Kaasaütlev kääne
Kaasaütlev kääne ehk komitatiiv on kääne, mis väljendab kaasasolu, vahendit, viisi või seisundit või aega.
Verbide juures võib kaasaütlev kääne näidata ka asja, millele tegevus on suunatud.[1]
Eesti keel
[muuda | muuda lähteteksti]Kaasaütleva käände tunnus on alati ga.[2]
Kaasaütleva käändega väljendatakse:
- koos- või kaasasolu (sageli võib selles funktsioonis kaasaütleva käände vormile eelneda eessõna koos), nt Mari läks (koos) Jüriga kinno;
- vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile nimisõna omastava käände vorm + 'abil), nt Mees kaevas labidaga maad.
Lisaks sellele kasutatakse kaasaütlevat näitamaks:
- viisi või seisundit, nt Tüdruk vaatas neid mõtliku näoga;
- aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.
Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne:
- asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda.[2]
Kaasaütlevas käändes sõnad esinevad lauses enamasti määruse või täiendina.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kaasaütleva käände tänapäevane lõpp (-ga) võib olla kujunenud sõnast kansak* 'rahvas' (kansak > kāsak > kāsa > kaas/kahs > ka(h) > -ga).[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika I. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
- ↑ 2,0 2,1 Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ Huno Rätsep 1979. Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Tartu Riiklik Ülikool, lk 77–78.