Indrek Hargla

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Indrek Hargla
Indrek Hargla raamatu "Süvahavva. Viimane suvi" esitlusel Viru Keskuse Rahva Raamatus (2020)
Sündinud	12. juuli 1970 (54-aastane) Eesti
Žanr	ulmekirjandus kriminaalromaan

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak;^[1][2] sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas)^[3] on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2019. aastaks oli sarjas ilmunud seitse romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrisse ning nende ainetel kavandatakse filmi. 2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumide järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene kirjeldas dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.^[viide?]

Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest (pidades alusetuks Silver Sära kriitilist hinnangut "pseudosügavusele"). Põldveri sõnul on Hargla tekstidele iseloomulikud žanripuhtus ja terviklikkus, loogiline kompositsioon ja žanrireeglite järgimine. Samas leidis kriitik nõrkusi tegelaste psühholoogias, mis muudab nendega samastumise raskeks, tuues esile, et isegi minevikku ja alternatiivreaalsust kirjeldavates tekstides "peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat".^[4]

Hargla teoseid on tõlgitud saksa, ungari, läti, soome ja prantsuse keelde. Aastatel 2012–2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.

Kirjandusliku tegevuse kõrvalt on Indrek Hargla võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.

Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina.^[5] Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.

• "Baiita needus" (2001) ISBN 9985-3-0503-5
• "Palveränd uude maailma" (2003) ISBN 9985-3-0659-7
• "Vabaduse kõrgeim määr" (2003) ISBN 9985-3-0749-6
• "French ja Koulu" (2005) ISBN 9985-3-1005-5
• "French ja Koulu Tarbatus" (2007) ISBN 978-9985-3-1527-9
• "Frenchi ja Koulu reisid" (2009) ISBN 978-9985-3-1979-6
• "Süvahavva: esimene suvi" (2013)
• "Süvahavva: teine suvi" (2015)
• "Raudrästiku aeg" (2016)
• "Merivälja" (2017)
• "Süvahavva: viimane suvi" (2020)
• "Heade mõrvade linn: kolm kriminaallugu Tartust" (2023)

• "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (2010, 2011, 2022 ja 2024) ISBN 978-9985-3-2053-2
• "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" (2010, 2024) ISBN 978-9985-3-2131-7
• "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (2011, 2021) ISBN 978-9985-3-2208-6
• "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (2013) ISBN 978-9985-3-2735-7
• "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika" (2014) ISBN 978-9985-3-3095-1
• "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (2017) ISBN 978-9949-9-8512-8
• "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium" (2019) ISBN 978-9949-7-3970-7

• "Gondvana lapsed" (1999)
• "Uskmatuse hind" (1999)
• "Excelsuse konkistadoorid" (1999)
• "Pan Grpowski jõulud" (1999)
• "Obernoni Apokrüüf" (2000)
• "Capaneusi Harta" (2000)
• "Mees, kes ei joonud viskit" (2001)
• "Väendru" (2001)
• "Hathawareti teener" (2002) ISBN 9985-9380-5-4
• "Maris Stella" (2003) ISBN 9985-9383-7-2
• "Tagasi tulevikku IV" (2003)
• "Doanizarre udulaam" (2009); (Kirjastus Paradiis, 2017, ISBN 978-9949-9896-0-7)
• "Pesunaiste tsunfti emand" (2023)
• "Taani printsi vaim" (2023)
• "Kümme tuhat aastat vihma" (2023)
• "Kolm tilka verd" (2023)

• "Deja-vu" (1998)
• "Õnnekosk" (1998)
• "Gondvana lapsed" (1998)
• "Kliendi soov" (1999)
• "Spitzbergeni nokturn" (1999)
• "Kindel linn" (1999)
• "Kõik võimalused maailmas" (1999)
• "Koobassaare heinaküün" (2000)
• "Nad tulevad täna öösel!" (1) (2000)
• "Eeben" (2000)
• "Nad tulevad täna öösel!" (2) (2000)
• "Diplomitöö" (2000)
• "Sierra Titauna nekropol" (2000)
• "Aleana" (2000)
• ""Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid" (2000)
• "Sindbadi kaheksas reis" (2000)
• "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" (2000)
• "Sild üle vaevavete" (2000)
• "Rabaröövel" (2000)
• "Meninos da rua" (2000)
• "Isa süda" (2001)
• "Fusion" (2001)
• "Kevade tulek" (2001)
• "Mees Assisi linnast" (2001)
• "Liiga hilja" (2001)
• "Veneetsia peeglite mõistatus" (2001)
• "Paroodiad" (2001)
• "Uneparandaja" (2001)
• "Pengringeerion" (2001)
• "Kord kuult (The Order from the Moon)" (2001)
• "Sõber selvas" (2001)
• "Terve maailm" (2001)
• "Sindbadi üheksas reis" (2001)
• "Vereta jaht" (2001)
• "Enesemääramisõigus" (2002)
• "Vend Rus" (2002)
• "Püha Graal – 1984" (2002)
• "Cuncti simus concanentes: Ave Maria" (2002)
• "Novembrivalss Vanal väljakul" (2002)
• "Vlad" (2003)
• "Viljakoll" (2004)
• "Tagasi süütusesse" (2004)
• "Minu päevad Liinaga" (2008)
• "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" (2010)

• "Nad tulevad täna öösel!" (2000)
• "Pan Grpowski üheksa juhtumit" (2001) ISBN 9985-9271-9-2
• "Hathawareti teener" (2002)
• "Roos ja lumekristall" (2006) ISBN 9949-420-33-4
• "Suudlevad vampiirid" (2011)
• "Kolmevaimukivi" (2018)
• "Apteeker Melchiori apokrüüfid" (2023)

• "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005)
• "Eestid, mida ei olnud" (2017)
• "Vinguv jalaluu" (2018)
• "Ülestõusjad ja kodukäijad" (2020)

• "Alpimaja" stsenaarium (2012)
• "Süvahavva" stsenaarium (2012)
• "Kuum jälg" stsenaarium (2015)
• "Merivälja" stsenaarium (2017)

• "Vari" stsenaarium ja Juhan Liivi palatikaaslase osatäitja (2024)^[6]

• "Andromeda saar" (2013)
• "Wabadusrist" (2013)
• "Testamenditäitjad" (2014)
• "Viimane mustpea" (2014)
• "Varjuprohvet" (2016)
• "Kodukäijad" (2019)
• "Nõid" (2021)
• "Trimmerdaja surm" (2021)
• "Suvitusromaan" (2021)
• "Hingede tund" (2021)

Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 21 korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker.

• 2000 Stalker (lühijutt "Spitzbergeni nokturn")
• 2000 Stalker (lühiromaan "Excelsuse konkistadoorid")
• 2001 Stalker (lühiromaan "Sindbadi kaheksas reis")
• 2002 Stalker (romaan "Pan Grpowski üheksa juhtumit")
• 2002 Stalker (lühiromaan "Väendru")
• 2003 Stalker (lühijutt "Vend Rus")
• 2003 Stalker (lühiromaan "Püha Graal – 1984")
• 2004 Stalker (lühijutt "Vlad")
• 2006 Stalker (romaan "French ja Koulu")
• 2007 Stalker (lühijutt "Emajõe ääres")
• 2007 Stalker (lühiromaan "Ingellik olevus")
• 2007 Stalker (romaan "Muumia")
• 2008 Tammsaare romaaniauhind ("Maris Stella", "Palveränd uude maailma", "Vabaduse kõrgeim määr", "French ja Koulu", "Roos ja lumekristall", "French ja Koulu Tarbatus")
• 2009 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Minu päevad Liinaga". Looming, 2008, nr 8)
• 2009 Stalker (lühiromaan "Minu päevad Liinaga")
• 2010 Stalker (lühiromaan "Doanizarre udulaam")
• 2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (romaanisari "Apteeker Melchior..." ning jätkuv loominguline kõrgvorm ja žanriline mitmekesisus)
• 2012 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Apteeker Melchior ja timuka tütar")
• 2012 Stalker (romaan "Suudlevad vampiirid")
• 2012 Stalker (lühiromaan "Jõgeva elavad surnud")
• 2016 Stalker (lühijutt "Tammõküla viljakuivati")
• 2016 Stalker (lühiromaan "Sõstar ja käoking")
• 2017 Stalker (romaan "Raudrästiku aeg")
• 2019 Stalker (kogumik "Kolmevaimukivi")
• 2019 Stalker (lühiromaan "Mirabilia saladus")

Indrek Hargla isa on õigusteadlane Jaan Sootak ja ema ajakirjanik Varje Sootak. Üks tema tütreid on Berit Sootak.

Indrek Hargla on end ise nimetanud indie-kirjanikuks.^[7]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Indrek Hargla

Tsitaadid Vikitsitaatides: Indrek Hargla

• Indrek Hargla Ulmekirjanduse BAASis
• Hargla jutulooming ulmeajakirjas "Algernon"
• Arvustus Indrek Hargla "Algernonis" ilmunud loomingu kohta aastast 2000
• Sven Vabar. Antikristlik kevadekuulutaja Harglast. Looming, 7/2002 (intervjuu).
• Indrek Hargla lubab apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarjale lisa. Postimees, 29. juuli 2011.
• Kirsti Vainküla. Täiskohaga Indrek Hargla. Eesti Ekspress, 13. aprill 2012.