Ilmar Raag

See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2024) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ilmar Raag (sündinud 21. mail 1968 Kuressaares) on eesti esseist, filmistsenarist ja -režissöör.

Ta on olnud Eesti Televisiooni peadirektor (2002–2005), Vabariigi Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. On osalenud tõlgina kaitseväe missioonidel ÜRO rahuvalve vägede koosseisus Kesk-Aafrika Vabariigis (2014) ja Malis (2016, 2021-2022).

Tema lavastatud filmide sekka kuuluvad "Klass", "Eestlanna Pariisis", "Kertu", "Ma ei tule tagasi" ja "Erik Kivisüda".

Tema isa oli maadlustreener ja kunstnik ning ema töötas tervishoiu valdkonnas.

Raag on lõpetanud Kuressaare 2. Keskkooli ja õppinud aastatel 1986–1997 Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiajalugu. Esimese kursuse järel võeti ta kaheks aastaks Nõukogude armeesse, kus teenis aastail 1987–1989. Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1997. aastal, olles end vahepeal täiendanud Pariisi ülikoolides VIII Saint Denis ja III La Sorbonne Nouvelle^[viide?]. Seejärel omandas ta magistrikraadi televisiooni ja filmitootmise ning stsenaristika alal USA-s Ohio Ülikoolis.^[viide?] Ta on Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.^[viide?]

Ta on töötanud Eesti päevalehtede Rahva Hääl ja Eesti Päevaleht Pariisi korrespondendi^[viide?], Eesti Televisiooni filmiuudiste saate "Ffriik" (1996–1998) ja "Ffriigiteataja" (1998–1999) ning Kuku Raadio saate "Raadio Ffriik" saatejuhina.^[viide?] Oli pool aastat praktikal Los Angeleses New Regency ja Phoenix Pictures arendusüksustes, kus hindas filmistsenaariume. Pärast Eestisse naasmist töötas Eesti Televisiooni hankeosakonna juhina ja seejärel programmijuhina. Aastatel 2002–2005 oli ta Eesti Televisiooni peadirektor.

Raag on töötanud Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroos strateegilise kommunikatsiooni nõunikuna, kus tegeles kriisiolukordade kommunikatsioonivõimekuse arendamisega. Ta lahkus ametist 2016. aastal, kui suundus kaitseväe missioonile ÜRO rahuvalve vägede koosseisus Malisse.^[1]

Ta on reservohvitser ja Kaitseliidu liige. Ta oli Kaitseliidu Toompea malevkonna pealik 2017–2021.^[2]

Ta on õpetanud Tartu Ülikoolis Eesti avalik-õiguslike institutsioonide kursust. Tallinna Ülikoolis on ta õpetanud stsenaariumikirjutamise ja meediakriitika kursust. Ta valiti Tartu Ülikoolis vabade kunstide professoriks õppeaastal 2018/2019.^[3]

On koostanud fotonäitusi, sealhulgas Malis missioonil tehtud piltidest ja Eesti kirurgide tööst Etioopias.^[4]

Ilmar Raag on ajakirja Edasi põhiautor.^[viide?] Sama kirjastuse kaudu avaldas ta ka esseede kogumiku "Kuidas hullud said prohvetiteks" (2021).

Venemaa täiemahulise agressiooni järel Ukrainasse, osales Ilmar Raag mitme abiorganisatsiooni töös ja viibis korduvalt Ukraina sõjatsoonis.

Tema esimene filmikatsetus oli naljana mõeldud "Tappev Tartu", mida ta reklaamis kui Eesti kõige halvemat filmi. Kuna filmi tegemiseks ei sõlmitud ühtegi lepingut, siis ei ole seda filmi autoriõiguste kaalutlustel hilisemas kommertslevis näidatud.^[5]

Ta oli filmi "Karu süda" üks arendusprodutsente, kuid lahkus projektist.^[viide?]

Ameerika Filmiakadeemias 23. juunil 2005 lõpetatud Hartley-Merrilli stsenaariumivõistlusel pälvis Raag oma täispika stsenaariumi "Veel üks croissant" eest 3. auhinna. Konkursil osales ligi 2000 käsikirja. Raag kirjutas suhtedraama kahest Pariisis elavast üle keskea naisest, kellest üks tahab surra ja teine keeldub seda lubamast. Pärast korduvaid ümberkirjutusi valmis selle stsenaariumi motiividel film "Eestlanna Pariisis".^[6]

• "Tappev Tartu" (lühifilm, 1998)
• "August 1991" (telefilm, 2005)^[7]
• "Klass" (mängufilm, 2007)^[8]
• "Klass: elu pärast" (telesarja 1. ja 7. osa, 2010)
• "Eestlanna Pariisis" (draamafilm, 2012)
• "Kertu" (draamafilm, 2013)
• "Ma ei tule tagasi" (mängufilm, 2014)
• "Vabad mehed" (telesari, 2015)
• "Erik Kivisüda" (mängufilm, 2022)

• Vaenlase sünd Postimees, 24. märts 2007
• Meediakriitika läbipõrumine EPL, 31. oktoober 2008
• Ei rutta halama Eesti Päevaleht, 10. jaanuar 2009
• Tsensuur ja dekoltee Eesti Päevaleht, 13. märts 2009
• Konfliktiiha ja vastandumiskultuur Eesti Päevaleht, 1. juuni 2009
• Milleks meile uudised? Eesti Päevaleht, 31. oktoober 2009
• Kes on õige moslem? Postimees, 10. juuni 2017
• Ilmar Raag. Kuidas Stalin varastas venelastelt võidu Edasi.org, 9. mai 2020

• 1997 – aasta filmiajakirjanik
• 2006 – Valgetähe IV klassi teenetemärk^[9]
• 2008 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
• 2012 – Enn Soosaare esseistikapreemia (essee "Kultuuritust ei ole olemas")^[10]
• 2012 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (koos Laine Mägi ja Riina Sildosega; aasta mängufilm – "Eestlanna Pariisis")
• 2014 – Postimehe aasta arvamusliider

2023. aasta juunis^[11] astus Raag erakonda Parempoolsed.^[12] Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, sai valimisringkonnas nr 1 (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine) 1130 häält ning ei osutunud valituks.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ilmar Raag

Tsitaadid Vikitsitaatides: Ilmar Raag

• Ilmar Raag Eesti Filmi Andmebaasis
• Ilmar Raag IMDB-s
• eyeforfilm
• En attendant l'Europe, Ed. La Contre Allée, 2009
• Anna-Maria Veidemann, "Ilmar Raag: ma tahaksin, et minu CV algaks 2007. aastaga" Oma Saar, 7. detsember 2007
• "Ilmar Raag (40) - ilus inimene" EPL Laupäev, 17. mai 2008
• "Ilmar Raag: “Omamoodi vabastav ja julgustav on tõdemus, et tegelikult ei oota sind keegi”" Tartu Ülikool, 20. aprill 2015
• "Ilmar Raag: kunst on ainult vahend, et rääkida elust" meiemaa.ee, 26. jaanuar 2019
• "Ilmar Raag: olen tapanimekirjas. Pean igal juhul võitlema" Eesti Päevaleht, 18. november 2022