Kesk-Leedu Vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kesk-Leedu Vabariik Republika Litwy Środkowej (poola) Vidurio Lietuvos Respublika (leedu) Рэспубліка Сярэдняе Літвы (valgevene) 1920–1922
Kesk-Leedu Vabariigi territoorium (roheline)
Valitsusvorm	Vabariik
Osa	Poola nukuriik
Lucjan Żeligowski
Pealinn	Vilna (Wilno, Vilnius)

Kesk-Leedu Vabariik (poola Republika Litwy Środkowej, leedu Vidurio Lietuvos Respublika, valgevene Рэспубліка Сярэдняе Літвы) või Kesk-Leedu (poola Litwa Środkowa, leedu Vidurio Lietuva või Vidurinė Lietuva, valgevene Сярэдняя Літва) oli lühiealine poliitiline üksus, mis ei saanud rahvusvahelist tunnustust. Vabariik loodi aastal 1920 pärast Lucjan Żeligowski juhitud Poola armee 1. Leedu–Valgevene jalaväediviisi sõdurite korraldatud mässu, mida toetasid Poola õhujõud, ratsavägi ja suurtükivägi. Paiknedes ümber Leedu suurvürstiriigi ajaloolise pealinna Vilna (leedu Vilnius, poola Wilno), oli üksus 18 kuu jooksul kui puhverriik Poola, millest ta sõltus, ja Leedu, mis ala endale nõudis, vahel. Pärast mitmeid viivitusi leidsid 8. jaanuaril 1922 aset vaidlustatud valimised ja territoorium annekteeriti Poolasse.

Mõned pidasid vabariiki Poolast sõltuvaks nukuriigiks. Esialgu Poola valitsus eitas, et oli vastutav vale lipu all tegutsemises, mis selle üksuse tekitas, kuid Poola juht Józef Piłsudski tunnistas hiljem, et tema isiklikult käskis Żeligowskil teeselda, et ta tegutseb kui mässav Poola ohvitser.

Poola-Leedu piir interbellumiperioodil, kuigi tunnustatud Antanti Suursaadikute konverentsi ja Rahvasteliidu poolt, ei olnud tunnustatud Leedu poolt. Aastal 1931 tegi rahvusvaheline kohus Haagis avalduse, et Poola-poolne linna hõivamine oli rahvusvahelise õiguse rikkumine.

Enamus ajaloolasi nõustub sellega, et riik vajas Poola toetust. Mõned ajaloolased viitavad Kesk-Leedu Vabariigile kui mööndusteta riigile, samas teised iseloomustavad seda mõistetega nagu nukuriik, nukuvabariik, niinimetatud riik, kunstlik moodustis või teeseldud riik.

Pärast Poola jagamisi annekteeriti enamus maid, mis varem kuulusid Leedu suurvürstiriigile, Venemaa Keisririigi poolt. Keiserlik valitsus viis äsjaomandatud maadel kasvavalt ellu venestamispoliitikat, mis hoogustus pärast Jaanuariülestõusu nurjumist 1864. aastal. Kohalike asukate diskrimineerimine sisaldas piiranguid ja keelde poola, leedu (vaata Leedu keele trükikeeld), valgevene ja ukraina (vaata Valujevi ringkiri) keelte kasutamisele. Nendel meetmetel oli siiski piiratud mõju poolastamise jõupingutustele, mida võttis ette Poola patriootlik juhtkond Vilniuse haridusringkonnas. Sarnaseid jõupingutusi järgis 19. sajandil Leedu rahvuslik taassünd, mis püüdis eemalduda nii Poola kui ka Vene mõjudest.

Piirkonna rahvusliku koostise üle on pikalt vaieldud, kuna rahvaloendusi sellest ajast ja kohast on sageli peetud ebausaldusväärseteks. Vastavalt Venemaa Keisririigi esimesele rahvaloendusele aastal 1897 jagunes Vilna kubermangu rahvastik järgmiselt:

• venelased – 4,9%
• ukrainlased – 0,1%
• valgevenelased – 56,1% (sealhulgas Rooma katoliiklased)
• poolakad – 8,2%
• leedulased – 17,6%
• sakslased – 0,2%
• juudid – 12,7%
• tatarlased – 0,1%
• muud – 0,1%

1916. aasta sakslaste rahvaloendus Vilniuse piirkonnas teatas siiski kardinaalselt teistsugustest arvudest.

• poolakad – 58,0%
• leedulased – 18,5%
• juudid – 14,7%
• valgevenelased – 6,4%
• venelased – 1,2%
• muud – 1,2%

Kesk-Leedu territooriumil, arvestamata kogu Vilniuse piirkonda territoorium, elasid:

• poolakad - 70,6%
• leedulased - 12,8%
• valgevenelased - 6,0%
• juudid - 4,1%
• teiste vähemuste esindajad (venelased, tatarlased, karaimid, armeenlased, sakslased, lätlased) - 6,5%

Venemaa rahvaloendused (aastast 1897 ja varem) alahindasid poolakate arvu kriitiliselt. Need loendused olid võltsitud, kuna sageli alahinnati teiste rahvuste arvukust venelaste kasuks, kes moodustasid väga väikese osa Vene impeeriumi lääneosast.

Mõlemal rahvaloendusel oli raskusi püüdega kategoriseerida oma subjekte. Etnograafid 1890. aastatel kohtusid sageli nendega, kes kirjeldasid end nii leedulaste kui ka poolakatena. Vastavalt Saksa rahvaloenduse analüütikule, "Rahvuse objektiivselt määramise tingimused põrkuvad suurematele raskustele".

Esimese maailmasõja tulemusena saavutasid nii Poola kui ka Leedu iseseisvuse. Nende vahel tekkis varsti konflikt, kui nii Leedu kui ka Poola nõudsid Vilniuse (poola Wilno) piirkonda. Demograafiliselt jagunes Vilnius peaaegu võrdselt poolakate ja juutide vahel, kus leedulased moodustasid kogurahvastikust väiksema osa (umbes 17–18% rahvastikust, vastavalt Vene 1897. ja Saksa 1916. aasta rahvaloendustele). Leedulased uskusid sellest hoolimata, et nende ajalooline nõue linnale (Leedu suurvürstiriigi endine pealinn) oli tähtsam ja keeldusid tunnistamast ühtegi Poola nõuet linnale ja ümbritsevale alale.

Kui Poola püüdis Józef Piłsudski juhtimisel luua Poola-juhitavat föderatsiooni alal, millesse kuulus arvukalt etnilisi mitte-Poola territooriume (Międzymorze), püüdis Leedu luua täielikult iseseisvat riiki, millesse kuuluks Vilniuse piirkond. Kaks varasemat 20. sajandi rahvaloendust näitasid, et leedukeelsed olid piirkonnas vähemuses. Leedu võimud väitsid siiski, et enamus siin elavatest inimestest, isegi kui nad ei räägi leedu keelt ja peavad end poolakateks, olid poolastatud (või venestatud) leedulased.

Olukorra tegi veel keerulisemaks kahe Poola fraktsiooni olemasolu täiesti erinevate vaadetega moodsa Poola riigi loomisest. Üks partei, mida juhtis Roman Dmowski, nägi Poolat rahvusriigina, teine, mida juhtis Józef Piłsudski, soovis taastada Rzeczpospolita. Mõlemad parteid kavatsesid võtta Vilniuse poolakad uude riiki. Piłsudski püüdis taastada Leedu suurvürstiriiki kantonaalse struktuurina, Międzymorze föderatsiooni osana:

• Kaunase Leedu leedukeelsena
• Vilniuse Leedu või Kesk-Leedu poolakeelsena
• Minski Leedu valgevenekeelsena

Lõpuks Piłsudski plaan nurjus; tema vastu olid nii Leedu valitsus kui ka Dmowski fraktsioon Poolas. Dmowski fraktsiooni esindaja Stanisław Grabski juhtis läbirääkimisi Riia rahuks Vene SFNV-ga, kus ta lükkas tagasi Nõukogude pakkumise territooriumidele Minsk kantoni moodustamiseks (Dmowski eelistas Poolat, mis oleks väiksem, kuid suurema poolakate osakaaluga). Mitte-poolakate enamusega territooriumide kaasamine oleks nõrgendanud toetust Dmowskile.

 Pikemalt artiklis Poola-Leedu sõda

 Pikemalt artiklis Żeligowski mäss

Esimese maailmasõja lõppedes oli endise Leedu suurvürstiriigi ala jagatud Poola Vabariigi, Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu Vabariigi vahel. Pärast Nõukogude-Poola sõja algust muutus järgmise kahe aasta jooksul kontroll Vilniuse ja selle ümbruse üle sageli. Aastal 1919 okupeeris territooriumi lühidalt Punaarmee, mis võitis kohalikke omakaitseüksusi, kuid varsti pärast seda suruti venelased Poola armee poolt tagasi. 1920. aastal okupeeris Punaarmee Vilniuse piirkonda teist korda. Siiski, kui Punaarmeed Varssavi lahingus võideti, otsustasid nõukogulased anda linna tagasi Leedule. Poola-Leedu sõda puhkes, kui Leedu ja Poola põrkusid 26. augustil 1920 Suwałki piirkonnas. Rahvasteliit sekkus ja korraldas Suwałkis läbirääkimised. Rahvasteliit rääkis välja relvarahu, mis sõlmiti 7. oktoobril 1920, jättes Vilniuse linna Leedule. Suwałki kokkulepe jõustus kell 12:00 10. oktoobril 1920.

Siiski käivitasid kindral Lucjan Żeligowski ja 1. Leedu–Valgevene jalaväediviis koos kohalike Poola asukatega 8. oktoobril üllatusrünnaku nõrkade Leedu vägede vastu piirkonnas, enamus neist taganes. Poola eitas kogu vastutust teo eest, väites, et Żeligowski tegutses täielikult omal initsiatiivil. See versioon sündmusest sai uue tähenduse augustis 1923, kui Piłsudski, rääkides avalikkusele Vilniuse teatris, väitis, et rünnak võeti ette tema otsesel käsul. Piirkonna Poolasse annekteerimise asemel kuulutas Żeligowski välja uue riigi, Kesk-Leedu Vabariigi.

Leedu valitsus viidi Leedu suuruselt teise linna Kaunasesse. Relvastatud konfliktid Kaunase ja Kesk-Leedu vahel jätkusid mõne nädala, kuid kumbki pool ei saavutanud märkimisväärset edu. Rahvasteliidu vahendustegevuse tagajärjel sõlmiti 21. novembril uus relvarahu ja 27. novembril rahu.

12. oktoobril 1920 teatas Żeligowski Ajutise valitsuse loomisest. 7. jaanuaril 1921 moodustati tema dekreediga kohtud ja politsei ning Kesk-Leedu kodanikuõigused tagati kõigile, kes elasid piirkonnas 1. jaanuaril 1919 või viis aastat enne 1. augustit 1914. Riigi sümbolid olid punane lipp Poola valge kotka ja Leedu pahoniaga. Selle vapp oli segu Poola, Leedu ja Vilniuse sümbolitest ning meenutas Rzeczpospolita vappi.

Ulatuslikud diplomaatilised läbirääkimised jätkusid varjatult. Leedu tegi ettepaneku luua Lääne-Leedu (leedu keel kui ametlik keel) ja Kesk-Leedu (poola keel kui ametlik keel) konföderatsioon. Poola lisas tingimuse, et uus riik peab olema ka föderatsioonis Poolaga, järgides Józef Piłsudski eesmärki luua Międzymorze föderatsioon. Leedulased lükkasid selle tingimuse tagasi. Natsionalistlike meeleolude tõusuga kogu Euroopas kartsid paljud leedulased, et selline föderatsioon, meenutades Rzeczpospolitad sajandeid tagasi, võiks olla ohuks Leedu kultuurile, kuna Rzeczpospolita aegadel poolastusid paljud Leedu aadlikud Poola kultuuri mõju all.

Üldvalimised Kesk-Leedus kuulutati välja 9. jaanuariks 1921 ja neid valimisi juhtivad määrused tuli välja anda enne 28. novembrit 1920. Siiski lükati Rahvasteliidu vahendustegevuse tagajärjel ja valimiste Leedu boikoti tõttu valimised edasi.

Rahukõnelusi peeti Rahvasteliidu egiidi all. Esialgne kokkulepe allkirjastati mõlema poole poolt 29. novembril 1920 ja kõnelused algasid 3. märtsil 1921. Rahvasteliit kaalus Poola ettepanekut plebistsiidist Kesk-Leedu tuleviku osas. Kompromissina kaaluti "Hymansi plaani" (Paul Hymansi järgi). Plaan sisaldas 15 punkti, nende seas:

• Kumbki pool garanteerib teise sõltumatust.
• Kesk-Leedu liidendatakse Leedu föderatsiooni, mis koosneb kahest kantonist: leedulastega asustatud Žemaitija ja paljurahvuseline (valgevene, tatari, poola, juudi ja leedu) Vilniuse piirkond. Kummalgi kantonil on eraldi kubernerid, parlamendid, ametlik keel ja ühine föderatiivne pealinn Vilniuses.
• Leedu ja Poola valitsused loovad ühiskomisjonid nii välisasjade, kaubanduse ja tööstuse kui ka kohaliku poliitika osas.
• Poola ja Leedu sõlmivad kaitse-liidulepingu.
• Poola saab kasutada Leedu sadamaid.

Kõnelused seiskusid, kui Poola nõudis, et Kesk-Leedu delegatsioon (boikoteeritud Leedu poolt) kutsutaks Brüsselisse. Teiselt poolt nõudsid leedulased, et väed Kesk-Leedus tuleb paigutada 7. oktoobri 1920 relvarahu kokkuleppega tõmmatud joone taha, samas Hymans'i ettepanek jättis Vilniuse Poola kätte, millega Leedu ei nõustunud.

Uus plaan esitati Leedu ja Poola valitsustele septembris 1921. See oli põhiliselt "Hymans'i plaani" mugandus selle erinevusega, et Leeduga oli liidendatud Klaipėda piirkond (ala Ida-Preisimaal Nemunasest põhja pool), vastutasuks pidi Kesk-Leedule tagatama teatud tasemel sisemine autonoomia. Siiski kritiseerisid nii Poola kui ka Leedu avalikult seda muudetud plaani ja lõpuks viis see kõneluste seiskumiseni.

Pärast kõneluste nurjumist Brüsselis pinged piirkonnas kasvasid. Kõige olulisem probleem oli suur armee Kesk-Leedu alal (27 000). Kindral Lucjan Żeligowski otsustas anda võimu tsiviilvalitsusele ja kinnitas valimiste aja (8. jaanuar 1922). Toimus suur valimiste propagandakampaania, kuna poolakad püüdsid võita teiste piirkonnas esindatud rahvusgruppide toetust. Poola valitsust süüdistati ka erinevates sunnipoliitikates (nagu Leedu ajalehtede sulgemine või valimisrikkumised, nagu valijalt kehtiva dokumendi mitteküsimine). Valimisi boikoteerisid leedulased, enamus juute ja mõned valgevenelased. Poolakad oli ainus suur rahvusgrupp, kellest enamus valis.

Leedu ei tunnistanud valimisi. Poola fraktsioonid, mis saavutasid kontrolli vabariigi parlamendi (seim, poola keeles sejm) üle, surusid 20. veebruaril läbi palve liitumisest Poolaga. Poola seim nõustus palvega 22. märtsil 1922. Kogu vabariigi territoorium liideti lõpuks äsja loodud Wilno vojevoodkonnaga. Leedu keeldus tunnistamast Poola võimu piirkonnas. Selle asemel jätkas ta niinimetatud Vilniuse piirkonna pidamist oma territooriumi osaks ja linna ennast oma põhiseaduslikuks pealinnaks, kus Kaunas oli vaid ajutine valitsuse asupaik. Vaidlus Vilniuse piirkonna üle tekitas palju pingeid Poola-Leedu suhetes interbellumi perioodil.

Mõned ajaloolased on väitnud, et kui Poola poleks vallandanud Nõukogude-Poola sõda, siis NSV Liit oleks Leedu alad vallutanud ja riik poleks järgnevaks kaheks aastakümneks iseseisvaks saanud.^[1]

Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise ja NSV Liidu kallaletungi järel Poolale 1939. aastal vallutas Kesk-Leedu NSV Liit ning loovutas sellest Vilniuse koos seda ümbritseva piirkonnaga (kuni 30 km raadiuses) Leedule. Ülejäänud alad liideti Valgevene NSV-ga. Vilniusest sai seejärel uuesti Leedu pealinn, kuid 1940. aastal inkorporeeris NSV Liit Leedu Vabariigi.

• Vilniuse piirkond
• Wilno vojevoodkond
• Kesk-Leedu üldvalimised, 1922

• Kesk-Leedu margid