Isik

Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib isikust tavalises ja filosoofilises tähenduses; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Isik (täpsustus).

Isiku (inglise keeles person) all mõeldakse tavaliselt inimest või inimesesarnaste psüühiliste omadustega (eelkõige mõtlemisvõimega) olendit.

Juriidikas märgib sõna "isik" subjekti, kes omab õigusi ja kellel lasuvad kohustused.

John Locke defineeris isikut nii: "mõtlev arukas olend, kellel on mõistus ja refleksioon ning kes on võimeline vaatlema ennast endana, sellesama mõtleva asjana eri aegadel ja eri kohtades, mida ta teeb ainult selle teadvuse läbi, mis on mõtlemisest lahutamatu, ja see tundub mulle talle olemuslikuna" (Essay Concerning Human Understanding, II.XXVII.9). Isiklik ei pea põhimõtteliselt olema tingimata inimene.

"Isikuidentsus seisneb üksnes teadvuse identsuses, nii et kui Sokrates ja praegune Queenborough' meer selles ühtivad, siis nad on sama isik: kui seesama Sokrates ei saa ärkvel olles ja magades osa samast teadvusest, siis ei ole ärkvel olev ja magav Sokrates sama isik. Ja karistada ärkvel olevat Sokratest selle eest, mida mõtles magav Sokrates ja millest ärkvel olev Sokrates pole kunagi teadlik olnud, ei oleks õigem kui karistada üht kaksikut selle eest, mida tegi tema kaksikvend ja millest tema ei teadnud midagi, sellepärast et nad näevad nii ühtemoodi välja, et nende vahel ei saa vahet teha, sest niisuguseid kaksikuid on nähtud."

"ISIK, nagu ma seda mõistan, on selle Ise nimi. Iga kord, kui inimene leiab selle, mida ta nimetab iseendaks, võib minu meelest keegi teine öelda, et seal on seesama isik. See on kohtulik termin, mis omistab tegusid ning nende häid ja halbu külgi; ja nõnda kuulub see ainult arukatele toimijatele, kes on võimelised õiguseks, õnneks ja viletsuseks. See isikulisus laieneb praegusest olemasolust kaugemale sellele, mis on möödas, ainult teadvuse läbi, mille läbi see saab huvitatuks ja vastutusvõimeliseks; omab ja omistab endale möödunud tegusid täpselt samal alusel ja samal põhjendil nagu praegusi. See kõik rajaneb huvitatusel õnnest, teadvuse vältimatul saatjal; sest see, mis on teadlik naudingust ja kannatusest, soovib, et see ise, mis on teadlik, oleks õnnelik. Ja kui ta mõnd möödunud tegu ei saa teadvuse läbi lepitada või OMISTADA tollele praegusele isele, siis ta ei saa sellest olla rohkem huvitatud kui juhul, kui ta polekski seda kunagi teinud: ja saada naudingut või kannatust, s.o tasu või karistust mõne säärase teo eest on sama hea kui olla tehtud õnnelikuks või õnnetuks oma esmases olemises, ilma ühegi veata. Sest kui oletada, et inimest karistatakse praegu selle eest, mida ta on teinud teises elus, mille täielikule teadvustamata jäämisele ta võib olla määratud, mis vahet siis on karistuse ja õnnetuks LOODUD olemise vahel? Ja sellepärast ütleb apostel kooskõlas sellega, et suurel päeval, kui igaüks "saab oma tegude järgi, kõigi südamete saladused avatakse". Seda lauset õigustab teadlikkus, mis igal inimesel saab olema, et NEMAD ISE, millistes kehades nad ka ei ilmne või mis substantside küljes tahes see teadvus on, on SAMAD, kes sooritasid nood teod, ning on ära teeninud karistuse nende eest."

Inimesel on mittemateriaalne substants, mis temas mõtleb. Isik on mõtlev mõistusega olend. Ent isiku identsus läbi aja ei seisne mittemateriaalse substantsi identsuses ega nõua seda.^[viide?]

Locke'i järgi^[viide?] on isiku juures oluline eneseteadvus. Isiku tunnusteks on peetud ka keele kasutamise võimet, sotsiaalsust ning enda ja kaasisikute vaatlemist moraali seisukohast. See nõuab, et isiku vaimuseisundite seas oleks "kõrgemat järku" uskumused, soovid ja kavatsused, st soovid või kavatsused omada või mitte omada teatud esimese järgu soove.

Enamiku autorite järgi^[viide?] on isikul vähemalt tavaliselt keha ning tal on nii kehalisi kui ka vaimseid omadusi. Mõne autori järgi^[viide?] ei saa vaimuseisundeid olla ilma kehata, sest muidu ei saa määratleda nende identsustingimusi. Viimane kehtib juhtudel, kui vaimuseisundit peetakse osaliselt konstitueerituks suhtega käitumisega, ning juhtudel, kui vaimuseisundi intentsionaalset sisu peetakse osaliselt määratuks keskkonnaga, millega subjekt on tajukontaktis.

Isiku mõiste määratlemine nõuab isiku identsustingimuste selgitamist. Isikuidentsuse uurimine on kujunenud omaette filosoofiavaldkonnaks.

• Peter Strawson. Individuals, Methuen 1957.
• Harry Frankfurt. Freedom of the Will and the Concept of a Person. – Journal of Philosophy, 1971, 68, lk 5–20.
• Daniel C. Dennett. Conditions of Personhood. – Amélie Oksenberg Rorty (toim). The Identities of Persons, University of California Press 1976, l75–196. Ümbertrükk raamatus Brainstorms. Google'i raamat