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.

 Pikemalt artiklis Saksa-Rooma keiser

Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv kujunes ajaloos üsna muutlikuks; olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest pärast paavstipoolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles pärast kroonimist). Keisritiitel oli tõsine asi, seda võis senise arusaama kohaselt olla vaid üks. Kogu toonane kristlik Euroopa, mis oli nüüdsest Euroopast tunduvalt väiksem, luges ennast Vana-Rooma järglaseks ja Roomal ei olnud mitut keisrit.

Varasema Euroopa suurvalitseja Frangi keiser Karl Suure keisrikskroonimine toimus just sümboolselt 800. aastal Roomas, ehkki antiiksest Roomast põlvnev keisrivõim oli Konstantinoopolis ju alles olemas, ja ootuspäraselt ei tunnustanud Bütsantsi valitseja Karli tiitlit. Kuid Karl Suur oli omaaegse maailma võimsaim valitseja ja tema eesmärk oli taastada Rooma impeerium. Sellest ka kroonimine just Roomas ning sümboolne keisrivõimu tagasitoomine Läände ehk õhtumaale ehk oktsidenti.

Keskajal oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat.

Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõo ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia. Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksamaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat.

Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid (1152–1190) Friedrich Barbarossa ja (1190–1197) Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga investituuritülis, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas keiser (1220–1250) Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta keisri võimu murda ning paisata riigi interregnum'i kaosesse. 1220. aastatel muutusid suhted keisri ja paavsti vahel pingeliseks. 1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla. 1235. aastal alustas aga Friedrich II vanem poeg Heinrich tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad ning teda toetas ka Rooma paavst. Järgnenud 15 aastal toimus keisri ja paavstide vahel pidev võitlus. 1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrich II ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema.

14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Luksemburgi dünastiast keiser (1346–1378) Karl IV valitsusajal 1356. aasta Nürnbergis toimunud Riigipäeval välja antud 1356. aasta kuldbullaga fikseeriti 450 aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri tähtsad aspektid. Pärast pikaajalist võitlust oma eelkäija Ludwig IV ja selle vastukuninga Friedrich III Ilusa vahel tundis Karl IV vajadust muuta kehtivat "roomlaste kuninga" valimissüsteemi. Kuldbulla nimetas seitse kuurvürsti, kes valivad roomlaste kuninga, kelle siis paavst hiljem tavaliselt Saksa-Rooma keisriks kroonib. Seitse kuurvürsti olid: Saksamaal (Mainzi peapiiskop), Gallias ja Burgundias (Trieri peapiiskop) ning Itaalias (Kölni peapiiskop), Tšehhi kuningas, pfaltskrahv – palatiin, Saksimaa kuurvürst ja Brandenburgi markkrahv.

Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I, kes 1493 ühendas kõik Habsburgide valdused ühe valitseja võimu alla. 1493–1740 valitsenud Saksa-Rooma keisrid olid ühtlasi ka Austria valitsejad. 16. sajandi alguseks oli keiser Maximilian I ühendanud oma võimu alla enamiku Madalmaadest ja taotles võimu ka Põhja-Itaalia üle, samuti pani ta abielulepingutega aluse Habsburgide võimule Ungari ja Böömimaa üle. 1521 jagas keiser Karl V Habsburgide valdused kaheks: tema järglased hakkasid valitsema Hispaaniat, Milanot ja Madalmaid, Austria, Böömimaa ja Ungari (ning ka keisritiitel) läksid aga tema venna Ferdinandi ning tema järeltulijate kätte.

Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning pärast Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega.

Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ja 1806. aastal impeeriumi kaotas.

 Pikemalt artiklis Saksa-Rooma riigi territooriumite loend

Frangi riigi lagunemise järel sai riigi idapoolsete alade valitsejaks Ida-Frangi kuningas ehk Saksa kuningas Ludwig Sakslane, kelle riik hõlmas enamiku hilisemast Saksamaast. Kuni Heinrich I või isegi ta poja Otto I-ni kasutatakse tavaliselt nimetust Ida-Frangi kuningas.

Saksa kuningas (936–973) Otto I (912–973) abiellus 951. aastal viimase Itaalia kuninga Lothar II lese Adelheidiga ja võttis Pavias Lombardia raudkrooni rivaalitseva Ivrea markkrahvi Berengari eest.

Otto I võitis taas Saksamaa kuningriiki Švaabimaale tunginud ja Augsburgi piiranud ungarlasi 955. aastal toimunud (Lechfeldi) Lechi lahingus, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele Kesk-Euroopas ja Põhja-Itaalias.

Aastal 960, kui Berengar ründas Kirikuriiki, vallutas paavst Johannes XII kutsutud kuningas Otto Itaalia kuningriigi ja kroonis end 2. veebruaril 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks (962–973) ning nõustus hakkama ka Rooma paavsti ja katoliku kiriku kaitsjaks. Sellest ajast alates olid Saksa kuningad alati ka Itaalia kuningad ja Põhja-Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik. Otto Suur, kes vallutas Itaalia, võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli, Rooma paavst kroonis 962. aastal Otto I Roomas keisriks (962–973). Otto I liitis Saksa kuninga ning Rooma keisri institutsioonid ühte. Otto Suure valitsemise ajal saadeti kõigisse riigi osadesse comites palatini toetama kuningavõimu, kontrollima suurte hõimuhertsogite sõltumatuspüüdeid. Lotringi, Baieri, Švaabimaa ja Saksimaa hertsogite kõrvale, kes olid muutunud ohtlikult võimsateks feodaalvürstideks, paigaldati pfaltskrahvidena Saksa-Rooma keisri truud toetajad. Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud. Otto kroonimisega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.

Saksi dünastiast Otto I pürgis ta laiendama oma valdusi ka ida poole ja Saksi Idamarki markkrahv Gero sundis sõjaga tunnistama paganliku Poola Mieszko I vasallisõltuvust Saksa-Rooma keiser Otto I-st ja maksma talle andamit. Aastail 928–929 vallutatud Brandenburgi alasid valitsenud markkrahv Gero surma järel 965. aastal jagunes mark mitmeks väiksemaks osaks, Saksi Idamargi põhjapoolsetest aladest kujunes Saksi Idamark (Ostmark) ja keiser Otto I poolt moodustati lääneslaavlaste alale Meißeni markkrahvkond. 966. aastal laskis Poola vürst ise end ristida, 968. aastal astus Poznańis, Poznańi piiskopkonnas ametisse esimene Poola piiskop. Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry jätkas isa poliitikat, tunnistades Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimu.

Otto I valitsusajal kuulusid Saksa-Rooma riigi territooriumite hulka: Saksimaa hertsogiriik, Schleswigi mark, Billungi mark, Põhjamark, Lausitzi mark, Merseburgi mark, Meisseni mark, Zeitzi mark, Böömimaa hertsogiriik, Moraavia, Idamark, Karantaania mark, Kraini mark, Verona mark, Bologna piirkond, Paavstriik, Spoleto hertsogiriik, Toscana mark, Tüüringi hertsogkond, Frangimaa hertsogkond, Nordgau, Baieri hertsogkond, Švaabimaa hertsogkond, Lombardia, Arelaat (Burgundia kuningriik), Ülem-Lotringi hertsogkond, Alam-Lotringi hertsogkond. Riik piirnes Taani kuningriigi, Poola kuningriigi, Ungari kuningriigi, Horvaatia kuningriigi, Ida-Rooma riigi ja Prantsuse kuningriigiga.

Otto II poeg Otto III sai väga noorelt võimule (983–1002) ning kuni 995. aastani valitsesid tema ema Theophano ja vanaema Adelheid. Otto III oli Saksa kuningas alates 983, Saksa-Rooma riigi keiser alates 996.

996. aastal vallutas ta Rooma, pani ametisse Rooma paavstina Gregorius V ja Otto III krooniti Saksa-Rooma keisriks. Otto III püüdis taastada Rooma impeeriumi või vähemalt selle lääneosa, uskudes, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, kellele alluksid kõik, nii ilmalikud kui ka vaimulikud aukandjad, sealhulgas Rooma paavst.

Otto III koostas aastal 998 bulla "Renovatio imperia Romanum", millega ta kuulutas Rooma impeeriumi taastatuks. Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsetama kogu keisririiki Galliast Slaavimaani. Ta tegi misjonitööd, näiteks asutas Poola vürstiriigis, Gnieznos piiskopkonna ning andis vürst Boleslawile Poola kuninga ning vürst Istvanile Ungari kuninga tiitli. Selle eest pidi Poola saama osaks Saksa-Rooma riigist. Plaan luhtus, sest Bolesław ei allunud edaspidi Saksa-Rooma keisrile. Saksa-Rooma keiser Otto III surma (1002) järel saavutas Poola vürst Bolesław I Chrobry sõdades Saksa-Rooma riigiga (1004–1018), Heinrich II ja Konrad II valitsemisajal Poola täieliku poliitilise ja kirikliku sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks. Ehkki István I abiellus Saksa-Rooma riigi keisri (1002–1024) Heinrich II õega, pidas Saksa-Rooma riik aastatel 1030–1108 sõdu ka Ungari kuningriigiga.

Otto III abikaasaks pidi saama Bütsantsi printsess ja tulevase keisrinna Zoe, kuid Otto suri vahetult enne pulmi. Pikemas plaanis oleks abielu võinud tähendada Ida- ja Lääne-Rooma taasühendamist. Otto suurejoonelised idealistlikud plaanid nurjas tema ootamatu varajane surm sõjakäigul roomlaste vastu.

Heinrich II oli viimane Saksi dünastiast pärinev Saksa-Rooma keiser. Heinrich II valitses Saksa kuningana 1002–1024, 1014 krooniti ta Roomas keisriks. Alates Heinrich II-st omistasid Saksa kuningad endale nimetuse Roomlaste kuningas. Tiitel Roomlaste kuningas viitas isikule, kelle vürstid olid Saksa kuningaks valinud, kuid kes ei olnud veel ametlikult Saksa-Rooma keisriks kroonitud. Nimetus tekkis vastusena mõistele 'sakslaste kuningas' (rex teutonicum), mida kasutasid paavstid, viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Roomlaste kuninga nimetus püsis kuni 16. sajandini.

Heinrich II-st peeti väga vagaks, kombekate eluviisidega meheks, mistõttu temast sai sakslaste esimene rahvuspühak. Ta püüdis oma eelkäija Otto III eeskujul tugevdada keisrivõimu, püüdes samuti taastada Rooma impeeriumi vägevust, kuid et ta oli paavstide suhtes üpris järeleandlik, siis ei muutunud tema valitsusajal suurt midagi. Tal ei olnud järeltulijaid, mistõttu Saksa kuninga tiitel läks Franki dünastiale ehk Saali dünastiale.

1024. aastal valiti Kambas ja krooniti Mainzis Saksamaa troonile esimene Saali dünastiast kuningas, Konrad II. 1026. aastal võttis Konrad ette retke Itaaliasse ning sama aasta mais krooniti ta Milanos ühtlasi Itaalia kuningaks. 26. märtsil 1027 krooniti Konrad II ka Roomas keisriks. Teist korda pöördus Konrad II Itaaliasse 1037–1038, surumaks alla rahutused Põhja- ja Kesk-Itaalias. Kontroll läänepoolsete Alpi kurude üle aitas keisririigil kindlustada ühendust Itaaliaga.

Pärast Burgundia kuninga Rudolf III surma 1032. aastal krooniti Konrad II 1033. aastal Burgundia ehk Arelaadi kuningaks. Vahemerest Kõrg-Reinini põhjas asunud Burgundia kuningriik liideti Saksa-Rooma keisririigiga. 1034. aastast olid impeeriumiga seega ühendatud nii Saksamaa, Itaalia kui ka Burgundia.

1025. aastal loovutas Konrad II Schleswigi margi Taani kuningale Knud Suurele ning Fischa ja Lajta vahelise ala Ungarile. 1029. aastal astus Konrad välja Poola vürsti Mieszko II vastu. Pärast kahte sõjaretke (1031–1032) oli Mieszko sunnitud loobuma Lausitzist ning Visla ja Bugli vahelistest aladest.

Konrad II jätkas Ottode riigikiriku poliitikat – kuningas määras ametisse kiriklikke aukandjaid, kes mängisid rolli riigiaparaadi funktsioneerimises. Samuti oli levinud kiriklike ametikohtade avalik müük ehk simoonia. Konrad II valitsusajal kasvas ühtlasi ka ministeriaalide tähtsus ning vasallidele garanteeriti 1037. aastal, et nende läänid jäävad kindlatel tingimustel päritavaks ja võõrandamatuks.

Saksa-Rooma keiser (1039–1056) Heinrich III valitsusajal tekkisid Saksa-Rooma keisril Heinrich III vastuolu Rooma paavstiga, alates sellest, kui Gregorius VII ajal esitati esimest korda ambitsioon olla nii vaimulik kui ka ilmalik suverään kõigi Rooma-katoliku kiriku usutunnistusega valitsejate üle, mis läksid hiljem ajalukku investituuritülina. Heinrich III ajal oli Saksa-Rooma riik oma võimsuse tipul, Saksa-Rooma riik domineeris Euroopas ning Saksa-Rooma keiser oma mõjuvõimuga nimetas ametisse Rooma paavsti. Heinrich III surma järel (1056) sai tema poeg, 6-aastane Heinrich IV Saksa kuningaks, tegelikult valitses tema eest regentnõukogu.

Heinrich III surma järel (1056) Saksa kuningaks saanud 6-aastase Heinrich IV eest valitses tegelikult regentnõukogu ja tema ema ning paavst hakkas taotlema ülemvõimu keisri (ehk ilmaliku Saksa-Rooma riigi valitseja) üle. Paavst Gregorius VII (1073–1085) nõudis ka, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnistaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem. Alaealise kuninga valitsusajal nõrgenes keskvõim ja võimu kindlustamiseks anti senjööridele suuremaid õigusi.

Friedrich Barbarossat peetakse üheks võimekaimaks ja edukaimaks Saksa-Rooma keisriks. Ta suutis oma valdustes kehtestada korra ning stabiilsuse. Liignime Barbarossa, itaalia keeles punane habe, saksa keeles Kaiser Rotbart sai ta Itaalia sõjakäikudes. Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI valitsusaega 12. sajandil võib lugeda Saksa-Rooma keisririigi keisrivõimu kõrgajaks.

Paavst (1154–1159) Hadrianus IV uuendas jaanuaris 1155 Eugenius III ja Saksa kuninga Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Konstanzi rahulepingut, soovides kuningalt abi võitluseks Roomas võimul olnud kommuuni ja Sitsiilia kuningriigiga ning paavsti kutsel saabus Friedrich Itaaliasse ja omavahelistest erimeelsustest hoolimata kroonis paavst ta 18. juunil 1155 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks.

Keiser Friedrich I Barbarossa taaskehtestas Burgundia krahvkonnas keiserliku mõjuvõimu, vangistas krahv Guillaume IV venna ja laiendas oma mõju, abielludes pärast Guillaume IV surma Renaud III tütre ning Guillaume IV vennatütre ja pärija Béatrice I-ga, olles (1156–1190) tema abikaasa ja kaasvalitseja; pärast Béatrice surma ainuvalitseja. Pärast keiser Friedrichi surma aastal 1190 sai tema noorem poeg Otto I Burgundia krahvkonna ja omandas ülemkrahvi tiitli.

Aastal 1156 lähenes Hohenstaufenist keiser Friedrich I Welfidele. 1156. aasta Riigipäeval Regensburgis sunniti Heinrich Jasomirgott Baieri hertsogkonnast Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi kasuks loobuma. Kompensatsiooniks ülendati Babenbergide Austria markkrahvkond võrdseks Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonnaks. Friedrich I nimetas 1156. aastal oma noorema venna Konrad der Stauferi esimeseks pärilikuks Reini pfaltskrahvkonna pfaltskrahviks (1156–1195). Reini pfaltskrahvkonna valdusega liidetud territooriumid algasid Hohenstaufenite valdustest Frangimaal ja Reinimaal (Hohenstaufenite muud harud said valdusi Švaabimaal, Franche-Comté ja nii edasi). Suur osa sellest oli nende keiserlikelt eelkäijatelt, Saali keisritelt, ja osa Konradi emapoolsetelt eelkäijatelt Saarbrückenist. Aastal 1195 läks Pfalz Staufeni krahvi pärija Agnese abielu kaudu Welfidele. 13. sajandi algul langes territoorium Welfi pärija Agnese abielu kaudu Wittelsbachi Baieri hertsogitele, kes olid ka Baieri pfaltskrahvid.

Saksa-Rooma keiser Friedrich I sooritas sõjaretki Itaaliasse eesmärgiga Saksa-Rooma riigi keiserlikku võimu seal laiendada, tema toetajad said tuntuks kui gibelliinid (Ghibellini). Lombardia Liiga ja selle liitlased, kes kaitsesid Itaalia keskaegsete kogukondade iseseisvust keisri sissetungide vastu, said tuntuks kui gvelfid (Guelfi).

Saksa kuningas Otto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi. Pärast keiser Otto III surma aastal 1002 sai üks viimastest Berengari järglastest, markkrahv Arduin, isegi Itaalia krooni ja alistas Kärnteni hertsogi Otto I juhitavad keiserlikud väed.

1045. aastal kuulutati Saksa kuningate võimu all oleva Itaalia kuningriigi põhjaosas asuvas Milanos välja autonoomse valitsusega kommuun ning Milano asus teiste tugevate linnadega nagu Pavia, Cremona, Lodi ja Comoga võitlema ülevõimu pärast Lombardias. 1158. aastal toimus Milano linnas ülestõus, mille keiser Friedrich I Barbarossa maha surus ja nõudis 1158. aasta Roncaglia riigipäeval keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (podestà) asendamist enda esindajatega. 1164. aastal moodustasi Verona, Padova, Vicenza linnade ja Veneetsia vabariigi Lombardia Liiga. Liigat toetas ka paavst (1159–1181) Aleksander III, kes soovis näha Friedrich I võimu vähenemist Itaalias.

1154. aastal saabus Friedrich paavsti Hadrianus IV kutsel Itaaliasse võitluseks Roomas võimul olnud kommuuni ja Sitsiilia kuningriigiga ja omavahelistest erimeelsustest hoolimata kroonis paavst Friedrichi 18. juunil 1155 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks.

1158. aastal tegi Friedrichi I teise Itaalia sõjaretke, mille käigus septembris piiras ja vallutas ta Milano, Lombardias. 1159. aastal toimus aga linnas ülestõus ja keisrivõimu esindajad aeti ära.

1159. aastal tegi Friedrichi I sõjakäigu ülestõusnud Crema, Brescia ja Milano vastu, allutas need ja hävitas linnad, pagendades linnaelankud.

1163. aastal alustas Friedrichi I sõjakäiku Rooma vastu. 7. septembril 1159 valiti Aleksander III paavstiks. 1159. aasta 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul ametisse. Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser. Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 1160 Anagni sinodil Friedrichi. 1160. aasta Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneetsiasse. Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil.

Põhja-Itaalia Veneetsia, Vicenza, Verona ja Padua linnad moodustasid Verona Liiga keisri vastu ning keisril ei olnud piiravalt vägesid nende löömiseks. Victor IV surma järel seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. 1165. aastal tegi Friedrichi I sõjakäigu Rooma ja Aleksander III vastu ning tõstis paavstitroonile vastupaavst Paschalis III. 1166. aastal võitis Friedrichi I vastaseid Monte Porzio lahingus, kuid oli seejärel sunnitud vägesid tabanud haiguste tõttu taganema Saksamaale.

1174. aasta septembris alustas Friedrichi I oma viiendat Itaalia sõjaretke, kaasates palgasõdureid Brabantist, surumaks maha pidevad Lombardias toimuvad mässud ja lahendamaks oma tülid paavstiga. Tema nõo hertsog Heinrich Lõvi väed ei võtnud taas keiserlikust sõjakäigust osa. Friedrichi sõjakäigu ajend oli kättemaks ja selle eesmärk oli Lombardia Liiga täielikult hävitada ja paavst Aleksander III kõrvaldada.

1176. aasta 29. mail Friedrich I Barbarossa juhitud Saksa-Rooma riigi vägede ja Lombardia Liiga vahel toimunud Legnano lahingus sai keiserlik armee sai suure kaotuse osaliseks. 1177. aastal sõlmitud Veneetsia rahuga leppisid Friedrich I ja paavst Aleksander III ära. Keiser tunnustas paavsti suveräänsust Kirikuriigi üle, Toscana marki paavsti läänina ja vastutasuks tunnustas Aleksander keisrit kui Keiserliku kiriku ülemisandat.

Lombardia linnadega sõlmis ta 1177. aastal vaherahu ning alles 1183. aastal nõustus Friedrich I Konstanzi rahuga nende õigusega linnade võimukandjaid ise valida. Konstanzi rahuleping valati pronksi. Märgina sellest, et rahu oli tõesti kehtestatud, abiellus 1186. aasta 27. jaanuaril Friedrich I Barbarossa poeg Heinrich VI, hilisem isa järglane tema troonil, Milanos Hauteville dünastia Sitsiilia kuninga Wilhelm II tädi Costanzaga.

Keiser Friedrich I Barbarossa oli aastal 1156 saanud Burgundia kuningriigi läänepiirkonnad kindlalt kätte, abielludes Burgundia krahvkonna pärijanna Béatriceiga ning Itaalia sõjakäigu lõppedes lasi ta end kroonida Burgundia kuningaks 1178. aastal. Kuningriik kasutas märkimisväärset autonoomiat. Riigi ülemkantsleri ametit hoidis Trieri peapiiskop, selle kinnitas 1356. aasta kuldbulla.

1142. aastal andis Saksa kuningas Konrad III Saksimaa hertsogi tiitli Welfide dünastiast Heinrich Lõvile (Heinrich XII nime all). Heinrich Lõvi laiendas järk-järgult oma võimu üle Kirde-Saksamaa. Pärast ka Baieri hertsogkonna omandamist, kui Friedrich I Barbarossa püüdis Welfidega leppida ja andis aastal 1156 Welfide Heinrich Lõvile tagasi Baieri, ulatusid Heinrichi valdused rohkem kui kahe kolmandikuni Saksamaast, Alpidest kuni Põhjamere ja Läänemereni välja, tehes temast võimsaima valitseja Kesk-Euroopas. Heinrich Lõvi laiendas Saksa võimu ja kristlust tänapäeva Mecklenburgi ja Pommerisse. Heinrich Lõvi oli oma aja võimsaim Saksamaa vürst, kes soovis saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni.

Friedrichi I viiendast Itaalia sõjaretkest keeldus Heinrich Lõvi osa võtmast. Friedrich ei andestanud Heinrich Lõvile seda, et viimane keeldus talle 1176. aastal appi tulemast. Kasutades ära teiste Saksamaa printside vaenulikkust Heinrichi suhtes, Halberstadti piiskopi kaebust tema valduste hõivamise kohta ning Heinrich Lõvi mitteilmumist riigipäevale, lasi Friedrich 1180. aastal piiskoppide ja printside kohtul tema üle Würzburgis tagaselja kohut mõista, väites, et keiserlik seadus on traditsioonilise saksa õiguse suhtes ülemuslikum. Friedrich lasi Heinrichilt tema maad ära võtta riigivande alla panna ja ta lindpriiks kuulutada. Keiser Friedrich Barbarossa võttis temalt Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa valitsemisõiguse.

Aastatel 1180–1181 toimus kodusõda Heinrich Lõvi ja keisri Friedrich Barbarossa vahel. Friedrich Barbarossa viis väed Saksimaale, vallutas Braunschweigi, mis oli Heinrich Lõvi Braunschweigi hertsogiriigi pealinnaks, ning piiras Lübeckit. Heinrich Lõvi alistus Friedrich I Barbarossale, kes tagastas talle Braunschweigi valdused. Friedrich I Barbarossa jaotas Saksimaa mitmeks tosinaks otse keisrile alluvaks territooriumiks, andes territooriumi sellele oma liitlasele, kes oli selle varem Heinrich Lõvilt või tema allesjäänud toetajailt vallutanud. Aastal 1181 tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval paljudeks väikesteks osadeks.

Ida-Saksimaa sai Anhalti krahv Bernhard, kes aastal 1180 sai ka Saksimaa hertsogi tiitli. Lääne-Saksimaa suurim jagu anti Vestfaali hertsogkonnana Kölni peapiiskopile. Saksidest piiskopid, kes olid enne seda vallanud suveräänset võimu oma territooriumitel, kuigi Saksimaa hertsogi eestkoste all, saavutasid sõltuvuse ainult keiserlikust valitsusest; sama juhtus ka suure arvu ilmalike krahvkondade ja linnadega. Baieri hertsogkonna ja territooriumi andis Friedrich I Barbarossa Wittelsbachi dünastiast Otto I-le. Steiermargi mark sai Steiermargi hertsogkonnaks Friedrich I valduses.

Heinrich Lõvi pagendati Inglismaale, kust ta 1189, kui Friedrich oli ristisõtta läinud, naasis. Ta sai aga taas lüüa ning pidi uuesti põgenema.

Saksa-Rooma keisri Otto IV vastuolude tõttu Rooma paavstiga valiti Saksa vürstide poolt 16-aastane Friedrich 1211. aastal Saksa kuningaks, ta krooniti 1212. aastal ja sai ka paavsti toetuse. Et Friedrich II resideeris Sitsiilia kuningriigis, jäi tema võim Saksamaal aga ka seejärel ebakindlaks. Sestpeale piirdus Saksa-Rooma keisri ja Saksa kuninga võim ta otseste valdustega ja mõningate endiste riigimaade jäänustega. 1215. aastal krooniti Friedrich uuesti ja et Otto sai Prantsusmaa kuninga Philippe II vastu Bouvines' lahingus lüüa, õnnestus Friedrichil ka tegelik võim Saksamaal üle võtta. 1220. aastal krooniti ta ka Saksa-Rooma keisriks.

Kuigi Friedrichi valdused paiknesid peamiselt Saksamaal, veetis ta seal vähe aega. Juba 1220. aastal lasi ta oma poja Heinrichi Saksa kuningaks kroonida ning siirdus tagasi Sitsiiliasse, asudes õukonnaga Palermos.

Luksemburgi dünastiast keiser ja Böömi kuningas (Karel) rajas valitses Böömimaa pealinnast Prahast impeeriumi. Praha õitseaeg oli 14. sajandil, mil sellest sai Saksa-Rooma riigi keskus. Karl IV laiendas valdusi: liideti Ülem-Lausitz, endine Lausitzi mark, Brandenburgi kuurvürstkond, liidendas oma pärusvaldustega (Luksemburgi krahvkonna ja Tšehhi kuningriigiga) Sileesia, Brandenburgi, osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausitzist.

Karl IV andis 1356. aastal välja Kuldbulla, mis määras kindlaks Saksa-Rooma keisririigi keisrite valimise korra ja andis eriprivileegid kuurvürstidele, samas Brandenburgi kuurvürstkonna omandamine andis Tšehhi kuningriigile kaks häält Saksa-Rooma keisri valimiskogus. Kuldbulla väljakuulutamine Nürnbergi riigipäeval defineeris rohkem kui neljasajaks aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri.

Augsburgi Riigipäeval loodi Keisririigi reformi osana 1500. aastal kuus ringkonda: Baieri, Švaabi, Ülem-Reini, Alam-Reini-Vestfaali, Frangimaa ja Saksi ringkond. Algselt jäid Habsburgi dünastia ja kuurvürstide territooriumid ringkondadest väljapoole. Aastal 1512 organiseerisid Trieri ja Kölni Riigipäevad need maad nelja uude ringkonda: Austria, Burgundia, Ülem-Saksi ja Kuur-Reini ringkond, sealhulgas vaimulikud kuurvürstkonnad Mainz, Köln ja Trier ning ilmalik Kuurpfalz. Need olid regionaalsed grupid enamusest (kuid mitte kõigist) erisugustest keisririigi riikidest kaitse, keiserliku maksustamise, müntimise järelevalve, rahuhoidmise funktsioonide ja avaliku julgeoleku eesmärkidel. Igal ringkonnal oli oma parlament, tuntud kui Kreistag ("Ringkonnapäev"), ja üks või mitu juhti, kes koordineerisid ringkonna asju. Mitte kõiki keisririigi territooriume ei arvatud keisririigi ringkondadesse, isegi mitte pärast 1512. aastat; Tšehhi krooni maad arvati välja, nagu ka Šveits, keiserlikud läänid Põhja-Itaalias, riigirüütlite maad ja mõned muud väikesed territooriumid nagu Jever.

Karl V, Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keisri alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas (Carlos I nime all) 1516–1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma 1555, kuid tegelikult valitses alates 1516), Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521 ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule.

Ferdinand I, roomlaste kuningas aastast 1531, on Habsburgide dünastia (aastast 1745 Habsburgid-Lotringid) Austria haru rajaja, mis Austria ertshertsogitena ja Böömimaa kuningatena valitses Saksa-Rooma riiki kuni selle lõpetamiseni aastal 1806. Saksa kuningaks lasi Karl Ferdinandi valida 1531. aastal, aasta pärast esimese keisriks kroonimist, et kindlustada Saksa-Rooma troonil Habsburgide järjepidevus. Ferdinand sai Saksa-Rooma keisriks pärast Karl V troonist loobumist 1556. aastal, ühtlasi jagati ka lõplikult Habsburgide impeerium, Karli valitsetud alad (Burgundia jäänused ja Hispaania ning Itaalia valdused) läksid Karl V pojale Felipe II-le, Ferdinandile jäid Austria, Böömimaa ja Ungari.

Habsburgide monarhia kattis territooriumi, mida Habsburgide dünastia noorem Austria haru (1278–1780) ja siis järglasdünastia Habsburgid-Lotringid (aastast 1780) valitsesid aastatel 1526 – 1867/1918. Keiserlik pealinn oli Viin. Aastatel 1804–1867 valitsesid Habsburgid Austria keisririiki ja aastatel 1867–1918 Austria-Ungarit. Habsburgide dünastia pea oli tavaliselt ka Saksa-Rooma riigi valitseja aastast 1440 kuni selle lõpetamiseni aastal 1806.

Aastatel 1618–1648 peeti põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas kolmekümneaastane sõda, kus osales enamik Euroopa riike. Sõjal oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks ususõjaks Euroopas.

 Pikemalt artiklis Hispaania pärilussõda

Hispaania pärilussõda (1701–1714) oli 18. sajandi alguspoole suurimaid sõjalisi kokkupõrkeid Euroopas, milles osalesid peaaegu kõik toonased Euroopa suurriigid. Hispaania pärilussõja põhjustas Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vaheline vastuolu küsimuses, kes peaks pääsema Hispaania troonile pärast viimase Habsburgide soost Hispaania kuninga järglasteta Carlos II surma.

Hispaania kuningas Carlos II oli pärandanud oma valdused Bourbonide dünastia Louis XIV pojapojale Philippe'ile, kes Hispaania kuningana võttis hispaaniapärase nimekuju Felipe V. Saksa-Rooma keiser Leopold I aga soovis Hispaania troonil näha endiselt Habsburgide soost kuningat ning alustas sõda Louis XIV Prantsusmaa vastu. Saksa-Rooma vägede poolel astusid sõtta ka teised Prantsusmaa ülemvõimupüüdlusi piirata soovivad Euroopa suurriigid: Suurbritannia kuningriik, Hollandi vabariik, Portugali kuningriik, Preisi kuningriik ja Savoia hertsogkond. Prantsusmaa ja Hispaania poolel sõdisid katoliikliku Baieri hertsogkonna väed.

Lahingud toimusid mitmel pool Euroopas, peamiselt Madalmaades, Itaalias ja Hispaanias. Sõja tulemusena jäi Hispaania troon küll Bourbonide soost Felipe V-le. Lombardia (kaasa arvatud Milano) ning Hispaania Madalmaad (Belgia) läksid Püha Rooma riigi koosseisu (Austria keisri võimu alla).

 Pikemalt artiklis Austria pärilussõda

Aastatel 1740–1748 toimunud Austria pärilussõda kaasas enamiku Euroopa riikidest lahendama küsimust Habsburgide valduste pärimisest Karl VI tütre Maria Theresia poolt. Sõda algas ettekäändel, et Maria Theresia oli kõlbmatu pärima oma isa Karl VI Habsburgide troone, kuna Saali tavaõigus välistas kuningliku pärimise naise poolt – kuigi tegelikult oli see mugav vabandus Preisimaa ja Prantsusmaa poolt Habsburgide võimu vaidlustamiseks. Austriat toetasid traditsioonilised Prantsusmaa vaenlased Suurbritannia ja Hollandi Vabariik, samuti Sardiinia kuningriik ja Saksimaa kuurvürstiriik. Prantsusmaa ja Preisimaaga oli liidus Baieri kuurvürstkond.

Austria pärilussõda lõppes Aacheni rahuga. Maria Theresia ja Austria elasid üle status quo ante bellum, ohverdades vaid Austria Sileesia territooriumi, mille Austria loovutas Preisimaale. Sõja lõpp pani alguse ka Saksa dualismile Preisimaa ja Austria vahel, mis õhutas lõpuks Saksa rahvuslust ja viis Saksamaa ühendamiseni.

• Keiser (saksa keeles Kaiser), kuna Saksa-Rooma keisririigis järgiti Rooma riigi traditsioone, oli ka kõrgeim võimukandja Rooma riigi traditsioone jätkav monarh. Keisri (Caesar) positsioon kujunes välja Saksa-Rooma riigi eellase – Karl Suure Frangi riigis. Keisrist kõrgemal oli vaid Rooma paavst. Keisri valisid Saksamaa tähtsamate osalisriikide kuurvürstid. Saksa-Rooma keisririigis oli keisri asetäitjaks ning keisri surma ja tema järglase valimise vahepeal valitsejaks Reichsvikar, kelleks olid Saksi hertsog ja Reini pfaltskrahv. Keisri kõnetlusvormel: Tema Keiserlik Majesteet!
• Kuningas (ladina keeles rex; vanemülemsaksa keeles Konung, kuning-chuni, cyn 'sugukond'). Kuningas kujunes valitseja tiitliks keskajal, algselt oli kuningas sugukonnavanem, kes täitis ka kohtuniku ülesandeid ja oli ka sõjaväejuht. Keskajal peeti kuningat Jumalast seatud valitsejaks. Olenemata seisusest olid kõik kuninga vasallid. Kuninga kõnetlusvormel: Tema Kuninglik Majesteet!

Kuninga perekonda kuuluvad vürstid kandsid nimetust prints, troonipärija – kroonprints, printside kõnetlusvormel oli: Tema Kuninglik Kõrgus!

• Suurhertsog (ladina magnus dux). Suurhertsog asus hierarhias kuninga ja hertsogi vahel. Esimest korda anti suurhertsogi tiitel 1569. aastal Toscana hertsogile Cosimo I-le.

Prantsusmaa keiser Napoleon I andis selle tiitli Joaquin Murat'le, kes sai Bergi suurhertsogiks. 1806. aastal andis Napoleon suurhertsogi tiitli Hessen-Darmstadti landkrahvile, Badeni kuurvürstile, Würtzburgi piiskopile ja 1810. aastal ka Reinimaa Fürstprimasele. 1815. aasta Viini kongressi otsusega said suurhertsogkonnaks Saksi-Weimar-Eisenochi suurhertsogkond, Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond, Mecklenburg-Sterlitzi suurhertsogkond ja Luksemburgi suurhertsogkond. 1829. aastal sai suurhertsogkonnaks Oldenburg. 1815. aastal oli Saksa-Rooma keisririigi järglases – Saksa Liidus 7 ja 1871. aastal 6 suurhertsogkonda.

• Hertsog (ladina dux), algselt oli hertsog hõimuvanem ja väejuht, kes valiti germaani vürstide seast. 4. sajandil kujunes hertsogi amet päritavaks, 9. sajandil aga oli hertsog hertsogkonna valitseja. 9.–13. sajandil olid Saksa-Rooma keisririigis Saksi, Franki, Baieri, Švaabi ja Lotringi hõimuhertsogid. Aja jooksul oli hertsogite arv keisririigis ja Saksamaal erinev: 1815. aastal oli Saksa-Rooma keisririigi järglases – Saksa Liidus 10 ja 1871. aastal 12 hertsogit. Enne Saksa keisririigi lagunemist 1918. aastal oli Saksamaal Anhalti, Braunschweigi, Saksi-Altenburgi, Saksi-Coburg-Cotha, Saksi-Meiningeni hertsog. Hertsogi kõnetlusvormel: Kõrgus! Hiilgus!

Ertshertsog (ladina archidux) oli Habsburgide dünastia printside tiitel alates 16. sajandist. Algselt 1453. aastast oli ertshertsog Austria valitseja päritav tiitel, mille andis keiser Friedrich III võrdsustamaks Austria hertsogit kuur- ehk ertsvürstidega.

• Vürst (ladina princeps) oli algselt hõimuliidu juht, hiljem läänide valitseja. Saksa-Rooma keisririigi järglases – Saksa Liidus 1815. aastal oli Saksamaal Lippe, Reussi, Schaumburg-Lippe, Schwarzburg-Rudolstadti, Schwarzburg-Sonderhauseni ja Waldeck-Pyrmonti vürstid, kokku Saksa Liidus 12 vürsti.

Kuurvürst ehk ertsvürst (ladina principes electores) kuulus erilisse omasuguste gruppi. Neile kuulus 13. sajandist õigus valida Saksa-Rooma keisririigi keiser. Kuurvürstide kolleegiumi moodustasid algul 7, hiljem 8 ja lõpuks 9 kuurvürsti. Nendeks olid Böömi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Mainzi, Kölni ja Trieri peapiiskop ning Saksa ordu kõrgmeister (1525. aastast Liivi ordumeister). 1356. aastal kinnitas keisririigi keiser Karl IV Kuldbullaga ertsvürstide eesõigused. Neil oli keisrile nõuandmise õigus üldriiklikes asjades, neile kuulusid keiserlikud õukonnaametid (Erzamt). Mainzi ertspiiskop oli Saksamaa ertskantsler, Trieri ertspiiskop oli Burgundia ertskantsler, Kölni ertspiiskop oli Itaalia ertskantsler, Böömi kuningas oli ertskinker, Reini pfaltskrahv oli ertslaudnik, Saksi hertsog oli ertsmarssal ja Brandenburgi markkrahv oli ertskambristuhärra. 1622. aastal sai Reini pfaltskrahvi õiguse Baieri, 1692. aastal Braunschweig-Lüneburgi hertsog (Hannoverist). Mainzi kuuripäeval 1803. aastal Regensburgis said Trierile ja Kölnile lisaks kuurvürstitiitli Württembergi vürst, Badeni vürst, Hesseni vürst, Hessen-Kasseli vürst ja Salzburgi vürst. 1805. aastal lisandus Würzburgi kuurvürst. Kuurvürstide kolleegium likvideeriti 6. augustil 1806. Kuurvürstide kõnetlusvormel: Kuurvürstlik Kõrgus!

• Riigivürst oli kõrgaadlik (hertsog, vürst ja mitme suurema valduse krahv) või ilmalikku võimu omav vaimulik isand (peapiiskop, piiskop ja mõne kloostri abt või abtiss), kes oli Saksa-Rooma valitseja (Saksa kuninga või Saksa-Rooma keisri) otsene vasall.
• Krahv (ladina comes), krahv oli varasel keskajal kuninga nimetatud kõrgem ametnik, kohtunik ja väepealik. Saksa-Rooma keisririigi eellaseks olnud Frangi riigis oli krahv kuninga ametnik ja asevalitseja provintsis. Krahvid jagunesid vastavalt ülesannetele:

Landkrahv ehk maakrahv (ladina comes provincialis) oli teatava suurusega valduse haldur, aadlihierarhias hertsogi ja krahvi vahel. Maakrahv oli kuninga ametnik mõnes maapiirkonnas. Tiitel tuli kasutusele 12. sajandil. 13. sajandil kattus nende territoorium endiste gaukrahvide omaga. Esialgu oli landkrahvide ülesanne tugevdada kuningavõimu hertsogkondades. Landkrahvi tiitel oli levinum Saksa riigi edelapoolsetel aladel. Neile allusid Ülem- ja Alam-Elsass (Sundgau ja Nordgau), Breisgau, Albgau, Linzgau, Thurgau ja Aargau. 1129. aastast sai landkrahvkonnaks Tüüringi, kuna Meisseni markkrahvkond läks Wettini dünastia kätte ja maahärrad von Husen said Meisseni maakrahvi tiitli. Aja jooksul sai enamik maakrahvidest hertsogi tiitli. Kui Saksa-Rooma keisririik 1806. aastal laiali saadeti, säilis maakrahvi tiitel ainult Hessen-Homburgi maakrahvidel. Pärast selle liini lakkamist sai 1866. aastal Preisi-Austria sõjas maakrahvi valdused endale Hessen-Darmstadti suurhertsogiriik.

Burgkrahv ehk linnusekrahv oli keisri või kuninga linnuse haldur.

Pfaltskrahv ehk krahv-palatiin oli keisri või kuninga õukonnaametnik, õuekohtu kaasistuja, hiljem kohtu eesistuja ja kuninga esindaja kohtus. 9.–11.sajandil oli mõne piirkonna ehk pfaltsi (koht, kus valitseja vaheldumisi asus ja mis sageli olid vanad frankide kuningakojad) läänihärra. Kuningas Otto I (936–973, Saksa-Rooma keiser 962. aastast) ajal said pfaltskrahvideks Lotringi, Baieri, Švaabi, Saksi ja Kärnteri hertsogid. Kõige tähtsam oli neist (Reini) Pfalzi pfaltskrahv, kes kuulus kuurvürstide kolleegiumi ja oli keisri asetäitja (Reichsvikar). Tema valdustes asus ka Saksa-Rooma keisri resident Heidelberg.

Markkrahv (sama, mis markii), markkrahv oli Frangi riigis 8.–9. sajandil ja Saksamaal piiriäärse ringkonna (margi) valitseja. Markkrahvil oli suurem võim, kui teistel krahvidel. 10.–12. sajandil said paljud neist Saksamaa riigivürstideks. Aastatel 919–1024 said Saksa kuninga uue seadusega markkrahvkondadeks Meissen, Lausitzi ehk Ostmark, Verona, Kraini, Steiermark ja Baieri Ostmark. Alates 12. sajandil said Meisseni, Lausitzi, Määri ja Namuri riigivürstkondadeks. 16. sajandil said Brandenburg-Ausbachi ja Brandenburg-Bayreuthi maahärrad markkrahvi tiitli. 1815.aastal oli Saksa Liidus 1 markkrahvkond.

Apanaažkrahv oli Saksa-Rooma keisririigi valitsejasoo mittevalitsevate liikmetele antav, kas eluajaks või pärandatavana, ülalpidamiseks olev krahvkond

Raukrahv oli keskaegse Nahegau krahvide nimetus. Gaugrahv Emich VI (1140–1160) andis poeg Konradile ja Emichile osadel perekonna valdustel Wildgraf'i tiitli. Hiljem said nad oma mägistele valdustele lisaks Altenbaumburgi, Ruwenburgi ja Stalzenburgi ning tiitli raukrahv. Pärast raukrahvide suguvõsa lõppemist läksid nende valdused 1667. aastal üle Pfalzi kuurvürsti Karl Ludwigi (1649–1680) abikaasa Marie Louise von Degenfeldile, kellest sai raukrahvinna.

Reinkrahv oli tiitel Rheingau krahvidel, kelle tugevaim kindlus oli Kreuznach. Esimene reinkrahv oli Hatto VI (937–960). Reinkrahv Johann III (1383–1428) tütar abiellus viimase wildkrahviga Kyrburgist ning dünastiate liitumisel tekkis tiitel Wildgraf und Reingraf. Johann V (1476–1495) omandas mitmeid uusi valdusi. Hiljem sai Obersalmi krahv von Salm endale tiitli Wildgraf und Reingraf, mida kandsid edasi Salmi vürstid.

• Parun ehk vabahärra (saksa freiherr, ladina bar, baro 'vaba mees'). Parun oli algselt madalaim kroonivasall, mis hiliskeskajal kujunes eraldi aadlitiitliks. 16. sajandil hakati Saksa aladel vabahärra asemel kasutama tiitlit parun. Parunitel suverääniõigused puudusid. Parun oli levinum aadlitiitel Baltimaades, kuna Peeter I andis selle tiitli Läänemereprovintside aadlikele eristamaks neid teistest Venemaa kubermangude aadlikest. Parunite kõnetlusvormel: Kõrgeauline!
• Rüütel, aadlik, oli vabadest talupoegadest pärit vasalli tiitel, mis rüütliteenistuse kadumisega muutusid tituleeritud seisuseks, partikliga von või de. See oli madalaim aadliaste, millega käis kaasas vapiõigus. Rüütite kõnetlusvormel: Kõrgeauline!
• Keskajal olid rüütliseisuse madalamad astmed kannupoiss ja relvakandja (kilbikandja).

• Saksa kuningas
• Saksa-Rooma keiser
• Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend
• Kleinstaaterei
• Saksamaa mediatisatsioon
• Saksa-Rooma riigi territooriumite loend
• Keisririigi ringkonnad

 Saksa-Rooma riik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis