John Dewey

John Dewey (20. oktoober 1859 – 1. juuni 1952) oli ameerika filosoof, psühholoog ja haridusreformi edendaja.

Ta oli üks pragmatismi ja instrumentalismi, funktsionaalse psühholoogia ning progressiivse haridusfilosoofia rajajaid. Kuigi Dewey on kõige tuntumad tööd on haridusteemalised, siis on ta lisaks kirjutanud ka epistemoloogiast, metafüüsikast, kunstist, loogikast, sotsiaalsetest teooriatest ja eetikast. Ta oli tuline demokraatiapooldaja – seda nii poliitikas, hariduses kui ka ajakirjanduses. Dewey uskus, et on kaks fundamentaalset teemat – koolid ja kodanikuühiskond –, mis vajavad enim tähelepanu ja ümberkorraldusi.^[1]

John Dewey sündis 20. oktoobril 1859 Burlingtonis Vermonti osariigis USA-s tagasihoidlike majanduslike tingimustega neljalapselises peres.^[2] 1879. aastal lõpetas ta Vermonti Ülikooli ja seejärel töötas kaks aastat keskkooliõpetajana ning ühe aasta algklasside õpetajana.^[3] Dewey otsustas, et ta ei sobi siiski kooliõpetajaks, ning asus John Hopkinsi ülikooli õppima, kaitstes seal ka 1884. aastal edukalt oma avaldamata ning praegu kadunud oleva doktoritöö "The psychology of Kant".

Pärast doktorikraadi omandamist õpetas Dewey mõned aastad Michigani Ülikoolis ning seejärel, aastal 1894, liikus ta Chicago Ülikooli ning hakkas tegelema pragmatistliku filosoofia temaatikaga, olles filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professor. Chicago Ülikoolis õpetamise ajal kirjutas ta neli esseed (kogutud raamatusse "Thought and its Subject-Matter"). Vastuolud administratsiooniga viisid aga Dewey otsuseni Chicago Ülikoolist lahkuda. 1899. aastal valiti Dewey Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. Alates aastast 1904 kuni pensionieani töötas ta Columbia Ülikoolis ja Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis filosoofiaprofessorina. 1905. aastal valiti ta Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks. Lisaks oli ta kauaaegne Ameerika Õpetajate Föderatsiooni liige.

Deweylt on ilmunud üle 700 artikli 140 ajakirjas ja ligikaudu 40 raamatut.

Michigani Ülikoolis ilmus Dewey esimene raamat "Psühholoogia" (1887), kus üritas sünteesida idealismi ja eksperimentaalset teadust.^[4]

Mõjutatuna William Jamesi "Psühholoogia printsiipidest" (1890) hakkas Dewey koos kolleegide James Hayden Tuftsi ja George Herbert Meadiga psühholoogiateadmistes ümberkorraldusi tegema. Nad rõhutasid pigem sotsiaalse keskkonna mõjule käitumisele ja mõttetegevusele kui psühhofüsioloogilisi teadmisi (erinevalt Wundtist ja tema järgijatest).1894. aastal ühinesid Dewey, Tufts, Mead ja Angell ning moodustasid nn Chicago rühma. Nende uudne vaade psühholoogiale (mida hiljem hakati nimetama funktsionaalseks psühholoogiaks), pani rõhku praktilistele tegevustele ja rakendatavusele.

1899. aastal valiti Dewey Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. Ühtlasi on Dewey esimene psühholoog, keda mälestati Ameerika Ühendriikides ka tema pildiga postimargiga.^[5]

Deweyd huvitasid ka visuaalse taju uuringud, mida tegi Dartmouthi professor Abelbert Ames, Jr., kuid Deweyl oli probleeme kuulmisega – ta ei suutnud eristada helikõrgusi ja teda peeti ebamusikaalseks.^[6]

Dewey kritiseeris artiklis "Refleksikaare kontseptsioon psühholoogias" (1896) traditsionaalset kontseptsiooni refleksikaarest, viidates sellele, et sellise arusaama puhul tükeldatakse käitumine kunstlikult osadeks. Kuigi ta ei eitanud stiimuli, aistingu (idee) ja vastuse olemasolu, siis ei nõustunud ta seisukohaga, et need on eristuvad ja kõrvutatavad sündmused, mis toimuvad järjest. Dewey uskus, et stiimul, idee ja vastus on tööjaotused üldises tegevuse koordineerimises (organismi kohanemises keskkonnaga). Ta uskus, et tajumine on tingitud käitumine, mis on mõjutatud teistest, samal ajal toimuvatest käitumistest. Hetkel aset leidev käitumine on see, mis teeb tajumise oluliseks või määrab selle, kas stiimul üldse jõuab teadvusse. Stiimul muutub aistinguks ja omandab väärtuse ainult siis, kui see on seotud hetkel toimuva käitumisega. Dewey uskus, et ainult siis kui käitumist peab kohandama reaalsusega tekib aisting (idee). Käitumine võib tihti toimuda ka iseseisvalt ja sellega ei pruugi kaasneda aistingut.

1943. aastal valiti refleksikaarest kirjutatud artikkel üheks olulisemaks artikliks, mis on ajakirjas Psychology Review avaldatud. Dewey näitas, et taju kontrollimist saab seletada koordineeritud, pidevalt muutuvate ja adaptiivsete käitumisaktide terminites. Need ideed said osaks funktsionalismi põhitõdedest.^[7]

Dewey ja tema järgijad arendasid funktsionaalset teooriat teadvusest – instrumentalismi. Dewey uskus, et teadmised on instrumendiks maailma mõistmisel ja seejärel selle muutmisel. Ta kirjeldas mõistust kui bioloogilise organismi aktiivset kohanemist keskkonnaga. Mõistus oli tema uskumuse järgi võime prognoosida tagajärgi ja reageerida nii nagu need oleks stiimulid praegusele käitumisele. Seega oli mõistus Dewey arvates kogum representatsioone maailmast, mis funktsioneeris instrumentaalselt, et adaptiivselt juhtida organismi keskkonnaga toimetulekul. See, mis teeb millestki mentaalse, mitte füüsilise nähtuse on see, et see osutab millelegi muule – sellel on tähendus.

Dewey rõhutas ka mõistuse sotsiaalset loomust ning väitis isegi, et loomadel pole mõistust. Kui Descartes arvas, et mõtlemine tuleb enne ja see saab väljenduda ainult kõnes, siis Dewey arvas, et rääkima õppimine loob võime mõelda. Ta uskus, et kogu mõistus on sotsiaalne konstrukt mitte privaatne omand. Kui me mõtleme, siis me lihtsalt räägime endaga kasutades sotsiaalselt õpitud kõnet.^[7]

Dewey uuris psühholoogia rolli ühiskonnakorralduses, keskendudes haridusreformile. Haridusreform oli üks progressivismi põhilisi murekohti ja Dewey oli progressiivne haridusfilosoofia looja. Koolid pidid muutuma laste jaoks kogukonnaks, et Ameerika ühiskonnas saaksid muutusi ja reforme hakata ellu viima neis koolides kasvanud ja õppinud lapsed. Dewey pidas kooli suurepäraseks kohaks, kus uurida psühholoogia kasulikkust ja kasutamisvõimalusi sotsiaalsete praktikate jaoks. Ta uskus, et "mõistus on fundamentaalselt psühholoogia jaoks kohanemisinstrument" ja seda saab arendada koolis. Koolid peaksid eelkõige õpetama väärtusi ning need väärtused peaksid olema ajendatud ühiskondliku kasvamise eesmärgist ja kogukonna solidaarsust arvestades. Need väärtused ei peaks olema ainult kooli väärtused, vaid saama osaks iga suurema institutsiooni väärtustest.

Dewey täheldas, et väärtusi säilitavad harjumused ja tavadest kinnipidamine, aga kui väärtused mingil viisil harjumustest ja traditsioonist eraldada, siis peab neid teadvustama ja leidma tavadele asenduse. Psühholoogiat pidas Dewey mentaalse adaptatsiooni teaduseks ja seega mängis psühholoogia olulist rolli ühiskonna rekonstrueerimisel. Psühholoogia oli tema arvates sotsiaalne analoog teadvusele. Inimeste teadvus tekib alles siis kui indiviid on sunnitud adapteeruma uute olukordadega.

Progressiivse ühiskonna eesmärgiks oli indiviidi kasvamine toetavas kogukonnas. Püsivate saavutuste ideaal asendus pideva kasvamise ideaaliga. Dewey on kirjutanud: "Kasvamise protsess, arenemine ja progress on olulisemad kui lõpptulemus. Perfektne lõpptulemus pole eesmärk, vaid üha kestev viimistlemise, küpsemise ja täiustamise protsess on elu eesmärk". Progressivismi eeskujuks oli darvinism. Kuna evolutsioonil pole lõppu, siis ei peaks olema lõppu ka isiklikul arengul. Dewey uskus aga ka seda, et indiviidid saavad oma iseloomu ja mõtted ühiskonnast. Ei ole indiviidi, kes eksisteeriks enne ühiskonda ja sotsiaalne panustamine ongi kõige õigem eneseteostus. Selline vaade inimestest ja ühiskonnakorraldusest ei jätnud aga ruumi individuaalsele vabadusele. Ta uskus, et indiviidid peaksid end arendama, aga seda ühiskonna huvides. Inimesed peaksid leidma oma vabaduse konformsuses ja sotsiaalsete funktsioonide arendamises.

Progressiivne visioon ei olnud piiratud aga ainult psühholoogiaga – see haaras kõiki sotsiaalteadusi. Suunaks oli käitumisele keskendumine, sest sotsiaalne kontroll on eelkõige käitumise kontroll. Saavutamaks sotsiaalset kontrolli, peaksid psühholoogid loobuma introspektsioonist käitumise uurimisel ja uurima hoopis seda, kuidas käitumine on kontrollitud erinevate tingimuste poolt ja kuidas keskkonna kontrollimine annab juhtidele võimaluse kontrollida käitumist.^[7]

Dewey propageeris vaadet, et haridusel peab olema praktiline väärtus – see, mida õpitakse koolis peab olema rakendatav ka koolikeskkonnast väljapoole. Tõeline õppimine seisneb eluprobleemide lahendamises. Haridusel on ka ühiskondlik väärtus ja sotsiaalne funktsioon. Kasvamine läbi vabaduse, loovuse ja dialoogi on ideaal ja arengul pole lõppu. Progressiivne lähenemise puhul annab õpetaja õpilastele praktilisi teadmisi ja õpetab probleemilahendusoskusi, mis on vajalikud ühiskonna muutmiseks. Dewey panustas on ka aktiivõppe meetoditesse ja kogemusõppe arendamist. Lapsed kohanevad uute situatsioonidega uurides, proovides ja õppides. Kogemust analüüsides arendatakse inimest ja valmistutase uuteks kogemusteks.^[8]

• "The Reflex Arc Concept in Psychology" (1896)
• "Democracy and Education" (1916)
• "Human Nature and Conduct" (1922)
• "The Public and its Problems" (1927)
• "Experience and Nature" (1925)
• "Art as Experience" (1934)
• "A common Faith" (1934)
• "Logic: The Theory of Inquiry" (1938)
• "Freedom and Culture" (1939)
• "Knowing and the Known" (1949)

• "Kunst kui kogemus" (Art as experience). Inglise keelest tõlkinud Anne Lange; toimetanud ja kujundanud Sirje Ratso; järelsõna: Margus Vihalem. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2019, 376 lk; ISBN 9789985588727

• "Vahetu empirismi postulaat". Tõlkinud ja kommenteerinud Silver Rattasepp – Akadeemia 2011, nr 1, lk 43–53
• "Darvinismi mõju filosoofiale", tõlkinud Silver Rattasepp – Akadeemia 2012, nr 7, lk 1238-1249

• Alfred Koort. John Dewey pedagoogika aluseid, Eesti Kool nr 6 1935
• Aru-Raidsalu, A. (2012). John Dewey progressiivne pedagoogika ja Chicago laborkool. Blogi: http://deweypedagoogika.blogspot.com.ee/