Johnny Cash

Johnny Cash
Sünninimi	J. R. Cash
Tuntud kui	The Man in Black
Sündinud	26. veebruar 1932 Kingsland, Arkansas, USA
Surnud	12. september 2003 Nashville, Tennessee, USA
Stiilid	kantri, rockabilly
Tegev	1955–2003
Plaadifirma	Sun Records Columbia Records Mercury Records American Records House Of Cash Records
Veebileht	http://www.johnnycash.com

Johnny Cash (õieti John R. Cash, sünninimi J. R. Cash; 26. veebruar 1932 Kingsland, Arkansase osariik – 12. september 2003 Nashville, Tennessee osariik) oli USA kantrilaulja ja laulukirjutaja. Tema hüüdnimi oli The Man in Black ('mees mustas').

Johnny Cash sündis Kingslandis Arkansase osariigis Ray ja Carrie Cashi neljanda lapsena ning sai nimeks J. R., väidetavalt seetõttu, et tema vanemad ei suutnud nime suhtes kokkuleppele jõuda. Alles õhujõududega liitudes tekkis tal vajadus eesnime järele ja ta võttis endale ametlikuks nimeks John R. Cash. 1955. aastal Sun Recordsiga lepingut sõlmides võttis ta endale lavanimeks Johnny Cash. Sõbrad kutsusid teda Johniks, lähisugulased ka nimega J. R. Tal oli kuus õde-venda.

J. R. kasvas üles farmis, töötades juba lapsena koos teistega põllul. Laul oli perekonna igapäevane kaaslane. J. R. armastas muusikat kuulata nii raadiost kui ka ema esituses. Ema õpetas teda ka kitarri mängima. Juba poisikesena hakkas ta laule kirjutama ning esines koolipõlves kohalikus raadios.

Pere elas vaeselt, suur depressioon mõjus puuvillakasvatajatele hävitavalt. Isa võttis vastu iga töö, mida pakuti, hiljem valitsuselt kompensatsiooniks saadud farm kannatas üleujutuste all. J. R. lapsepõlve traumaatilisim sündmus, vanema venna Jacki hukkumine õnnetuses ketassaega 1944. aastal, jälitas teda kogu elu.

Kõigest hoolimata meenutas Cash oma lapsepõlve alati härdusega, tundes muret selle pärast, et inimeste side maaga kaob ning hävib ka keskkond, kust tema muusika pärineb.^[1] Väga paljud tema laulud haakuvad farmielu, vaesuse ja lapsepõlveunistustega (näiteks "Daddy Sang Bass", "Farmer's Almanac", "Five Feet High", "Pickin' Time", "The Night Hank Williams Came to Town", "Busted").

Nooruspõlves uskus Cash kuuldud juttude põhjal, et temas on indiaaniverd, kuid hilisem uurimine selgitas, et tegelikult olid tema esivanemad šoti päritolu. Sellest hoolimata tundis ta indiaanlastega hingesugulust ja pühendas neile paljud oma laulud (näiteks "The Ballad of Ira Hayes", "Old Apache Squaw"). Tema esivanem William Cash (Caesche) randus Ameerikas 1667. aastal. Johnny vanavanaisa võitles Konföderatsiooni poolel kodusõjas.

1950. aastate alguses teenis Cash õhujõudude koosseisus Saksamaal radistina, dešifreerides Nõukogude Liidu armee sõnumeid. Ta oli esimene ameeriklane, kes Stalini surmast teada sai.

Aastal 1954 abiellus John Vivian Libertoga. Neil sündis neli tütart: Rosanne (1955), Kathleen (1956), Cindy (1959) ja Tara (1961). Johni pidev kodust eemalolek ja sõltuvus mõnuainetest mõjus aga nende suhtele laastavalt ning nad lahutasid 1966. aastal.

Pärast abiellumist kolisid John ja Vivian Memphisesse. Õhtuti mängis John koos hilisemate lahutamatute kaaslaste ja sõprade Luther Perkinsi ja Marshall Grantiga kitarri. Neil õnnestus paaril korral isegi naabritele esineda. Esimesel katsel ei pääsenud Cash Sun Recordsi plaadistuudios jutule, kuid lõpuks kandsid tema pingutused vilja ning 1955. aastal ilmusid tema esimesed laulud "Hey Porter" ja "Cry Cry Cry", mis äratasid publiku tähelepanu. Järgmine plaat "Folsom Prison Blues" oli juba väga edukas ning "I Walk the Line" jõudis kantri edetabeli tippu. Nii "I Walk the Line", "Ballad of a Teenage Queen" kui ka "Guess Things Happen That Way" suutsid tungida ka popmuusika edetabelitesse. 1957. aastal sai temast esimene laulja Suni stuudios, kes lindistas LP. Aasta hiljem lahkus ta Sunist ning sõlmis lepingu Columbia Recordsiga ning saavutas oma singlitega "Don't Take Your Guns to Town" (1959) ja "Ring of Fire" (1963) suure menu. See suurfirma võimaldas tal isegi välja anda gospelalbumi "Humns by Johnny Cash".

Eduga kaasnes aga järjest rohkem tööd ja palju kurnavat ringisõitmist. 1960. aastate algul hakkas Johnny üha rohkem alkoholi tarbima ning väsimuse peletamiseks ka amfetamiini ja barbituraate kasutama. Tänu Carterite pere, eelkõige June'i abile õnnestus tal kümnendi lõpuks oma sõltuvus kontrolli alla saada.

Johnny oli juba lapsepõlves raadiot kuulates Carterite perekonda imetlenud. 1960. aastate algul hakkas ta Carteri perekonnaga koos kontserdireisidel käima. June Carter äratas oma lauluhääle ja särava loomusega kohe tema tähelepanu. Ka June on hiljem tunnistanud, et ta imetles Johnnyt juba siis.

12 aastat pärast nende esmakordset kohtumist Grand Ole Opry lava taga palus Cash June Carteri endale naiseks, tehes seda kontserdilaval. Nad abiellusid 1968. aastal. June'il oli kaks tütart kahest eelmisest abielust. Nende ainuke ühine laps John Carter Cash sündis 1970. aastal. Ta on muusik ja muusikaprodutsent.

Hoolimata Cashi ümbritsevatest legendidest ei ole ta tegelikult kunagi vanglas istunud. Seevastu üksikuid öid soolaputkas erinevate väärtegude eest on ta korduvalt veetnud. Ta tundis vangide vastu suurt poolehoidu ning käis palju kordi vanglates esinemas, sealhulgas Folsomi ja San Quentini vanglas ning Rootsi Österåkeris (1972). Tema vanglakontserdid on ka lindistatud – "Johnny Cash at Folsom Prison" (1968) ja "Johnny Cash at San Quentin" (1969) kuuluvad tema menukamate albumite hulka. Kantrilaulja Merle Haggard oli San Quentini kinnipeetuna kolm korda Cashi kontserdi publiku hulgas. Paljud Cashi laulud on seotud vanglateemaga (näiteks "Folsom Prison Blues", "San Quentin", "25 Minutes to Go", "Joe Bean", "Send a Picture of Mother").

Ta oli sügavalt usklik ja pühendas paljud oma lauludest jumalale. Samas oli tal ka väga hea huumorimeel, mida tõestavad lugematud lustakad laulutekstid (näiteks "One Piece at a Time", "Farmer's Almanac", "I Got Stripes", "A Boy Named Sue", "A Backstage Pass").

Johnny Cash laulis ka duette koos June'iga, tuntumad neist on "Jackson" (mis võitis 1967. aastal Grammy auhinna), "If I Were a Carpenter", "Darlin Companion".

Aastatel 1969–1971 juhtis Cash kanalil ABC telesaadet "The Johnny Cash Show".

1970. aastate alguseks oli ta juba tuntuks saanud kui Mees Mustas. Bänd kandis juba oma algusaastatel musti särke, sest see oli ainuke kokkusobiv rõivaese, mis kõigil olemas oli. Hiljem tegi Cash aga musta riietuse oma kaubamärgiks. Oma laulus "Man in Black" avaldab ta arvamust, et seni, kui maailm ei ole paremaks muutunud, ta vikerkaarevärvilisi rõivaid ei kanna. Tema edu jätkus 1970. aastatel tänu armututele tuuritamistele ja telesaatele "The Johnny Cash Show".

1980. aastal sai Johnny Cashist Kantrimuusika Kuulsuste Halli noorim (48) elusolev liige. Ta kuulub ka Rock and Roll'i Kuulsuste Halli (1992) ja Rockabilly Kuulsuste Halli. 1990. aastal sai ta Grammy legendiauhinna ja 1999. aastal Grammy elutööauhinna.

Cash esines juba 1970. aastatel külalisena paarikümnes teleseriaalis ning hiljem mitmes filmis ja dokumentaalfilmis. Loominguliselt tähistasid 1980. aastad madalseisu. Kümnendi lõpus tegi ta lepingu Mercury Recordsiga, mis jäi suhteliselt viljatuks.

Pärast 1983. aastal saadud vigastust sattus ta sõltuvusse valuvaigistitest. 1988. aastal tehti talle südameoperatsioon, kuid Cash keeldus valuvaigistitest, kartes uuesti sõltuvuse küüsi sattuda.

1980. aastate keskel esines Johnny Cash koos Kris Kristoffersoni, Waylon Jenningsi ja Willie Nelsoniga The Highwaymeni nime all.

U2 kutsus Cashi 1992. aastal esinema albumile "Zooropa". Järgmisel aastal andis produtsent Rich Rubin välja albumi "American Recordings", millel olid Cashi tõlgendused nii erisuguste muusikaloojate sulest nagu heavy metal'i maniakk Glenn Danzig ja boheemlik ikoonilõhkuja Tom Waits. Cashi karjäär sai uue hoo sisse tänu lepingule American Recordingsiga, kellega koostöös ilmus mitu albumit, mis äratasid tähelepanu ka noorte hulgas, kes Johnny Cashi varasemast ei mäletanudki. Selle müügiedu viis albumiteni, millel Cash esitas oma töötlusi U2, Depeche Mode'i, Soundgardeni, Tom Petty, Nick Cave'i lugudest. Nagu ta ise ütles: "Ma ei tantsi, ei räägi anekdoote ega kanna liiga kitsaid pükse nagu enamik meelelahutajaid, aga ma tean peast ligikaudu tuhandet laulu."

12. aprillil 1991 andis Johnny Cash kontserdi ka Soomes Turus.

June Carter Cash suri 15. mail 2003 73-aastaselt südameoperatsiooniga kaasnenud tüsistuste tõttu.

Johnny Cash suri suhkurtõve tüsistuste tagajärjel vaid mõni kuu hiljem, 12. septembril 2003 71-aastaselt. Mõlemad on maetud oma kodu lähedale Hendersonville Memory Gardensisse.

Kokku kirjutas Johnny Cash üle tuhande laulu ning andis välja kümneid albumeid. Tema ligi 50-aastase karjääri jooksul oli ta albumite läbimüük üle 90 miljoni eksemplari.

Johnny Cashi elust räägib 2005. aastal valminud film "Walk the Line", kus Cashi rollis on Joaquin Phoenix ning June Carterit mängib Reese Witherspoon, kes sai oma osatäitmise eest 2005. aasta parima naisnäitleja Oscari.

• "Johnny Cash with His Hot and Blue Guitar" (1957)
• "Sings the Songs That Made Him Famous" (1958)
• "Greatest!" (1959)
• "Sings Hank Williams" (1960)
• "Now Here's Johnny Cash" (1961)
• "All Aboard the Blue Train" (1962)

• "The Fabulous Johnny Cash" (1959)
• "Hymns by Johnny Cash" (1959)
• "Songs of Our Soil" (1959)
• "Ride This Train" (1960)
• "Now, There Was a Song!" (1960)
• "The Lure of the Grand Canyon" (1961)
• "Hymns from the Heart" (1962)
• "The Sound of Johnny Cash" (1962)
• "Blood, Sweat, and Tears" (1963)
• "Ring of Fire: The Best of Johnny Cash" (1963)
• "The Christmas Spirit" (1963)
• "I Walk the Line" (1964)
• "Bitter Tears: Ballads of the American Indian" (1964)
• "Orange Blossom Special" (1965)
• "Sings the Ballads of the True West" (1965)
• "Everybody Loves a Nut" (1966)
• "Happiness Is You" (1966)
• "Carryin' On with Johnny Cash and June Carter" (1967)
• "From Sea to Shining Sea" (1968)
• "At Folsom Prison" (live; 1968)
• "Heart of Cash" (1968)
• "The Holy Land" (1968)
• "At San Quentin" (live; 1969)
• "Hello, I'm Johnny Cash" (1970)
• "The Johnny Cash Show" (live; 1970)
• "I Walk the Line - Movie Soundtrack" (1970)
• "Little Fauss and Big Halsy - Movie Soundtrack" (1970)
• "Man in Black" (1971)
• "A Thing Called Love" (1972)
• "America: A 200-Year Salute in Story and Song" (1972)
• "The Johnny Cash Family Christmas" (1972)
• "International Superstar" (1972)
• "På Österåker" (live; 1973)
• "Any Old Wind That Blows" (1973)
• "The Gospel Road" (1973)
• "Johnny Cash and His Woman" (1973)
• "Ragged Old Flag" (1974)
• "Junkie and the Juicehead Minus Me" (1974)
• "The Children's Album" (1975)
• "Sings Precious Memories" (1975)
• "John R. Cash" (1975)
• "Look at Them Beans" (1975)
• "Strawberry Cake" (live; 1975)
• "One Piece at a Time" (1976)
• "The Last Gunfighter Ballad" (1977)
• "The Rambler" (1977)
• "I Would Like to See You Again" (1978)
• "Gone Girl" (1978)
• "Silver" (1979)
• "Rockabilly Blues" (1980)
• "Classic Christmas" (1980)
• "The Baron" (1981)
• "The Adventures of Johnny Cash" (1982)
• "Johnny 99" (1983)
• "Rainbow" (1986)

• "A Believer Sings the Truth" (1979)
• "I Believe" (1984)
• "Believe in Him" (Word Records; 1986)
• "Return to the Promised Land" (Renaissance Records; 1992)

• "Johnny Cash Is Coming to Town" (1987)
• "Classic Cash: Hall of Fame Series" (1987)
• "Water from the Wells of Home" (198)
• "Boom Chicka Boom" (1989)
• "The Mystery of Life" (1991)
• "Wanted Man" (1994)
• "Johnny Cash: The Hits" (1996)
• "The Best of Johnny Cash" (1998)
• "The Mercury Years" (2000)
• "Johnny Cash & Friends" (2002)

• "American Recordings" (1994)
• "Unchained" (1996)
• "VH1 Storytellers: Johnny Cash and Willie Nelson" (live; 1998)
• "American III: Solitary Man" (2000)
• "American IV: The Man Comes Around" (2002)
• "Unearthed" (2003)
• "My Mother's Hymn Book" (2004)
• "American V: A Hundred Highways" (2006)
• "American VI" (2007)

• 2001 – National Medal of Arts

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Johnny Cash

• Johnny Cashi ametlik koduleht
• Raadio Johnny Cash
• Country Music Hall of Fame
• Rock and Roll Hall of Fame
• Rockabilly Hall of Fame
• Johnny Cash Video