Krimmi eestlased

See artikkel räägib eestlaste kogukonnast Krimmis, ajalehe kohta vaata artiklit Krimmi eestlased (ajaleht).

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Krimmi eestlased oli 19. sajandist ümberasumisliikumisliikumise ajal Eestist Venemaa keisririigi Tauria kubermangu Krimmi poolsaarele ümberasunud ja seal järgnevalt elanud eestlaste rahvusgrupp.

 Pikemalt artiklites eestlased Venemaal, Juhan Leinberg ja Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse

August Nigoli järgi oli 1918. aastal Krimmis "6 Eesti asundust ja peale selle elab eestlasi mitme perekonna kaupa igas linnas ja mitmes Tatari külas. Ka Eupatoorias ja Sewastoopolis on rohkesti eestlasi ja wäike Eesti selts asutatud."^[1]

Esimesed organiseeritult Venemaale asunud eestlased, kes Krimmi Tauria kubermangu ümberasumiseks teele läksid, olid viis-kuus perekonda Kolga rannast, Kiiu-Loo-Kuusalu vallastlast Kuusalu kihelkonnast. Nende juhiks oli jõukas peremees “Lõpeveski“ Aabram Nort. Nad sõitsid laevaga Tallinnast Peterburi ja sealt rongiga Moskvasse, kus ostsid hobused ja vankrid ning nii jõuti Harkovi kaudu umbes 6 nädala pärast, Krimmi. Nad asusid Simferopoli linnast 5 versta loode poole, kus asusid Krimmi poolsaarel Salgiri jõe ääres asetsevasse Aktatši-Kijati külla. Aabram Nort ostis sinna talukoha jõe kaldale, teised perekonnad aga võtsid kohaliku mõisa maid rendile, asulat kutsuti hiljem Aabrami külaks. Kubermangust lahkumiseks vajaliku passi saamiseks pidid 1861. aasta algul väljarändajate esindajad, Harjumaalt — Aabram Nort Kiiust, Hindrek Selbach Rannamõisa-Muraste mõisavallast (Rannamõisa järgi) ja Kustav Malts Orgmetsa mõisavallast. Järvamaalt koos tõlgiga käima Peterburis, Venemaa keisri palvel^[2].

Teine grupp väljarändajatega, kes pärinesid Tiskre, Kakumäe ja Fischmeistri külast, Rae vallast, Almrest ja Vigalast, Kiiust ja isegi Tallinna linnast suundus Krimmi juunis 1861. aastal laevaga läbi Peterburi, mööda Nikolai raudteed Tveri, laeval mööda Volgat Tsaritsõnisse, siis 80 versta jala maad mööda Doni jõele, mööda Doni jõge sõideti aurulaeval Taganrogini, sealt laevaga Krimmi poolsaarele Kertši linna ning seejärel aurulaeval Kertšist Feodossijasse, Krimmi lõunarannikul. Kohalik Simferoopoli kroonumaade valitsus andis neile asumiseks Krimmi läänerannikul Simferopoli maakonnas asuva mahajäetud tatari küla Samruki.

Asunike teise põlve järglased, kellega liitusid ka hilisemal ajal kodumaalt sisserännanud eestlased, asutasid uusi rendikülasid, näiteks Kabantšuki, Kontši-Šavva ehk Bos-Kosi ja Kitai küla. Kabantšuki külas, mis asetses Jevpatorija linnast Perekopi poole viiva tee ääres, oli 12 perekonda eestlasi-rentnikke kuni 1904. aastani, millal rendilepingu tähtaeg lõppes ning Kurulu-Kiptšaki ümbruses, umbes 20 versta Jevpatorija linnast kirdes, Bulatši rendiküla, mis asus Kurulu-Kiptšakist 5 versta ja Sakõ linnast 15 versta kaugusel.

1879. aastal ostis seltskond eesti asunikke Hersoni Põllupangalt, Utš-Kuju-Tarhani mõisa 2470 tiinu maaga 42 000 rubla eest^[3]. Utš-Kuju-Tarhani külas asunikke oli 1915. aastal 25 perekonda ja asunikud ehitasid 1902. aastal uue koolimaja-palvela.

1882. aastal ostsid eesti asunikud, Johann Köleri osalusel^[4] Krimmis suure, 6500 tiinu suuruse Kuntagani mõisa, sattus aga oma konsortsiumiga juba väljamaksete tegemisel rahalistesse raskustesse. Kuntugani mõis asus 40 versta Simferopolist lääne pool, Musta mere ääres, Samruki eesti asundusest 10 versta põhja pool ja Utš-Kuju-Tarhani asundusest läänes^[5]. Mõis läks mõne aasta pärast oksjonile ja müüdi võlgade katteks ostjaile.^[6]

I maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastail asutati ka põhjapoolsete Krimmi asunduste lähedale nn. Lustigi mõisa maadele uus rendiüksus, kuhu siirdus asunike poegi lähedasist eesti asundusist.

Samruki ehk Rannaküla (praeguse Beregove (venepäraselt Beregovoje) postkontori seinal on mälestustahvel Eduard Vildele, kes 20. sajandi algul sealkandis oma romaani "Prohvet Maltsveti" jaoks materjali kogus.

Sevastopolis asub uputatud laevade monument, mille autor on eesti skulptor Amandus Adamson.

Krimmis tegutses enne okupeerimist Vene vägede poolt 2014. aasta kevadel kolm eesti kultuuriorganisatsiooni: Krimmi Eesti Kultuuriselts (asutatud 8. septembril 1997), Sevastopoli Eesti Kultuuriselts ja Eesti selts Krasnodarka külas. Oleksandrivka (venepäraselt Aleksandrovka) koolis on eesti klass.

Pärast Krimmi okupeerimist Vene vägede poolt 2014. aasta kevadel, ei ole Eesti riigil olnud kontakti Krimmi eestlastega, sest Krimmi tunnustatakse endiselt Ukraina Vabariigi autonoomse osana. Enne okupeerimist oli Eesti ja Ukraina vahel olemas kokkulepe eesti õpetaja saatmisest Aleksandrovka külakooli, aga praeguse Vene korra ajal pole seda olnud võimalik teostada. Samasugust lepingut ei kavatseta sõlmida Venemaaga. Samuti on kogu Eesti ja Krimmi vaheline arengukoostöö lõppenud.

Eesti välisministeeriumi andmetel elas 2011. aastal Krimmis umbes 600 etnilist eestlast.^[7]

• Kontši-Šavva (eesti saksapärases kirjaviisis Kontschi-Schawwa; krimmitatari Könçi Şava, ukraina ja vene Krasnodarka), asutatud 1863
• Sõrt-Karaktšora^[8], asutatud 1864
• Tšurtši (krimmitatari Curçı, ukraina Pervomaiske, vene Pervomaiskoje), asutatud 1863
• Tarhan, asutatud 1879
• Samruk, ka Rannaküla (krimmitatari Zamruq, ukraina Beregove, vene Beregovoje), asutatud 1861

• Simferopoli linnas. Seal asutati 1917. aastal eesti selts
• Sevastopoli linnas
• Jevpatorija linnas

• Novoestonija küla, teated 1926. aastast

• Krimmi õpetaja

• August Nigol. "Eesti asundused Krimmis". // "Eesti asundused ja asupaigas Wenemaal". Tartu 1918. Lk 62–64

• SIRPeri: eestlased Krimmis. Koostaja Aili Künstler. Sirp, 29. oktoober 2004. Lk 11–14