Looming (ajakiri)

Looming on eesti kirjandusajakiri, mis on Eestis ilmuvatest kirjandusajakirjadest vanim.

1923. aastal Friedebert Tuglase asutatud ajakiri Looming kuulub traditsiooniliste almanahhi tüüpi kirjandusajakirjade hulka. Loomingu põhitaotluseks on algusest peale olnud uudiskirjanduse avaldamine ja eesti kirjanduse hetkeolukorra kajastamine. Selle kõrval on Looming avaldanud ka filosoofilisi ja sotsioloogilist laadi esseesid, teadusartikleid, ülevaateid jm.

Et Loomingu kaastöölisteks on enamik eesti tuntumaid kirjanikke ja kirjandusarvustajaid, siis on Loomingut sageli nimetatud parlamentaarseks ajakirjaks. F. Tuglase seisukoha järgi on Looming kutsutud avaldama eesti kirjanike loomingut "seinast seina". See põhimõte tähendas püüdu kildkondlikkust vältida. Kirjandusteadlase Pärt Liase sõnul on seda põhimõtet praktikas rakendanud Tuglas ise ja hilisemad peatoimetajad Paul Kuusberg ja Kalle Kurg, millega kaasnes ajakirja prestiižikus.^[1] Peatoimetaja kujundavat rolli rõhutava Veiko Märka sõnul on põhjust rääkida Semperi Loomingust, Tuglase Loomingust ja Kalle Kure Loomingust.^[2]

Ajakiri Looming hõivas sõjaeelsel ajal kirjanduselus kohe keskse positsiooni. Toimetusel oli ajuti raskusi kaastööde saamisega ning majanduslik olukord oli pingeline. Ometi ajakirja sisuline külg ja väline ilme jäid ühtlaselt kõrgetasemeliseks ning lugejahuvi püsima. Hoolimata sellest kritiseeriti toimetaja Friedebert Tuglast kirjanike ringkonnas teravalt. Leiti, et ajakirjal on "liiga vagur ja konservatiivne ilme", et see on "liiga ilmetu ja tasakaalukas" ja et "toimetamises on nõrkusi, mis annavad ajakirjale "vegedeeriva maigu ja tagurpidi mineva tendentsi"". Kultuurkapital omakorda esitas Kirjanikkude Liidu kaudu nõude, et Loomingus tuleb rohkem rõhku panna Eestiga seotud artiklitele. Selle nõude kaudu proovis vabariigi valitsus suunata kirjanduse sisulist külge.^[3] Nii lahkus 1926. aasta lõpul Tuglas toimetaja kohalt. Ehkki Jaan Kärneri toimetajaks saamise järel võeti ette mõningaid uuendusi, vabastati ta toimetajaametist 1929. aastal toimetamise ja majandusliku asjaajamise probleemide tõttu ja toimetajaks valiti Johannes Semper.

1932. aastal iseloomustati ajakirja järgmiselt: "Ka temagi [Looming] saab ju riigilt raha ja temagi saab muretsema "erapooletuse" eest. Ja kui ta J. Barbaruse vemmalvärsitud oksendused "Eesti vabariigist" a 40 senti rida ära toonud, siis peab ju vastukaaluks tooma ka midagi meeltülendavamat. Ja mis võib meeltülendavam olla, kui mõni näide Maksim Gorki uuemast GPU luulest. ... Eks ole tõesti liigutav: Gorki on liigutet, intervjueerija on liigutet ja "Looming" on liigutet. Ja teie räägite veel mingisugustest Solovki surmasaartest ja sadade tuhandete talupoegade surmarongidest Siberi rabadesse.^[4]"

Semperi juhtimise ajal Loomingu üldilme oluliselt ei muutunud. Toimetajat kritiseeris nüüd eeskätt Jaan Kärner, millele Semper 1933. aastal vastas kokkuvõttega: "Ainult võhik saab väita, et Looming on olnud mingi klike või tsunfti ajakiri. Või siis see, kes ilukirjandust ja kirjandusküsimusi üldse peab tsunfti, aga mitte kultuuri ja üldsuse asjaks." Ajakirjal oli 10. tegevusaastaks kogunenud 137 kodumaist kaastöölist ja 73 välisautorit. Semper nentis: "Mujal puudus selline ajakirja-parlamendi tüüp." Siiski sugenes süüdistusi kildkonnavaimus, noorautorite ignoreerimises ja 1933. aastal asutatud Eesti Rahvuskirjanike Ühingu ringkondade püüdlusi ajakirja ideoloogiliselt tasalülitada.^[5] 1930. aastate keskpaiku küündisid viimaste intriigid koguni riigivanema juures käimiseni,^[6] valitsusringkondadest taotleti ajakirja "reformimist", ja selleks, et Looming üldjoontes samana säiliks, pidi Eesti Kirjanikkude Liit tegema mõningaid kompromisse ametliku ideoloogiaga. Kuigi Semperi jalgealust korduvalt õõnestati ja vaen ei nähtunud mitte ainult poliitilisel, vaid ka isiklikul pinnal ning juhatuse liikmetest keegi peale Tuglase Semperit kaitsta ei püüdnud, jäi Semper toimetajaametisse ning 1930. aastate keskpaigast peale olukord kirjanike keskkonnas rahunes.^[7]

1940. aastate teisel ja 1950. aastate esimesel poolel kandis ajakirjas avaldatav selget stalinismi ideoloogia ja politiseerituse pitserit, see avaldus nii autorite nimistus kui ka sisus. Koos poliitilise sulaaja saabumisega hakkas ajakirjas avaldatava ilukirjanduse, publitsistika ja esseistika sisu avarduma, lisandus uusi, sealhulgas ka noori autoreid, kes esindasid varasemast erinevat, ka opositsioonilist arusaamist ühiskonnast. 1970. aastate keskpaigast, kui kirjandusse oli astunud palju uusi kirjanikke, hakkas ajakiri üha enam soosima esteetilist mitmekesisust ja ühtlasi stagnaaja kiuste ikka selgemalt kajastama eesrindlikku avarat mõtet ning üha sagedamini avaldama materjale, mis äratasid laia avalikkuse tähelepanu. Seejuures suurenes tunduvalt harivate artiklite ja esseede osakaal ajakirjas.

Looming oli Nõukogude okupatsiooni ajal (aastani 1989) kommunistliku partei ja tsensuuri hoolika järelevalve all ning ajakirja iseseisvat liini püüti takistada. Poliitilise liini rikkumise ja tsensuuri ettekirjutuste eiramise korral peatoimetajat karistati. Kui Looming avaldas 1981. aastal Andrus Rõugu luuletuse, mille ridade esitähed andsid kokku sõna "sinimustvalge", kõrvaldati luuletuse autor mõneks ajaks kõrgkoolist ja peatoimetaja Kalle Kurg sai karistada nii Kirjanike Liidu kui ka kohaliku kõrgeima parteivõimu käest.^[8]

Sõjaeelne Looming oli ideoloogilistel ja poliitilistel kaalutlustel suletud erifondi. Poliitilise surve suurust näitab see, et nimetatud põhjusel, aga ka sellepärast, et ajakirjas ilmus parteilisi seisukohti ignoreerivaid ja kohalikke võime ärritavaid materjale, ei peetud aastaid võimalikuks isegi Loomingu juubeli tähistamist. Kui 1983. aastal seda siiski sõjajärgsel ajal esimest korda tähistati, pidi peatoimetaja Kalle Kurg selle saavutamiseks kasutama poliitilist manöövrit, kaasates Loomingu juubeli tähistamisele soome kultuuritegelased, mistõttu juubeli keelamine osutus võimatuks.^[9] Seoses juubeliga sai peatoimetaja esildise peale võimalikuks esimest korda ka Loomingu bibliograafia avaldamine, mis läks trükki juulis 1987.^[10] 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastate algupoolel muudeti tänapäevaseks ajakirja kujundus, suurenes selle maht, toimetuse töötajate arv ja parandati töötingimusi.

Perestroika ajal parteiline järelevalve ajakirja üle ja tsensuur ei lõdvenenud. Juba 1985–1986 nimetati mõnelgi parteinõupidamisel Loomingut "nõukogudevastaseks"^[11] ja ajakirja peatoimetaja Kalle Kure vahekord kommunistliku partei tippjuhtkonnaga muutus väga pingeliseks. 1987. aasta keskpaigas suurenes poliitiline surve ajakirjale järsult,^[12] sest NLKP Keskkomitee vallandas "Baltikumi natsionalistide ja separatistide" vastase suure kampaania ja EKP Keskkomitee büroo hakkas nõudma "resoluutsemaid samme ühiskonnaelu ohjamisel, ajakirjanduse, raadio ja televisiooni parteilise kontrolli alla painutamisel."^[13] 1988. aasta 3. detsembri Pravdas kirjutas Eesti Kommunisti peatoimetaja Lembit Annus, et ajakirjad Looming ja Vikerkaar viljelevad nõukogudevastast bakhanaali.

1988. aasta algusest kiiresti ja järsult nõrgenenud tsensuurlik järelevalve lakkas täielikult 15. juunil 1989.^[14] Loomingu see osa, mis oli ilmunud kuni aastani 1940, vabastati erifondist 14. aprillil 1988.^[15] Järelevalve nõrgenedes ja lõpuks lakates ajakiri politiseerus kiiresti, esindades sedapuhku iseseisvuse taastamise aja vaimu. Andres Langemetsa sõnul "põhiraskus oligi ajakirja tagaotsal – harivatel artiklitel ja ühiskondlikul diskussioonil. See asjaolu ei meeldinud aga nn päriskirjanikele, kelle tähtsus neil aastail oli tekstiliselt marginaalne. – – Pärastpoole jäeti Loomingust ühiskondlikud teemad ära ja vahepeal kasvanud uuemad sugupõlved said rohkem avaldamisruumi."^[16] 1990. aastate keskel alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu ja 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses.

Ajakirja Looming asutamise mõtte ütles esimesena välja Friedebert Tuglas eesti kirjanike III kongressil 1922. aastal, ajakirja nimi kinnitati Eesti Kirjanikkude Liidu juhatuse koosolekul 17. märtsil 1923. Kirjanike toetuspalve valitsusele ja märgukiri^[17] haridusministeeriumile andsid tulemuse, nii et tekkis reaalne kirjastamisvõimalus ja ajakirja esimene number ilmus 28. aprillil 1923.^[18] Sõjajärgsel ajal kirjastas Loomingut kirjastus Perioodika. Riikliku iseseisvuse taastamise järel ilmub Looming Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi finantstoel ja SA Kultuurilehe väljaandel 12 korda aastas nagu varemgi, kuid väiksemas mahus ja väiksema trükiarvuga kui 1980. aastail. 2011. aastast ilmub Looming nii pabertrükisena kui ka e-ajakirjana.

Ajakirja peatoimetaja on alates ajakirja asutamisest valinud alati Eesti Kirjanike Liidu juhatus. Nõukogude ajal kinnitas selle otsuse EKP Keskkomitee büroo; viimati kinnitati Nõukogude okupatsiooni ajal ajakirja peatoimetaja EKP Keskkomitee bürool ametisse 1988. aastal. Peatoimetaja asetäitja ja ka Loomingu Raamatukogu toimetaja (viimanegi oli peatoimetaja asetäitja staatuses, praktilises töös ometi iseseisev toimetuse juht) kinnitas EKP Keskkomitee sekretariaat. Loomingu ja ka Loomingu Raamatukogu väljaandjaks oli kirjastus Perioodika, kes korraldas töösuhteid kõigi toimetuse töötajatega ja ajakirja tegelikku väljaandmist.^[19]

Loomingus töötas peale tehniliste töötajate ja keeletoimetajate toimetajatena kirjanikke, kriitikuid ja tõlkijaid. Sõjajärgsel ajal võeti Loomingu toimetusse tööle Rudolf Sirge, Väino Ilus, Harald Suislepp, Einar Maasik, Aksel Tamm, Osvald Tooming, Teet Kallas, Ine Viiding. Parteitutest said koha algul Asta Hameri, Hando Runnel ja hiljem Valeeria Villandi ning Ott Raun. Kultuuriväljaannete toimetuste komplekteerimist jälgis EKP Keskkomitee. Toimetuse komplekteerimine sõltus otseselt peatoimetajast, välja arvatud tema asetäitjad, kelle kinnitamisel ei saanud ta eirata partei juhtorganite hoiakut, sest asetäitjat ei saanud tööle võtta ilma EKP Keskkomitee sekretariaadi kinnitava otsuseta. Kui peatoimetajaks valiti Kalle Kurg, võttis ta osakondadesse tööle ainult parteituid: Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall, Joel Sang, Toomas Haug, Rein Kruus, Asta Põldmäe, Mart Mäger, Linda Uustalu. Peatoimetaja asetäitjateks said siis Rein Saluri, Rein Veidemann ja Mihkel Loodus, ajutise asendajana täitis seda kohta mõned kuud Teet Kallas.^[20] Koos ajakirja mahu taotletud suurenemisega ja ajakirjanduse väljaandmise eeskirjade uuenemisega kasvas sellel ajal toimetuse koosseis. Kui pärast taasiseseisvumist majanduslikud võimalused ahenesid, hakkas ajakirja haldama SA Kultuurileht ja ajakirja maht tunduvalt vähenes, langes toimetuse liikmete arv seitsmele: peatoimetaja, peatoimetaja asetäitja, vastutav sekretär, ilukirjandustoimetaja, kriitika ja ringvaate toimetaja, keeletoimetaja, sekretär. Ajakirja formaat ja kujundus on aegade jooksul korduvalt muutunud. Ajakirja on kujundanud pikemat aega Jaan Klõšeiko ja Jüri Kaarma.

Algusaastatel oli ajakirja trükiarv tuhande eksemplari ümber. 1930. aastal vähendati seda 1500 eksemplarilt 1200-le. 1933. aastal oli trükiarv 600 eksemplari, aga hakkas hiljem kasvama ning tõusis 1935. aastaks 5500 eksemplarini.^[21] Aastal 1955 oli see näitaja 4000, 1977 – 19 000, 1985 – 22 000. 1980. aastatel, kui lugejate nõudlus ajakirja järele üha kasvas ja võimude ahistav surve tugevnes, püüti vabameelse Loomingu mõju piirata väidetega ebapiisavatele trükivõimsustele, mis ei võimaldavat ajakirja tiraaži suurendada. Ka võeti Looming välja rahvusvahelisest tellimisnimestikust, nii et teda ei saanud enam välismaale tellida, põhjenduseks väide, et väga suure nõudluse tingimustes jääb niimoodi ajakirja kodumaal lugejatele rohkem.^[22] 1990. aastal oli Loomingu trükiarv 35 500, 1992 – 6000, 1995 – 2400, 2000 – 2100, 2004 – 1700.^[23] Tänapäeval on trükiarv 1600. Ajakirja 1000. number ilmus detsembris 2012.

Algusaastatel käepärastes tingimustes ja Kirjanike Liidu juures töötanud toimetus sai püsivad eraldi ruumid 1960. aastate algul, kui Tallinnas aadressile Harju tänav 1 ehitati Kirjanike Maja, mille alumise korruse üks tiib anti kasutada Loomingule ja Loomingu Raamatukogule. Loomingu majandamise eest vastutas pikka aega kirjastus Perioodika. Koos kirjandusajakirja esimese avaliku ja ametliku sünnipäeva tähistamisega 1983. aastal tehti peatoimetaja esildise peale toimetuse ruumides esimene põhjalik remont, ehitati koridoriesikusse toimetuse lisaruum, nn kohvituba, ja uuendati sisustust. Riikliku iseseisvuse taastamise järel, kui Tallinna Kirjanike Majja asus Soome Instituut, kolis Kirjanike Liit korrusele, kus asuvad Loomingu ja Loomingu Raamatukogu toimetused. 2016. aastal korrastati koos selle korruse remondiga ka Loomingu toimetuse ruume.

• 1923–1926 Friedebert Tuglas
• 1927–1929 Jaan Kärner
• 1930–1940 Johannes Semper
• 1940–1941 Friedebert Tuglas
• suvest 1941 kuni 1944. aastani ajakiri ei ilmunud, kuid ilmus neli numbrit almanahhi "Eesti Looming"
• 1945–1946 Jaan Kärner
• 1946 Mart Raud
• 1946–1952 August Alle
• 1953–1957 Ilmar Sikemäe
• 1957–1960 Paul Kuusberg
• 1960–1968 Anton Vaarandi
• 1968–1976 Paul Kuusberg
• 1976–1988 (6. jaanuarini) Kalle Kurg
• 1988–1997 Andres Langemets
• 1997–2005 Udo Uibo
• 2005–2016 Mihkel Mutt
• 2016–2021 Janika Kronberg
• alates 1. märtsist 2021 Indrek Mesikepp

• Loomingu aastapreemia
• Loomingu novellivõistlus
• Loomingu talvekool
• Loomingu Raamatukogu
• Rein Ristlaan

• Johannes Semper, "Kui ma "Loomingut" toimetasin." (Aastad 1930–1938.) – Looming 1963, nr 4, lk 580–582.
• Ilmar Sikemäe, "Meie juubilar." (Loomingu toimetaja mälestusi aastaist 1953–1957.) – Looming 1963, nr 4, lk 597–599.
• Ülo Tonts, "Friedebert Tuglas ja "Loomingu" algus" – Looming 1966, nr 2; ka raamatus: Ü. Tonts, "Poolt ja vastu", 1975, lk 37–62
• August Eelmäe, ""Loomingu" algajult. Väljavõtteid F. Tuglase kirjadest" – Keel ja Kirjandus 1973, nr 4, lk 233–238
• Paul Rummo, ""Loomingu" noorusaastad" – Looming 1973, nr 4; ka raamatus: P. Rummo, "Kirjatähe kammitsas", 1977, lk 7–89
• Paul Kuusberg, "Esimest korda "Loomingut" toimetamas." – Looming 1983, nr, 4, lk 520–530
• Kalle Kurg, "Mida mõtleb praegu Loomingu tegija?" (Küsimus, kes on eesti kultuuri kandja.) – Keel ja Kirjandus 1983, nr 4, lk 203–205.
• Kalle Kurg, ""Loominguga" õhtutunnil." (Loomingu ajaloost, traditsioonist ja missioonist.) – Õhtuleht nr 97 (11774) 27.04.1983, lk 3
• Kalle Kurg, ""Looming" ja loomine" (Kõne Kirjanike Maja saalis 27. aprillil 1983 ajakirja 60. sünnipäeva puhul.) Raamatus: Kirjanduse jaosmaa '83. (Koostanud Endel Mallene.) Tallinn, Eesti Raamat 1985, lk 41–47
• Andres Langemets, "Vabast loomingust ja "Loomingu" vabadusest." – Looming 1989, nr 1, lk 123–124.
• Maie Kalda, "Kärner kitseks "Loomingu" aias" (Jaan Kärner toimetajana) – Looming 1991, nr 5; ka raamatus: M. Kalda, "Mis mees ta on?", 2000, lk 250–269
• Paul Kuusberg, "Teist korda abielus "Loominguga". (Aastad 1968–1976.) – Looming 1993, nr 4, lk 543–553.
• Ilmar Sikemäe. "Toimetaja meenutusi." (Toimetaja aastail 1953 –1957.) – Looming 1993, nr 4, lk 538–542.
• Andres Langemets. "Seitsmekümneaastane "Looming"." – Looming 1993, nr 4, lk 559.
• Kalle Kurg, Emakeele ema ja isa". – Keel ja Kirjandus 1999, nr 3, lk 195–197.
• Peeter Künstler. "Perfektsionist, romantik ja boheem Kalle Kurg". – Keel ja Kirjandus 2002, nr 5, lk 359–364 (ajakirjast Looming lk 361–362).
• "Ajakiri "Looming"". – Raamatus: Katrin Raid. "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940." Tallinn, Eesti Kirjanike Liit 2002, lk 151–167.
• August Eelmäe, "Vaimu võimetuse päevil" (ajakiri 1940.–1950. aastatel) – Looming 2003, nr 4, lk 570–578
• Kalle Kurg, "Viimne panoptikonlane. Looming 80" (Tsensuurist aastal 1984 ja perestroika ajal.) – Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 281–284
• Eva Lille, "Löytöretkiä Viroon." (Ka: Peatoimetaja Kalle Kure võitlusest ajakirja 60. aastapäeva tähistamisvõimaluse eest ja soomlaste osavõtt selle juubeli tähistamisest.) [3] – Tuglas-seuran jäsenlehti 2007, nr 3, lk 18
• Heikki Rausmaa, "Looming-aikakauslehden 60-vuotisjuhla". Raamatus: Heikki Rausmaa. "Tuglaksen tuli palaa. Tuglas-seuran ja suomalais-virolaisten suhteiden historiaa". Helsinki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura 2007, lk 72–74. (Eesti keeles lisandustega: Tuglase leek loidab: Tuglase Seltsi ja soome-eesti suhete ajalugu". Tõlkinud Joel Sang. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2008)
• Kalle Kurg, "Lendav Looming." (Ajakirja Looming 1000. numbri ilmumise puhul. Aastad 1977, 1981, 1984–1986 ja 1990. aastate algus.) [4] – Sirp 14. detsember 2012
• Andrus Kivirähk, "Saunapäev." (Tegelasteks Loomingu peatoimetajad läbi aegade.) [5] – Looming 2012, nr 12, lk 1707 –1715.
• Toomas Haug. "Ääremärkusi Orwelli-aastale Loomingus." (Aasta 1984.) [6] – Looming 2012, 12, lk 1774–1778.
• President Toomas Hendrik Ilves ajakirja Looming 90. juubelil 25. aprillil 2013. (Pöördumine Tallinna Kirjanike Maja saalis kokkutulnute poole.) [7]
• Kalle Kurg, "Kolmkümmend aastat varem. "(Ajakirja Looming 60. juubeli aegsest sotsiaalsest õhkkonnast aastal 1983.) [8] – Sirp 26. aprill 2013.
• Rein Veidemann, "90 a eesti kirjanduse parlamenti." [9]– Postimees 27. aprill 2013
• Rein Veidemann (intervjueerija). "Mihkel Mutt: ajakirja sajandal sünnipäeval laseksin end külmutada, et näha veel kahesajandatki" [10] – Postimees 27. aprill 2013
• Alvar Loog. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg intervjuus Postimehele: «Kirjaoskus ei tee veel kirjanikuks!» [11] - Postimees 30. aprill 2018
• Tiit Hennoste. Kõne "Loomingu" 95. sünnipäeval. (Veidi muudetud). – Looming 2018, 6, lk 875-879; Tiit Hennoste kõne Loomingu 95. sünnipäeval (veidi muudetud) [12]
• Kalle Kurg, "Tsensuur nõudis Heino Kiige Siberi-romaani hävitamist" [13] – Postimees 25. märts 2023, AK kirjanduskool
• Kalle Kurg, "Vastasseisud." (Ajakirja peatoimetaja vastasseisudest võimuga ajakirja väljaandmisel aastatel 1976–1987.) Looming 2023, 4, lk 518–522
• Lehte Hainsalu. "Loomingu käekõrval." (Ajakiri kirjandusprotsessi osana.) – Looming 2023, nr. 4, lk 535–543

• "Fr. Tuglas 100." Friedebert Tuglase 100. sünniaastapäeva tähistamine 1986. aasta veebruaris ja märtsis Tallinnas, Tartus, Ahjal, Moskvas ja Helsingis. Mälestuskivide ja näituste avamised Tuglase raamatu- ja kunstikogudest, pidulikud koosolekud ja teaduskonverentsid. Ajakirja Looming peatoimetaja Kalle Kurg kõneleb Fr. Tuglase osast eesti kultuuriloos. [14] – ERR arhiiv. Videoarhiiv/ Kultuur. Esmaeeter 6. septembril 1986. Kestus: 21:46 min.
• Kirjandusajakirja Looming 60. sünnipäeva saade aastast 1983: ajakirja sünnipäeva esimene avalik tähistamine. Räägivad peatoimetaja Kalle Kurg, Paul Kuusberg, Ilmar Sikemäe, Heino Puhvel ja August Eelmäe. [15] – err.ee. Esmaeeter 30. aprillil 1983. Kestus 42:27 min.
• Kirjandusajakirja Looming 70. sünnipäeva saade aastast 1993. Räägivad peatoimetaja Andres Langemets, Olev Remsu, Toivo Tasa, Ilmar Sikemäe, Mart Laar, Paul Kuusberg, Aime Rammus, Toomas Haug ja Hando Runnel. [16] – err.ee. Esmaeeter 1. mail 1993, saate pikkus 19 minutit.

• Loomingu bibliograafia 1923–1940. Koostanud Vaime Kabur. Perioodika, Tallinn 1997
• "Looming". Bibliograafia 1940–1984. I–II, koostanud Vaime Kabur, Perioodika, Tallinn 1988
• Loomingu bibliograafia 1985–1997. Koostanud Vaime Kabur, Vallo Kelder ja Kadri Mäger. Perioodika, Tallinn 2002

• [17]
• Loomingu digiteeritud aastakäigud 1923–2016
• Loomingu numbrid internetis alates jaanuarist 2017
• Mait Talts: Mis teeb Loomingust ja Vikerkaarest teadusajakirjad? Delfi, 03. august 2009.