Kaido Höövelson

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaido Höövelson
Kaido Höövelson 2022. aasta Arvamusfestivalil
XIV Riigikogu liige
Ametis
Ametisse asumise aeg 4. aprill 2019
Isikuandmed
Sünniaeg	5. november 1984 (40-aastane) Ebavere, Väike-Maarja, Eesti
Erakond	Eesti Keskerakond (2018–)
Tegevusala	sumo
Tunnustus	Loend

Kaido Höövelson (maadlejanimi Jaapanis Baruto Kaito 把瑠都 凱斗; sündinud 5. novembril 1984 Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas Ebaveres^[1]) on eesti poliitik, XIV Riigikogu liige ja endine sumomaadleja.

Kaido Höövelson sündis Väike-Maarja lähedal Ebaveres, kasvas üles Laekvere vallas Rohu külas.^[1] Ta õppis algul Rahkla algkoolis, hiljem Laekvere Põhikoolis, Kunda Ühisgümnaasiumis ja lõpetas 2003. aastal Audentese Spordigümnaasiumi.^[2] Kooliajal mängis ta korvpalli, kuid kaalu kasvades oli sunnitud sellest loobuma. Nii tärkas temas huvi judo ja hiljem sumo vastu. 2000. aastal astus Höövelson Vinni spordiklubisse Sakura.^[1]

Kaido Höövelson on esimene eestlasest sumomaadleja, kes on pääsenud elukutseliseks sumomaadlejaks Jaapanis.

2004. aastal kutsus Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni president Hidetoshi Tanaka Kaido Höövelsoni ja Ott Juurika Jaapanisse elukutseliseks sumomaadlejaks. Höövelsoni koduklubiks sai Mihogasekibeya, maadlejanimeks (shikona) Baruto – 'Läänemeri (Balti meri)'.^[1] Ta sai sekitori'ks 2005. aasta septembriturniiri (aki-basho) eel, kuid pidi katkestama novembriturniiri pimesoolepõletiku tõttu ja langes tagasi makushita-liigasse. 2007. aasta novembrist võistles taas makuuchi's. 31. märtsist 2010 tõusis ta ōzeki tasemele. 2012. aasta lõpus oli ta sunnitud taas vigastuse tõttu turniiri katkestama ja kaotas ōzeki tiitli. Püsiva põlvevigastuse tõttu otsustas ta 11. septembril 2013 sportlaskarjäärist loobuda.^[3][4]

Höövelson on pälvinud hõbe- ja pronksmedaleid Eesti noorte ja juunioride meistrivõistlustelt judos ning kuldmedaleid Soome lahtistelt, Põhjamaade ja ametiühingute Euroopa meistrivõistlustelt sumos.

Sportlaskarjääri vältel on Kaido Höövelsonist ilmunud arvukalt artikleid Eesti, Jaapani jt maade ajakirjanduses. 2009. aastal valmis režissöör Artur Talvikul temast dokumentaalfilm "Baruto - tõlkes kaduma läinud".

Baruto võitis turniiri makushita-liigas jaanuaris 2006 ja tõusis märtsi turniiritabelis tagasi jūryō-liigasse (ida 11. positsioon). Ta tuli ülekaalukalt märtsiturniiri võitjaks võites kõik matšid ja pääses maadlema maikuus kõrgliiga esimeses divisjonis makuuchi's positsioonil lääne maegashira 11.

Maiturniiril tuli ta skooriga 11:4 makuuchi's kolmandaks, mis kindlustas talle tõusu järgmises turniiritabelis. Tema elukutselise sumomaadleja karjääri võitude-kaotuste suhe pärast 2006. aasta maiturniiri oli 85:17.

Juuliturniiril Nagoyas võitis ta 15st kohtumisest 9 ja kaotas 6. Selle tulemusega kindlustas ta edasise tõusu edetabelis.

Septembri banzukes paiknes ta ida maegashira 1. positsioonil, mis on maegashira kõrgeim positsioon (üldpingereas 11. koht). Ta alustas turniiri nelja võidu ja viie kaotusega. Septembriturniiril kohtus ta esimest korda turniiri käigus yokozuna Asashōryūga, kellelt tuli vastu võtta kaotus. Kümnendas kohtumises Miyabiyamaga vigastas ta kukkudes põlve ja oli sunnitud turniiri katkestama.

Novembriturniiril võistles ta lääne maegashira 6. positsioonil ning kogus 10 võitu ja 5 kaotust.

Põlvevigastuse tõttu pidi Baruto pooleli jätma jaanuariturniiri ning jättis vahele märtsiturniiri. Maikuu turniiritabelis langes ta seetõttu tagasi jūryō-liigasse, asudes lääne 11. positsioonil. Natsu-bashot alustas Baruto 6 võiduga 6 kohtumisest, seitsmendas kohtumises tuli esimene kaotus. Ta kindlustas endale turniirivõidu 13. päeval, olles võitnud 13 kohtumisest 12. Ta võitis ka viimased kohtumised ning lõpetas turniiri tulemusega 14-1, mis kindlustas talle tõusu makuuchisse. Juuli banzukes asub ta ida maegashira 14. positsioonil. Juuliturniiril vigastas ta juba esimeses kohtumises taas põlve ja oli sunnitud katkestama. Septembri banzukes võistles ta jūryō lääne divisjoni 9. positsioonil. Ta võitis juba kolmandat korda jūryō-liiga (tulemusega 13-2) ning pääses järgmisel turniiril võistlema makuuchis, võisteldes lääne maegashira 16. positsioonil. Novembriturniiri alustas ta viie võiduga, kuid kaotas seejärel 2 kohtumist järjest. Järgmised 5 kohtumist ta võitis, kuid kaotas siis veel kaks korda ning lõpetas turniiri võiduga. Kokkuvõttes jagas ta aasta viimasel turniiril tulemusega 11-4 2.-3. kohta ōzeki Kotomitsukiga.

Aasta esimest turniiri alustas Baruto ida maegashira 6. positsioonil kahe kaotusega. Järgnenud matšides suutis ta end koguda, kuid pidi turniiri lõpetama makekoshi-ga, (7 võitu ja 8 kaotust). Teisel turniiril võistles ta ida maegashira 7. positsioonil ning kogus 12 võitu ja 3 kaotust ning tuli jagatud teisele kohale yokozuna Asashōryū järel. Südika esinemise eest pälvis ta kolmandat korda kantō-shō-auhinna. Maiturniiri alustas Baruto kolme kaotusega, neist 2 yokozunadele. Turniir lõppes talle 5 võidu ja 10 kaotusega. Juuli turniiritabelis paiknes Baruto lääne maegashira 5. positsioonil. Ta kogus 10 võitu ja 5 kaotust. Septembri banzukes tõusis ta esmakordselt positsioonile komusubi. Septembriturniiri alustas Baruto 7 kaotuse ja 2 võiduga, kuid sai seejärel 6 võitu järjest lõpetades turniiri tulemusega 8:7. See tähendas tõusu järgmises turniiritabelis sekiwake positsioonile. Novembriturniiri lõpetas Baruto tulemusega 9:6.

Aasta avaturniiri hatsu-bashō'd alustas Baruto 6 võiduga, alistades sealhulgas 2 edetabelis endast kõrgemal asuvat ōzeki't. Turniiri lõpetas ta 9 võidu ja 6 kaotusega. Märtsiturniiril säilitas ta ida sekiwake positsiooni lõpptulemusega 8 võitu ja 7 kaotust. Järgmisel turniiril võitis ta vaid 4 matši ja pidi kaotuse vastu võtma 11 korral. Seetõttu langes ta turniiritabelis lääne maegashira 3. positsioonile. Juulis toimunud Nagoya-bashō lõpetas ta 11 võidu ja 4 kaotusega, mis tõstis ta komusubi'ks järgmises turniiritabelis. Septembriturniiril võitis ta 15 kohtumisest 12 ja saavutas üldkokkuvõttes 3. koha. Ta kaotas mõlemale yokozuna'le, kuid võitis kõiki ōzeki'sid. Selle eest pälvis ta oma neljanda kantō-shō-auhinna. Aasta viimase turniiri lõpetas Baruto tulemusega 9:6.

Jaanuariturniiril õnnestus Barutol esimest korda alistada yokozuna Hakuhō, kes oli püsinud võitmatuna alates 19. septembrist 2009.

Märtsiturniiril võitles Baruto välja 14 võitu ja ühe kaotuse. Ainus kaotus tuli vastu võtta turniiri 11. päeval hilisemalt turniirivõitjalt ja ainsalt yokozuna'lt Hakuhōlt.

31. märtsil 2010 anti Barutole järgmiseks turniiriks ōzeki tiitel.

Juuli algul tõusis ta Jaapani Sumoliidu avaldatud reitingutabelis (banzuke) yokozuna Hakuhō järel teisele positsioonile.^[5]

Jaanuaris saavutas Baruto oma esimese turniirivõidu makuuchi's. Ta kogus 14 võitu ja 1 kaotuse, kaotades vaid viimasel päeval Hakuhōle. Ühtlasi nimetati ta yokozuna kandidaadiks. 2012. aasta lõpus kaotas ta vigastuse tõttu turniiri katkestamise järel ōzeki tiitli. Püsiva põlvevigastuse tõttu otsustas ta 11. septembril 2013 sportlaskarjäärist loobuda.^[3][4]

2015. aasta lõpus hakkas ta võistlema sportlikus vabavõitluses.^[6]

7. septembril 2018 teatas Kaido Höövelson, et astus Eesti Keskerakonda ja kandideerib 2019. aasta Riigikogu valimistel. Ta kandideeris valimisringkonnas nr 4 ja sai 642 häält.^[7] Ta sai Riigikogu liikmeks Vladimir Arhipovi asendusliikmena. Alates 2021. aastast oli ta Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni aseesimees ja 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste tulemusel ka Vinni vallavolikogu liige.^[2]

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 7 (Ida-Virumaa) 767 häält ning ei osutunud valituks.

• 2010 – Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (Eesti tutvustaja idamaa kultuuris)
• 2011 – Eesti Olümpiakomitee teenetemärk
• 2012 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[8]
• 2018 – Eestimaa au ja uhkuse orden

• 2009 – dokumentaal- ja portreefilm "Baruto – tõlkes kaduma läinud". Režissöör Artur Talvik^[9]
• 2019 – elulooraamat "Rääkimata lood: Baruto". Kaido Höövelson, Einar Ellermaa, Inge Pitsner. Tallinn; Pilgrim 2019 – kaasautor^[10]

Kaido Höövelson on 199 cm pikk ja kaalub 188 kg.^[11]

20. veebruaril 2009 abiellus ta Jelena Tregubovaga.^[12]

Tema õde Pille Pudel^[13] ja poolvend Meelis Höövelson^[14] on samuti sumomaadlejad.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaido Höövelson

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kaido Höövelson

• Baruto infoleht Jaapani Sumoliidu kodulehel (inglise keeles)
• Baruto fännisait
• Biograafia ESBL-is

Meedias

• Eesti vägilane Baruto murdis kõrgliigasse Postimees, 30. märts 2006
• Baruto rühib sumohierarhias ülespoole Postimees, 28. juuli 2008
• Oliver Lomp, Maarja Värv. Baruto: poleks ise sellist tähelendu oodata osanud Postimees, 25. november 2008
• Deivil Tserp. Baruto sööb päevaga rohkem kui Irina Kikkas nädalaga Õhtuleht, 11. detsember 2008
• Rainer Sternfeld. Kaido Höövelson ehk Baruto: kultuuride sild Jaapani ja Eesti vahel Memokraat, 25. märts 2018