Karl Vaino

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karl Vaino

Karl Vaino (1987, Foto: Jaan Künnap)
Sünniaeg	28. mai 1923
Sünnikoht	Tomsk, NSV Liit
Surmaaeg	12. veebruar 2022 (98-aastaselt)
Surmakoht	Moskva
Erakond	NLKP (1947)
Amet	EKP Keskkomitee esimene sekretär
Õppeasutus	Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
Eriala	insener-energeetik

Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino, Карл Генрихович Вайно; 28. mai 1923 Tomsk ^[1], NSV Liit – 12. veebruar 2022^[2][3] Moskva) oli Eesti NSV parteitegelane, Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär. Teda peetakse 1980. aastate venestamispoliitika võrdkujuks Eestis.^[viide?]

Vaino isa Genrihh (Heinrich)^[4] (1889–1965) oli siirdunud Venemaale 1918. aastal, ema Lidia Savi pere oli Siberisse saabunud 20. sajandi algul, mõlemad olid kommunistid ja partei liikmed. Karl Vainost sai kommunistliku partei liige 1947. aastal.^[5]

Vaino noorusaastad möödusid Siberis, peamiselt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, õppis ta Novosibirski Raudteetranspordi Sõjaväeinseneride Instituudis, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas inseneri-energeetikuna.

Pärast NLKP-sse astumist saadeti Vaino kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Ta töötas 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini Tapa veduridepoos tehnikuna, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ja Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana^[6].

1948. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp Vaino tööle EKP Keskkomiteesse, ta oli EKP Keskkomitee tööstuse ja transpordi osakonna instruktor, rasketööstuse osakonna juhataja asetäitja^[6]. 1952. aastal sai Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhtima EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda^[6][7].

Aastatel 1957–1960 oli Vaino Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär^[6], kes tegeles tööstuse küsimustega, ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast sai 26. juulil 1978 EKP Keskkomitee I sekretär.^[8], oli EKP Keskkomitee büroo liige.

Vaino on Venemaa eestlane ja sellest tingitult kõneles ta aktsendiga ning mitte väga hästi eesti keelt. Oma venemeelsusega oli ta 1978. aastal Moskva jaoks sobiv kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liiga vabameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti tseremoniaalne Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.

Karl Vaino oli Eesti NSV Ülemnõukogu V, VI, VII, VIII, IX^[6], X, XI koosseisu saadik.

EKP KK büroo juhina tegutses Vaino NLKP Keskkomitee truu käsutäitjana, suhtus üleolevalt eesti keelde ja kultuuri, mistõttu tema maine eestlaste silmis oli algusest peale kehv.

Avalikke kõnesid pidas ta enamasti vene keeles. Üks Vaino väheseid eestikeelseid avalikke sõnavõtte toimus septembris 1982, kui ta Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul kõva vene aktsendiga esinedes andis üle riiklikke autasusid TRÜ töötajatele. Teiste seas autasustas ta siis rektor Arnold Koopi sotsialistliku töö kangelase kuldtähega.

1983. aastal tunnustati Karl Vainot Eesti Teaduste Akadeemia medaliga.

1988. aasta esimesel poolel lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis Vaino, teiste liidriks kujunes aga suvel Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Vainot peeti ka Moskvas liialt vanameelseks ja ta kaotas oma koha Väljasele. 15. juunil 1988 saabus Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov ja Vaino Väljas, NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusega sai Vaino Väljasest EKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino tagandamise ja valis Väljase partei esimeseks sekretäriks^[9]3. Karl Vaino läks tööle Moskvasse. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte olulisemad ametikohad ja hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.

Pärast seda, kui Vaino oli 16. juunil 1988 EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 1988–1990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. Sellest ajast oli ta kuni surmani riikliku tähtsusega personaalpensionär.

Karl Vaino isa oli Genrihh Vaino, bolševik 1917. aastast, kes osales Nõukogude võimu kehtestamises Virumaal 1917. aastal, olles valitud Virumaa nõukogude võimuorganitesse. Eestist siirdus Genrihh Vaino Siberisse Tomskisse, kus oli samuti aktiivne Nõukogude võimu kehtestaja, kuuludes Tomski oblasti ja linna juhtorganistesse ning töötades Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Tomski oblastikomitees.

1947. aastal pöördus Genrihh Vaino Eestisse tagasi ja osales kolhoosikorra kehtestamises Virumaal. Tema abikaasa oli eestlanna Liidia Savi ning Karl Vaino oli nende poeg.

Ta oli abielus Anna Iljinitšna Vainoga. Karl Vaino poeg on Eduard Vaino, endine Nõukogude Liidu kaubandusdiplomaat Jaapanis, kes oli 2009–2020 Venemaa autotööstuskontserni AvtoVAZ asepresident.^[10] Tema abikaasa oli Tatjana Galinskaja, kellega tal on poeg Anton Vaino. Tatjana Galinskaja isa oli Erik Roberti poeg Galinski (1926–2010), kes oli pärit Leningradist ning keda 1985. aastal autasustati Suure Isamaasõja II klassi ordeniga. Erik Galinski ema oli eestlanna Luise Valge. Erik Galinski oli Tallinna Polütehnilise Instituudi vilistlane, Eesti NSV teeneline insener. Tema abikaasa oli Helene Galinskaja (Delvin) (1931–2000), kes oli sündinud Prantsusmaal. Eesti NSV haridusjuhi Helene Galinskaja vanemad olid Nikolai Aleksandri poeg Delvin (1899–1969), kes oli sündinud Hiinas, ja Zinaida Tsvetkova (1908–1975).

Anton Vaino ema Tatjana Galinskaja lahutas abielu Eduard Vainoga ning abiellus Viktor Ježevskiga, kes oli endise NSV Liidu traktori- ja põllumajandusmasinaehituse ministri, aastatel 1980–1988, Aleksandr Ježevski (1915–2017) poeg. Eduard Vaino ja Viktor Ježevski töötasid ühel ajal, 1980. aastatel, NSV Liidu kaubandusesinduses Jaapanis.

• 2 Lenini ordenit (16.03.1981; 27.05.1983)
• Oktoobrirevolutsiooni orden (25.08.1971)
• 3 Tööpunalipu ordenit (19.03.1959; 01.10.1965; 12.12.1973)

• "Kaalukas panus" (1971)
• "Nõukogude Eesti eile, täna ja homme" (1980)

• Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000. ISBN 9985-854-27-6)
• Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Karl Vaino

Tsitaadid Vikitsitaatides: Karl Vaino

• Intervjuu Karl Vainoga – Bengt von zur Mühlen , Eesti Ekspress, 20. mai 2000.
• Eesti elava kommunismilegendi pihtimuste õhtu – Eesti Päevaleht, 3. juuli 2001.
• Karl Vaino rongivagun läheb uuendamisele – Postimees, 10. veebruar 2009.
• Karl Vaino autojuhi naljakad mälestused – Eesti Ekspress 18. aprill 2009
• Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi – Eesti Ekspress 29. mai 2008
• FOTOD ja VIDEO: Karl Vaino punker peideti kutsekooli alla – Eesti Ekspress, 4. september 2009
• Madis Jürgen. Neli põlve Vainosid – Siberi reakommar, Eesti parteijuht, AvtoVAZi asepresident ja Putini aparaadiülem – Eesti Ekspress, 5. jaanuar 2012
• Tomskist Tapale ja tagasi ehk Lugusid raudteeinsener Karl Vainost – Maaleht, 23. mai 2013