Keeleline pööre

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Keeline pööre tähistab filosoofias ja inimteadustes valdkonna tõlgendamiskeskme ja meetodite kasutamise nihkumist kogemuses väljendatud keelele ning nendes valdkondades toimunud muutusi. Pööre algas 20. sajandil keeleteaduses ja filosoofias oletusest, et keel pole tegelikkuse ja kogemuse edastamise sõltumatu vahendaja. Erinevatelt lähtealustelt hakati uurima, mida me keelega teeme, ehk täpsemalt, mida keel tegelikkuse või meiega teeb.^[1]

Keelelise pöördeni viisid avastused keeleteaduses. Kandvat rolli selles mängisid Ludwig Wittgenstein, John Austin ja Mihhail Bahtin. Vastavalt uuele keelekontseptsioonile hakati sotsiaalse tegelikkuse alusena nägema keelt. Avastuste tulemusena muutus arusaamine keele tähtsuse rollist mõtlemise, tunnetamise, ja teadmiste konstrueerimise protsessis. Kõik mõisted, kategooriad ja tähendused ning teadmised tervikuna tekivad ja elavad edasi keeles. Keele kaudu osalevad inimesed maailma kujundamises, tundmaõppimises ja taasloomises.

Mõistet "keeleline pööre" kasutas esimesena Gustav Bergman ja laiemalt Richard Rorty 1967. aastal ilmunud antoloogias "The linguistic turn". Arvatakse, et saksa hermeneutilises filosoofias toimus keeleline pööre juba 18. sajandil.

Keeleline pööre pole teaduslik ega filosoofiline teooria. Keelelist pööret käsitlevast kirjandusest võib leida erinevaid lähenemisi. Filosoofid keskenduvad keelefilosoofilistele aspektidele, keeleteadlased keele ja kommunikatsiooni uurimisele ning sotsiaalteadlased sellele, kuidas muutunud arusaam keele rollist mõjutab sotsiaalse tegelikkuse mõistmist ja selle tundmaõppimist.

• Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. (2012). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses: laste väärkohtlemise lood. Tartu, TÜ Kirjastus.