Kanton (Šveits)

See artikkel vajab toimetamist. (November 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kanton on Šveitsi föderaalse riigi liikmesriik. Kõik 26 kantonit on suveräänsed. Igal kantonil oli oma piirikontroll, armee ja raha alates Vestfaali rahust (1648) kuni Šveitsi föderaalse riigi loomiseni aastal 1848. Kõige noorem kanton on Jura kanton, mis eraldus Berni kantonist aastal 1979.

Nimetus tuleneb prantsuse keele sõnast canton, mis tähendab nurka või piirkonda (millest on tuletatud ka mõiste kantonment).

16. sajandil koosnes Vana Šveitsi Konföderatsioon 13 suveräänsest kantonist ja neid oli kahte liiki: kuus maa- (või metsa)kantonit ja seitse linnakantonit. Kuigi nad olid tehniliselt Saksa-Rooma riigi osa, said nad de facto sõltumatuks, kui šveitslased võitsid aastal 1499 keiser Maximilliani. Kuus metsakantonit olid demokraatlikud vabariigid, samas seitse linnakantonit olid oligarhilised vabariigid, mida kontrollisid aadliperekonnad.

Igal kantonil on oma põhiseadus, seadusandlik võim, valitsus ja kohtud. Enamiku kantonite seadusandlik võim on ühekojaline parlament, nende suurus varieerub vahemikus 58–200 kohta. Vähesed seadusandlikud võimud on üldkogud (Landsgemeinde). Kantonivalitsused koosnevad kas viiest või seitsmest liikmest, olenevalt kantonist.

Šveitsi põhiseadus kuulutab kantonid sel määral suveräänseks, millega see pole liiduseadusega piiratud. Kantonid omavad ka kogu võimu ja pädevust, mis ei ole põhiseadusega konföderatsioonile delegeeritud. Kõige olulisem, kantonid vastutavad tervishoiu, hoolekande, õiguskaitse ja avaliku hariduse eest; neil on ka õigus maksustada. Kantonipõhiseadused määravad valdadele antava autonoomia määra, mis erineb, kuid sisaldab peaaegu alati õigust kehtestada makse ja anda välja kohalikke õigusakte. Kantonite suurused varieeruvad vahemikus 37–7105 km², kantonite rahvaarv aga vahemikus 15 471 – 1 244 400.

Liidu tasandil on kõigile kantonitele antud (pool-)otsedemokraatia. Kodanikud võivad nõuda rahvahääletust kantonipõhiseaduse või seaduste muutmiseks või seaduste või parlamendis heaks kiidetud kuluaruannete vetostamiseks. Üldised rahvakogud (Landsgemeinde) on nüüd vaid Appenzell Innerrhodeni ja Glaruse kantonis. Kõigis teistes kantonites rakendatakse demokraatlikke õigusi salajase hääletamisega.

Kantonid on loetletud liidu põhiseaduses antud järjekorras.

Vapp	Kood	Kanton	Aastast	Pealinn	Rahvaarv	Pindala (km²)	Tihedus (/km²)	Valdu	Keeled
	ZH	Zürich	1351	Zürich	1 406 083	1729	701	171	saksa
	BE	Bern	1353	Bern	992 617	5959	158	383	saksa, prantsuse
	LU	Luzern	1332	Luzern	386 082	1493	233	87	saksa
	UR	Uri	1291	Altdorf	35 693	1077	33	20	saksa
	SZ	Schwyz	1291	Schwyz	149 830	908	143	30	saksa
	OW	Obwalden	1291 või 1315 (kui Unterwaldeni osa)	Sarnen	36 115	491	66	7	saksa
	NW	Nidwalden	1291 (kui Unterwalden)	Stans	41 584	276	138	11	saksa
	GL	Glarus	1352	Glarus	39 369	685	51	3	saksa
	ZG	Zug	1352	Zug	116 559	239	416	11	saksa
	FR	Fribourg	1481	Fribourg	291 395	1671	141	167	prantsuse, saksa
	SO	Solothurn	1481	Solothurn	259 836	790	308	122	saksa
	BS	Basel-Stadt	1501 (kui Basel aastani 1833)	Basel	194 090	37	5072	3	saksa
	BL	Basel-Landschaft	1501/1833	Liestal	277 973	518	502	86	saksa
	SH	Schaffhausen	1501	Schaffhausen	77 955	298	246	27	saksa
	AR	Appenzell Ausserrhoden	1513	Herisau	53 438	243	220	20	saksa
	AI	Appenzell Innerrhoden	1513	Appenzell	15 717	173	87	6	saksa
	SG	Sankt Gallen	1803	Sankt Gallen	486 981	2026	222	85	saksa
	GR	Graubünden	1803	Chur	193 920	7105	26	180	saksa, romanši, itaalia
	AG	Aargau	1803	Aarau	627 893	1404	388	220	saksa
	TG	Thurgau	1803	Frauenfeld	254 528	991	229	80	saksa
	TI	Ticino	1803	Bellinzona	341 652	2812	110	157	itaalia
	VD	Vaud	1803	Lausanne	734 356	3212	188	339	prantsuse
	VS	Valais	1815	Sion	321 732	5224	53	143	prantsuse, saksa
	NE	Neuchâtel	1815/1857	Neuchâtel	174 554	803	206	53	prantsuse
	GE	Genf	1815	Genf	474 169	282	1442	45	prantsuse
	JU	Jura	1979	Delémont	70 942	839	82	64	prantsuse
	CH	Šveits		Bern	7 968 705	41 285	174	2596	saksa, prantsuse, itaalia, romanši

Šveitsi kantonite kahetähelist koodi kasutatakse laialdaselt, näiteks autode numbrimärkidel. Neid kasutatakse ka Šveitsi ISO 3166-2 koodides eesliitega "CH-" (Confœderatio Helvetica – Helveetsia konföderatsioon – Helveetsia on piirkonna vanarooma nimi). CH-SZ kasutatakse näiteks Schwyzi kantoni puhul.

Ticino on ainus itaaliakeelne kanton. Kuid itaalia keel on koos prantsuse ja saksa keelega Šveitsi riigikeel.

Kuus 26 kantonist on traditsiooniliselt, kuid mitte enam ametlikult, "poolkantonid" (saksa Halbkanton, prantsuse demi-canton, itaalia semicantone), peegeldades vastastikuse läbikäimise või eraldatuse ajalugu.

Poolkantonid on tuvastatud Šveitsi põhiseaduse esimeses artiklis aastast 1999, ühendatuna teise "poolega" sidesõnaga "ja":

„Rahvas ning Zürichi, Berni, Luzerni, Uri, Schwyzi, Obwaldeni ja Nidwaldeni, Glaruse, Zugi, Fribourgi, Solothurni, Basel-Stadti ja Basel-Landschafti, Schaffhauseni, Appenzell Ausserrhodeni ja Appenzell Innerrhodeni, Sankt Galleni, Graubündeni, Aargau, Thurgau, Ticino, Vaud', Valais', Neuchâteli, Genfi ja Jura kantonid moodustavad Šveitsi Konföderatsiooni.“

– Šveitsi Konföderatsiooni Liidupõhiseaduse 1 artikkel (allajoonimine ei kuulu originaali juurde).

1999. aasta põhiseaduseparandus säilitas kuue kantonivalitsuse taotlusel selle erisuse, kui viisi tähistada ajaloolist sidet nende poolkantonite vahel. Kontrastina sätestas 1848. ja 1874. aasta põhiseaduste esimene artikkel konföderatsiooni kui "22 suveräänse kantoni" liidu, viidates poolkantonitele kui "Unterwalden (metsadest ees- ja allpool)", "Basel (linn ja maa)" ja "Appenzell (mõlemad Rhodenid)". Kui vanemad põhiseadused viitasid nendele osariikidele kui "poolkantonitele" (mõiste, mis jääb populaarselt kasutusse), kasutab 1999. aasta parandus ja ametlik terminoloogia sealt alates nimetust "kantonid poole kantoni häälega".

Oma vastastikuse sidemega puhtalt ajaloolises mõttes on poolkantonid aastast 1848 võrdsed teiste kantonitega kõiges, väljaarvatud kaks punkti:

• Nad valivad vaid ühe Kantonite Nõukogu liikme kahe asemel (põhiseaduse artikkel 150 §2).
• Rahvahääletusel põhiseaduse muutmise kohta, mis nõuab jõustumiseks rahva enamuse, samuti kantonite enamuse nõusolekut (Ständemehr / majorité des cantons), arvestatakse poolkantonite hääletamise tulemust vaid poolena teiste kantonitega võrreldes (põhiseaduse artiklid 140, 142). See tähendab, et põhiseaduse referendumil peab muudatust toetama vähemalt 12 23-st kantonihäälest.

Sidemete põhjused kolme paari poolkantonite vahel varieeruvad:

• Unterwalden pole kunagi koosnenud ühest ühtsest alast. Algselt moodustasid Obwalden, Nidwalden jaEngelbergi klooster omaette kogukonnad. Ühine mõiste Unterwalden jääb piirkonnas siiski kasutusse, kuna see võttis osa algse Šveitsi konföderatsiooni loomisest aastal 1291 koos Uri ja Schwyziga. 1291. aasta Liiduharta kutsus esindajad kõigist kolmest "piirkonnast".

• Appenzelli kanton jagunes "sise" ja "välis" pooleks ("Rhoden") Reformatsiooni tulemusel aastal 1597: Appenzell Innerrhoden (katoliiklik) ja Appenzell Ausserrhoden (protestantlik).

• Baseli kanton jagunes Baseli maapiirkondade mässu tulemusel aastal 1833, et edendada võrdsust kodanike seas, võideldes nõuete eest eelisseisundi üle maa- ja linnaelanike vahel: Basel-Landschaft ja Basel-Stadt.

(Paksus kirjas nimed vastavad kantoni riigikeelele)

Šveitsi laienemine uute kantonite vastuvõtu teel lõppes aastal 1815. Pärast Vorarlbergi ebaõnnestunud katset aastal 1919 Šveitsiga ühineda taaselustati Šveitsi laienemise jätkamise idee aastal 2010 parlamentaarse liikumisega, mis võimaldaks Šveitsiga piirnevate piirkondade ühinemist.