Krišna

Krišna (sanskriti keeles, devanaagari kirjas कृष्ण Kṛṣṇa 'must', 'tumesinine', 'tume') on hinduistlik jumalus, kes on tuntud eeskätt "Bhagavadgītā" kaudu.

Traditsiooniliselt käsitatakse teda Višnu avataarana; mõnes monoteistlikus koolkonnas nähakse temas ülimat jumalat.

Krišna kerkis hinduismis esile eepilisel ajastul (4. sajand eKr – 4. sajand pKr) ning etendab olulist osa eeposes "Mahābhārata", kus ta on vendade Pāndavate nõuandja ja kaaslane.

Krišna kui jumaluse varasemate arengustaadiumite kohta on vähe teada. Nime sanskritikeelse tähenduse tõttu on arvatud, et algselt võis tegemist olla India põlisasukate jumalusega^[1]. Ent seda teooriat on keeruline tõestada, sest juba "Rigvedas" esineb hümnide autoritena Krišna-nimelisi laulikuid (nt VIII, 85; X, 42) ning pärismaalaste madalama positsiooni tõttu aarjalaste võimu all olnud ühiskonnas on ebatõenäoline, et need isikud oleksid olnud pärismaalased. Tõenäoliselt esimene otseselt Krišnale viitav tekstikatke leidub "Chāndogya-upaniṣadis" värsis 3.17.6, kuigi seal ei ole ta jumalikustatud.

Veidi hilisemates hinduistlike legendide kogumikes ehk puraanades ning eelkõige bhakti ehk pühendumuse liikumise alustalaks olevas "Bhāgavata-purāṇas" kujutatakse Krišnat flööti mängiva karjusepoisina. Ent lood Krišnast eksisteerivad mitmesugustes hinduistlikes filosoofilistes ja religioossetes koolkondades^[2]. Peamised Krišnaga seotud legende sisaldavad teosed on "Mahābhārata", eelmise lisa "Harivaṃśa", "Bhāgavata-purāṇa" ja "Viṣṇu'-purāṇa".

Krišna kui ülima jumaluse ehk Svayam Bhagavāni kultus kerkis esile keskajal bhakti liikumise kontekstis. Alates 10. sajandist sai Krišnast populaarne tegelane näitekunstis ning tema regionaalsetele tõlgendustele, nagu Venkatešvara Andhras, Jagannatha Orissas, Vithoba Mahārāshtras ning Šrinathji Rājasthānis tekkisid juurde eraldi pühendumuslikud liikumised. 16. sajandil asutati Krišna kultusele tuginev sekt gauḍīya-višnuism, mille ideed on Läänes alates 20. sajandi keskpaigast Rahvusvahelise Krišna Teadvuse Ühingu (International Society for Krishna Consciousness) kaudu laialdaselt kanda kinnitanud^[3].

Sanskritikeelne sõna kṛṣṇa on eelkõige omadussõna, mis tähendab "musta" või "tumesinist"^[4]. Naissoost nimisõnana tähistab kṛṣṇā "Rigvedas" "ööd" ja "pimedust" ning värsis IV, 16, 13 pimedusevaimu või -deemonit. Lisaks esineb Krišna "Rigvedas" hümnide VIII, 85, X, 42, X, 43 ja X, 44 autorina ning sama nime mainitakse värssides I, 116, 23; I, 117,7; VIII, 85, 3; VIII, 85, 4. Budistlikus "Lalitavistara sūtras" on Krišna tumedate deemonite ülem ning Buddha vaenlane^[4]. Tekstis "Viṣṇusahasranāma" ('Višnu tuhat nime') on Krišna märgitud Višnu 57. nimena. Nimest tulenevalt kujutatakse Krišnat kunstis sageli musta või sinisena.

Samuti on Krišna tuntud mitmete teiste epiteetide ja nimede all, mis iseloomustavad temaga seotud legende ja omadusi. Sagedasti on kasutusel Govinda ja Gopāla, mille mõlema tõlkevasteks võiks olla 'lehmakarjus', kuid ka Gopījanapriya ('gopīde poolt armastatu')^[5]. Lisaks viidatakse Krišnale väga sageli tema isanimega Vāsudeva. Kasutusel on ka regionaalseid nimeversioone.

Krišna on ikonograafias kergesti äratuntav. Kuigi jumaluse nahka kujutatakse kohati musta või tumedana (eriti mūrti'de puhul), on tema nahk tänapäevasematel kujutistel sagedamini sinine. Tihti kannab ta kollast siidist dhoti't ning paabulinnu sulgedest krooni. Levinud traditsiooni kohaselt on ta väike poiss või iseloomulikus lõõgastunud poosis flööti mängiv noormees.^[6][7] Sel juhul seisab ta tavaliselt üks jalg teise ette kõverdatuna ning flööt huultel; teda saadavad lehmad, rõhutades tema määratlust jumaliku karjuse Govindana või karjuseneiude ehk gopī'de kaaslasena.

Teine sagedasem ikonograafias kujutatav stseen pärineb Kurukšetra lahinguväljalt, kus Krišna "Bhagavadgītā" teksti kohaselt Ardžunale õpetust jagab. Sel puhul esineb Krišna mehena, kellel on tihti hinduistlikus religioosses kunstis levinud jumalustele iseloomulikud detailid, nagu mitu kätt või pead, mis tähistavad vägevust, ning Višnule omased sümbolid, nagu tšakra ehk ratas.