Idaslaavlased

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Idaslaavlased on idaslaavi keeli kõnelevad slaavlased. Olles olnud keskaegse Kiievi-Vene riigi põhirahvastik, kujunesid neist 17. sajandiks vene, ukraina ja valgevene rahvad.

Teadlased teavad suhteliselt vähe idaslaavlastest enne umbes 859. aastat, kui ilmusid esimesed kirjalikult talletatud sündmused ürikus Nestori kroonika. Slaavlastel puudus ilmselt kirjakeel (kirillitsa, mis loodi 863. aasta paiku, loodi just slaavi keeli silmas pidades) ja idaslaavi maade kaugus kirjaoskajatest kultuuridest takistas varajast historiograafiat. Vähesed tuntud faktid on tulnud arheoloogilistelt kaevamistelt, võõramaalaste kirjeldustest Kiievi-Vene maade kohta ja slaavi keelte võrdlevast analüüsist.

Väga vähesed enne 11. sajandit dateeritud (mitte ühtegi enne 10. sajandit) kohalikud Kiievi-Vene dokumendid on säilinud. Varaseim suur käsikiri infoga Kiievi-Vene ajaloost, Nestori kroonika, pärineb 11. sajandi lõpust ja 12. sajandi algusest. See loetleb 12 slaavi hõimuliitu, kes olid 10. sajandiks asunud hilisemale Kiievi-Vene territooriumile Bugi jõe, Dnepri jõe ja Musta mere vahel: polaanid, drevljaanid, dregovitšid, radimitšid, vjaatitšid, krivitšid, sloveenid, duleebid (hiljem tuntud kui volõõnid ja bužaanid), valged horvaadid, severjaanid, ulitšid ja tivertsid.

Õpetlaste hulgas ei ole üksmeelt slaavlaste urheimat osas. Esimese aastatuhande vahetusel on slaavi asunikud olnud tõenäoliselt kontaktis teiste rahvusgruppidega, kes liikusid Suure rahvasterände ajal üle Ida-Euroopa lauskmaa. 1. ja 9. sajandi vahel läbisid läänesuunalisel rändel Musta mere-Kaspia stepi sarmaadid, hunnid, alaanid, avaarid, bulgaarid ja madjarid. Kuigi mõned neist võisid allutada piirkonna slaavlasi, jätsid need võõrad hõimud slaavlaste maadele väikese jälje. Varakeskaeg nägi ka slaavlaste edenemist põllupidajate ning mesinik-, kütt-, kalur- ja karjusrahvana. 8. sajandiks olid slaavlased Ida-Euroopa lauskmaal domineeriv rahvusgrupp.

600. aastaks olid slaavlased keeleliselt lõuna-, lääne- ja idaharuks jagunenud. Idaslaavlased kasutasid alepõllundust, mis sobis hästi lõpututesse metsadesse, kus nad elasid. Alepõllundus tähendas metsaga kaetud alade puhastamist tulega, selle harimist ja mõne aasta pärast edasi kolimist. Alepõllundus nõuab sagedat edasikolimist, kuna sel viisil haritud pinnas annab head saaki mõned aastad, enne kui ennast kurnab, ja idaslaavlaste sõltuvus alepõllundusest seletab nende kiiret levikut läbi Ida-Euroopa. Idaslaavlased valgusid Ida-Euroopasse kahe lainena. Üks hõimurühm asus piki Dnepri jõge sealt, kus nüüd on Ukraina ja Valgevene, põhjasuunas; nad valgusid põhjas Volga orgu tänapäeva Moskvast idas, ning läänes Dnestri ja Lõuna-Bugi jõe ülemjooksule tänapäeva Ukrainas.

Teine idaslaavlaste rühm liikus Pommerist kirdesse, kus kohtus Rus kaganaadi varjaagidega ning nad rajasid tähtsa kohaliku keskuse Novgorodi. Sama slaavi rahvastik elab ka tänapäeval Tveri oblastis ja Beloozero piirkonnas. Olles jõudnud merjalaste maadeni Rostovi lähistel, kohtusid nad slaavlaste Dnepri grupiga.

 Pikemalt artiklis Rus kaganaat

8. ja 9. sajandil pidid idaslaavi hõimude lõunaharud maksma andamit kasaaridele, turgi rahvale, kes võtsid 8. sajandi lõpul või 9. sajandil omaks Judaism ning elasid Lõuna-Volga ja Kaukaasia piirkondades. Umbes samal perioodil domineerisid Ilmeni slaavlaste ja krivitšite üle Rus kaganaadi varjaagid, kes hoidsid enda kontrolli all kaubateid Läänemere ja Bütsantsi vahel.

Idaslaavlaste varaseimate hõimukeskuste hulka kuulusid Novgorod, Irboska, Połack, Gnjozdovo ja Kiiev. Arheoloogia näitab, et need tekkisid 10. sajandi vahetusel, varsti pärast Novgorodi slaavlaste ja soomeugrilaste mässu varjaagide vastu, millega need Skandinaaviasse taanduma sunniti. Olegi valitsemine 10. sajandi alguses tõendab varjaagide naasmist Novgorodi ja pealinna üleviimist Kiievisse Dnepri jõel. Sellest tugipunktist algatas varjaagi-slaavi segarahvastik (tuntud kui russid) mitu sõjaretke Konstantinoopoli vastu.

Esialgu valitsev eliit oli peamiselt varjaagid, kuid poole sajandi jooksul nad slaavistusid. Svjatoslav I (kes valitses 960. aastatel) oli esimene slaavi nimega Rusi valitseja.

Kiievi-Vene ühiskonna lagunemine 11. sajandil tõi kaasa olulise rahvastiku muutuse ning poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku ümberpaigutumise. Nende jõudude koosmõjul tekkisid uued rahvad. Kuigi need protsessid algasid kaua enne Kiievi langust, kiirendas selle langus järkjärgulist arengut russide märkimisväärsel keelelisel ja etnilisel diferentseerumisel ukrainlasteks, valgevenelasteks ja venelasteks. Kõike seda rõhutas nende gruppide järgnenud ühiskonnakorraldus: edela ja lääne Rus, kus arenesid russiini ning hiljem ukraina ja valgevene etnosed, oli Leedu alam ja hiljem Poola sõltlane; samas (suur)vene etnos, mis arenes kirdes Moskvas ja põhjas Novgorodis, jäi kaugeks, oli määratletud palju primitiivsema elustiiliga kõnnumaal, mida jagas soome-ugri hõimudega, ja eraldus lõpuks oma russiini suguvendadest.

Tänapäeva idaslaavi rahvad ja rahvusrühmad on järgmised:

• venelased
  • pomoorid
  • gorjunid
  • lipovanid
• valgevenelased
  • polištšukid
• ukrainlased
  • polištšukid
  • kasakad
  • hutsuulid
  • boikid
  • lemkid
  • russiinid (peetakse ka eraldi rahvaks)
    • Karpaatia russiinid
    • Pannoonia russiinid

• Slaavi vürstiriikide loend
• Slaavlased
• Keskaegsete slaavi hõimude loend