Kristjan Raud

Kristjan Raud
Sündinud	22. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond
Surnud	19. mai 1943 Tallinn
Haridus	Peterburi Kunstide Akadeemia
Tegevusala	maalikunstnik

Kristjan Raud (22. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond – 19. mai 1943 Tallinn) oli eesti kunstnik.

Tema kaksikvend oli kunstnik Paul Raud.

Raud õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis ja Tartu Reaalkoolis. Aastal 1887 lõpetas ta Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari ja töötas seejärel Tartus ja Peterburis õpetajana.

Kunstihariduse omandas Raud Peterburi Kunstide Akadeemias (1893–1897), Anton Ažbe kunstikoolis (1899–1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901–1903).

Kodumaale naasnult töötas ta kümme aastat Tartu Reaalkoolis õpetajana. 1904. aastal rajas Raud Tartus omanimelise ateljeekooli (Kristjan Raua õppestuudio), mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. 1907.–1910. aastal õpetas Raud Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi joonistuskursustel. Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse.^[1]

I maailmasõja puhkedes asus ta elama oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinna. Seal töötas ta õpetajana Tallinna Reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Jakob Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli Eragümnaasiumis jm.

Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus 1919. aasta veebruaris tööle haridusministeeriumis vastloodud kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajana (1919^[2]–1923).^[1] Neil aastail töötas ta välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse.^[1] Ta oli Tallinna Muuseumi – tulevase Eesti Kunstimuuseumi – asutajate seas ning oli ka Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

Aastatel 1923–1924 oli Raud muinsusasjade korraldaja Tartus. Tema südameasi oli ainelise rahvaloomingu kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud. Jakob Hurda surma järel 1907. aastal oli Raud nõudnud esimesena sellise muuseumi asutamist, kuhu ei kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitme kogumisaktsiooni algatajaid.

1921. aastal läks Kristjan Raud üüriliseks perekond Tischleri juurde, kes elas Tallinnas aadressil Kordese 8 (praegu Kevade).^[3] Seal tutvus kunstnik endast 35 aastat noorema peretütre Elviiraga. Tutvus arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks ning vanusevahele ja pruudi vanemate esialgsele vastuseisule vaatamata abiellusid nad 1924. aastal.^[3] Tegemist oli tollal veel vähe levinud nn ilmaliku abielu registreerimisega. Abielust sündis kolme aasta jooksul kolm last: tütar Helge ning pojad Kristjan-Paul ja Rasmus.^[3][4]

Pärast abiellumist elas perekond mõnda aega aadressil Toompuiestee 10-3. 1928. aasta septembris koliti Kordese tänavalt üürikorterisse, mis asus Nõmme linnas aadressil Pikk 28. 1929. aastal hakkas pere oma kodu rajama Nõmme linna kinnistule aadressiga Piirmanni 8.^[3] Kinnistu ostis Kristjan Raud Nõmme linnalt alles 30. detsembril 1931, ent tagasihoidlik elumaja, mille arhitekt Herbert Johanson oli projekteerinud rahvusromantilises stiilis Kristjan Raua visandite järgi, valmis juba 1929. aastal. 25. mail 1937 nimetas Nõmme linnavalitsus Piirmanni tänava seal elava kunstniku auks ümber Raua tänavaks. 1941. aastal nimetati tänav ümber Kristjan Raua tänavaks.^[5] 1950. aasta mais riigistati kolmandik majast, mis kuulus poeg Rasmus Rauale, kes oli sõja ajal siirdunud Saksamaale ja hiljem asunud elama Austraaliasse. 1953. aasta mais riigistati terve maja. Kunstniku lesk, kes suri 12. novembril 1984, elas temale jäetud maja ühes toas veel 1963. aastal. 1990. aastatel tagastati maja perekonnale, kuid kuni 2008. aastani tegutses seal veel Eesti Kunstimuuseumi filiaalina 1984. aastal avatud Kristjan Raua majamuuseum.^[4]

Kristjan Raud oli üks esimesi Eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulanduda Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal tuttavaks saanud kunstiringkondadesse.

Peterburi Kunstide Akadeemias õpinguid alustanud kunstniku varasemad teosed kujutavad Eesti taluinimesi, nende tegevust ja talutube. Peatselt hakkasid teda õlivärvi kõrval võluma must-valged tehnikad. Raua looming koosneb enamikus söejoonistustest.

Rauale ainuomane stiil kujunes välja pärast tema 1926. aasta Pariisi-reisi. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja suurejoonelisus meenutavad Eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente^[1].

Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning isikustatud loodusjõud, näiteks lood lendavatest järvedest^[1].

1935. aastal tähistati Eestis raamatuaastat ja ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega rahvuseepos „Kalevipoeg“, mis leidis tee paljude eestlaste kodudesse. 21 illustratsioonist enamus valmis aastail 1933–1935. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Erakordselt suurest tiraažist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste väljaselgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud vanema generatsiooni kultuurimällu kui „Kalevipoja kohus“. Kristjan Raud jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist kuni viimase eluaastani, kuigi see teema polnud tema loomingus enam valdav. Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913–1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomeperioodi 1930. aastatel.

Nõmme perioodil tegutses Kristjan Raud vabakutselise kunstnikuna. Tema edasist loomingut on mõjutanud Eesti rusuv saatus ja ka isiklik tragöödia. 13. oktoobril 1941 hukkus koduaias lõhkeaine plahvatuses pere vanem poeg, 15aastane Kristjan-Paul. Poolteist aastat pärast poega lahkus ka Kristjan Raud.

Kunstniku viimased tööd olid suurejoonelised joonistused, mis valmisid suviti Pedaspeal ja Riguldis. Taotluslikult lakoonilistel ja jõulistel söejoonistustel on kujutatud vanu taluõuesid, kaugusesse suunduvaid teid metsatukkadega, maastikke rukist lõikavate maainimestega^[6]. Motiivid eeposest ja rahvaluulest jäid kunstnikule südamelähedaseks kuni surmani.

Muu hulgas on Kristjan Raud valmistanud ka eksliibriseid: „suuremate tööde vahel nagu puhkuseks“. Tema esimene raamatuviit oli 1900. aastal vend Paulile tehtud sulejoonistus. Kristjan Raud oli 20. sajandi alguskümnenditel peaaegu ainus Eesti eksliibriste viljeleja. Teadaolevalt on ta loonud 91 raamatuviita ja -kavandit, mis on enamasti vabalooming. Kristjan Raua eksliibristel korduvad eesti rahvateadusest tuttavad elemendid: kuusekujuline küünlajalg, pilakujalg ehk peerupiht, paljudel on kujutatud hobupeakujulisi unkalaudu^[7].

• 
  „Puhkus rännakul“ (1905), tempera, Eesti Kunstimuuseum
• 
  „Viru vanne“ (Tõotus) (1928), joonistus, Eesti Kunstimuuseum
• 
  „Muusika“ (1933), joonistus, Eesti Kunstimuuseum
• 
  „Magav Kalevipoeg“ (1933), joonistus, Tartu Kunstimuuseum
• 
  „Kalevipoja sõit Põhjamaale“ (1935), joonistus, Eesti Kunstimuuseum
• 
  „Kalevipoeg põrgu väravas“ (1935), joonistus, Eesti Kunstimuuseum
• 
  „Kalevipoeg kivi viskamas“ (1935), Tartu Kunstimuuseum
• 
  „Kalevipoeg tuleb põrgust lauakoormaga“ (1935), Tartu Kunstimuuseum
• 
  „Kalevipoeg põrgu teel võrke purustamas“ (u 1935), Tartu Kunstimuuseum
• 
  „Ohver“ (1935), tempera, Eesti Kunstimuuseum

• 
  „Kalevipoja“ 1935. aasta väljaanne
• 
  „Juhan Liivi luuletused“, 1910

• Tallinnas Nõmmel tegutses aastail 1984–2008 Eesti Kunstimuuseumi filiaalina Kristjan Raua majamuuseum, mille aias on mälestuskivi kirjaga Siin elas 1929–1943 kunstnik Kristjan Raud. Muuseumi kogu on hoiul Eesti Kunstimuuseumis.
• 1968. aastal (teistel andmetel^[6] 1969. aastal) püstitati Tallinnasse Hirveparki Kristjan Rauale mälestusmärk, mille autorid on skulptor Kalju Reitel ja arhitekt Eha Reitel.^[8]
• Neitsitorni juurde Tallinnas on paigutatud kivist mälestustahvel kirjaga Selles tornis elasid ja töötasid Eesti kunstnikud Paul Raud ja Kristjan Raud.
• Kristjan Rauda on kujutatud 1992. aasta rahareformiga kasutusele võetud Eesti ühekroonisel paberrahal.
• Nõmme linnavalitsus nimetas Piirmanni tänava 1937. aastal kunstniku auks Raua tänavaks. 31. jaanuaril 1941 otsustati nimetada tänav ümber Kristjan Raua tänavaks.^[5]

• 
  Kristjan Rauale 1968. aastal püstitatud mälestusmärk Hirvepargis, skulptor Kalju Reitel. Suvi 2011
• 
  Kristjan Raua monumendil on kujutatud Raua illustratsioone eeposele „Kalevipoeg“. Suvi 2011
• 
  Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Taani Kuninga aias Neitsitorni juures. Suvi 2011
• 
  Ühekroonine pangatäht

• 1935 Tartu ülikooli audoktor^[9]
• 1938 Punase Risti III klassi teenetemärk^[10]
• 1940. aasta nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks
• 1940 Nõmme linna (esimene ja tänaseni ka ainus) aukodanik (4. juuni 1940)^[11]

• Kristjan Raua preemia

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kristjan Raud

• A. V. Kunstnik ja ta loomingurõõm. Uus Eesti, 17. märts 1940, nr 74, lk 6.
• Kristjan Raud valiti Nõmme aukodanikuks. Uus Eesti, 5. juuni 1940, nr 148, lk 7.

• Kärt Summatavet, EESTI RAHA TÄHED – Kristjan Raud Raadio Ööülikool, 2009.
• Kristjan Raud Eesti biograafilises andmebaasis ISIK