Jaapani kunst

Jaapani kunst on väga mitmekesine, hõlmates ohtralt stiile ja väljendusvahendeid, sealhulgas keraamikat, maalikunsti, skulptuuri, kalligraafiat, origamit ja hulgaliselt muid kunstiliike. Sellel on pikk ajalugu, mis ulatub tuhandete aastate taha, inimasustuse algusest Jaapanis umbes 10 000 eKr kuni tänapäevani. ^[1]

Jaapani kunstipärand sisaldab nii hiina- ja koreapärast budistlikku kui ka jaapani omamaist sintoistlikku arhitektuuri, india kunsti eeskujul loodud budistlikke skulptuure ja mandalaid, hiinapärast ja jaapanis loodud maalikunsti.^[2]

Kui meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne, siis Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn puhast kunsti ja tarbekunsti, mis on samuti tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Jaapani kunsti liigitamine toimub eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.^[3]

 Pikemalt artiklis Jaapani kalligraafia

Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat, mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel olevad hiina märgid võeti umbes 8. sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida. Juba 9. sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe (hiragana) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku (katakana) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste, mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst).^[2]

Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221–206 eKr) pärit arhailises tensho-stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho-stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho ehk nn plokk-kiri, kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili, ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete-pikkune protsess.^[2]

Tušimaal kui maalimise tehnika võeti üle Hiinast umbes 14. sajandil, kuid Jaapani esteetika põhimõtetega sobitumisel ja ühtesulamisel tekkis täiesti uus Jaapani stiil. Hiinast üle võetud nn haboku-stiilis, mida kasutasid Tangi dünastia (617–907) kunstnikud, püüti tuši abil edasi anda objektide kuju, massi ja ka pindade tekstuuri (näiteks loomade karvkatet), samuti saavutati suur meisterlikkus perspektiivi edasiandmisel, loodi vedelama tuši abil mulje kaugematest ja paksema tušiga lähemal asuvatest objektidest. Selle stiili silmapaistvamaks esindajaks Jaapanis oli 15. sajandi kunstnik Sesshū Tōyō, kelle haboku-stiilis kujutatud maastikud on sajandeid olnud jäljendajaile eeskujuks.^[2]

Tušimaalide hiilgeajaks võib pidada Kamakura (1185–1333) ja Muromachi (1333–1568) ajajärku, kui zen-budism Jaapanis järjest enam kanda kinnitas. Sel ajal loodud maalidel on objektideks sageli orhideed ja bambused, mis nagu ploomiõied, krüsanteemid (keisri sümbol) ning männid sümboliseerisid konfutsianistlikke voorusi. Näiteks orhidee kujutas kõrge moraaliga konfutsianistlikku õpetlast. Samas kujutab bambus, millel on tugev, ent tühi tüvi, nn kirgedest vabanenut, vaimsust, mis on väga lähedane zenilikule enesest loobumise ideele. Zen-munkadele tähendas tušiga maalimine iseenesest mediteerimist ning oli vahendiks, et kujutada vaimseid väärtusi.^[2]

 Pikemalt artiklis Jaapani arhitektuur

Jaapanis on säilinud vanimad puitehitised maailmas – budistlikud templid, mida hakati ehitama juba 3. sajandil. Templite eeskujuks olid talumajad ning vanimatel templitel olid kõrged ja paksud õlgedest viilkatused, mis toetusid puupostidele. Püstpalkidele toetuv massiivne katus on jäänud Jaapani arhitektuuri üheks omapäraks tänapäevani.^[4][5]

6. sajandil jõudsid Jaapanisse peamiselt Korea ja Hiina kaudu budism ja hiina kunsti mõjud, sealhulgas mitmed ehitustehnilised võtted. Näiteks hakati katuseid valmistama savist katusekividest. 7. sajandil asutati pealinn Nara lähedale Hōryū-ji buda usu klooster, mille tempel on vanimaid puitehitisi maailmas. 752. aastal ehitatud Suure Buddha Saal Tōdai-ji kloostris Naras on maailma suurim puitehitis. Kloostrites lisandusid viilkatustega hoonetele Hiina arhitektuuri mõjul pagoodid, kuid nende katuseääred ulatuvad Hiinaga võrreldes tornist kaugemale ja kaarduvad hoogsamalt ülespoole. Ehitised hakkasid seisma valgest kivist alusel, millele toetuvad lakitud puust postid, mis kannavad katust.^[5]

Koyota õukonna tellimusel arenes elamismõnu ja esteetilisi naudinguid pakkuv ilmalik kunst. Elati suhteliselt väikestes majades, mille järsult tõusvad katusenurgad rõhutavad hoonete kergust ja õhulisust. Tube eraldasid liigutatavad vaheseinad ja lükanduksed, millele maaliti maastikupilte või üksikuid loodusmotiive. Puust põrandatel polnud mööblit, vaid õlgmatid (tatamid) ja maalidega kaunistatud sirmid.^[5]

 Pikemalt artiklis Puulõige

Puulõike tehnika jõudis Jaapanisse Hiinast. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades küpsuse järgmisel sajandil. Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi esimesel poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle tarbijaks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevaelu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoorikalt ja karikatuurselt.^[6]

 Pikemalt artiklis Origami

Origami tähendab tõlkes kokkuvolditud paberit: ori 'voltima', kami 'paber'.. Seega on origami iidne paberist kujukeste voltimise kunst. Vaatamata sellele, et paber ise leiutati Hiinas, tulid just jaapanlased mõttele voltida sellest kujukesi. Kõige kuulsam origami motiiv maailmas on kurg. Jaapani legendi kohaselt täitub igal tuhande paberkure voltijal üks soov. Aasia maades toob kurg õnne, tervist ja head. Tuhat volditud kurge oli levinud kink pruudile või vastsündinule sümboliseerimaks pikka ja head elu.^[7][8]

 Pikemalt artiklis Ikebana

Ikebana on Jaapani lilleseadmiskunst, mis sai alguse Buddhale lillede ohverdamise kombest, mis jõudis 6. sajandil Korea kaudu Hiinast Jaapanisse. Vastavalt legendile korjasid buda mungad tormi ja tuule räsitud oksi ja seadsid need vaasidesse altarile, et säilitada neid elavatena. Sõnas ikebana peegeldub jaapanlaste arvestamine lille elu ja surmaga: ike tähendab sündi, elu – selle hoidmist, hana taime, lille. Eesti keelde tõlgituna - elavad lilled.^[9]

Jaapani tarbekunsti üheks suursaavutuseks on külmrelvad, mida kasutasid samuraid.^[5]

Vanim harjumuspärase kujuga Jaapani mõõk tachi pärineb 1159. aastast. See oli hobuse seljas võitlemiseks mõeldud saabel tera pikkusega 80 cm. Tachi valmistati esmakordselt kahest erinevate omadustega terasest. Vanimad Jaapanist leitud mõõgad 4. sajandist olid sirge teraga ja meenutasid Mandri-Aasia omi.^[10]

13. sajandi lõpus üritasid mongolid kahel korral Jaapanis maabuda. Nende rünnaku tagasilöömiseks otsustati mõõkade tootmist suurendada ja kehtestada ühtsed standardid, mis kokkuvõttes kõikide relvade kvaliteeti tublisti parandasid. Iga mõõga "keelele” (see osa, kuhu käepide kinnitatakse) tuli lisada valmistaja ja tellija nimed ning valmistamise aeg.^[10]

Jaapani mõõgakunsti kuldaeg oli 14. sajandil, mil toimus kodusõda. Selle käigus ilmus uus pikk mõõk katana, mille suurim kõverus paiknes mitte käekaitse, vaid mõõga teraviku pool. Erinevalt senistest mõõkadest kanti seda tupes lõiketeraga ülespool. Paljud vanemat tüüpi mõõkade omanikud lasksid oma relvad lihtsalt ümber sepistada, et neid uutmoodi kanda.^[10]