Laanemetsad

See artikkel räägib üldmõistest; perekonnanime kohta vaata artiklit Laanemets (perekonnanimi)

Laanemetsad on viljakatel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, tasandikel, oosidel ja voortel. Laanemetsi liigitatakse Eestis kaheks - liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkamateks kuuse- ja kuuse-segametsadeks. Mõlemad on levinud enamjaolt Lõuna- ja Kagu-Eestis, kuid leidub ka mujal Eestis.^[1] Paali klassifikatsiooni järgi jagunevad laanmemetsad veel omakorda kaheks tüübiks: jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ning jäneskapsa kasvukohatüüp.^[2] Nad erinevad üksteisest lähtekivimi poolest: jänesekapsa-mustika kasvukohatüübile on omane karbonaatne ehk lubjarikas lähtekivim ning jäneskapsa kasvukohatüübile lubjavaene lähtekivim moreen.^[3] Laanemetsade puistud kuuluvad Ia-II boniteediklassi.^[3] Laas tähendab eesti keeles hämarat paika, mis kirjeldab laanemetsi tervikuna väga hästi: laanemetsade puud on tihedad ning kõrged ja laiad puud takistavad päikesevalguses maapinna ligi jõudmast.^[4] Laanemetsad moodustavad kogu Eesti metsast umbes 25,6% ehk peaaegu 596 000 hektarit.^[5]

Laanemetsa muld on viljakas ja niiske. Lubjavaene ent huumusrikas muld on hea eeldus mitmekesisele ja lopsakale taimestikule. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda metsa või metsata aladega. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda hõredamad on alumised. Alustaimestikus suudavad ellu jääda peamiselt laialehelised taimed, sest vaid nemad suudavad väheseid valguskiiri kinni püüda. Põhjavesi asub seal sügaval, mis muudab mulla parasniiskeks ning soodustab taimekasvu.^[1] Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest ning liigivaesed männi- ja kuusemetsad taiga ja tundra läänepoolsetest jääkidest. Sellisest päritolust annavad tunnistust arvukad salu- ja palumetsa taimed.^[6]

Laanemetsa muld on lubjavaene ent huumuse poolest väga viljakas. Need viljakad mullad on kujunenud saviliivadel, karbonaatsel liivsavi- või rähkmoreenil. Mullad on nõrgalt kuni mõõdukalt leetunud kamar-leetmullad, harvem võib leida ka õrnalt gleistunud kamar-leetmuldi. Laanemetsade kõduhorisont on õhuke, huumushorisont karbonaatsel lähtekivimil tüse ning aineringe on kiire.^[2]

Laanemetsade puurindel on üldiselt domineerivaks liigiks kuusk, kuid see võib ka asenduda hariliku männi, arukase, hariliku tamme või hariliku haavaga. Seal kasvavad ka Eesti rekordpuistud, nii kõrguse kui ka tagavara mõistes. Looduslik laanemets on peaaegu alati segamets, enim on kuusikuid, kuid on ka männikuid ja kaasikuid. Sel juhul nimetatakse metsa laanemännikuks või laanekaasikuks. Valitsevad kuusikud on hea tootlikkuse ja kasvuga, mis teeb nad ideaalseks valikuks metsanduses.^[7]

Laanemetsade põõsarinne on võrdlemisi hõre, sest puurinne on väga kõrge ja tihe ning muudab metsaaluse ala suhteliselt hämaraks. Põõsarindest on esinduslikumad liigid harilik sarapuu, harliik pihlakas ja paju. Kohati võib leida ka harilikku paakspuud, kuslapuud, magedat sõstart, harilikku vaarikat ja harilikku lodjapuud ehk leedrit.^[7]

Erinevalt põõsarindest on puhmarinne palju liigirikkam ja tihedam, sest muld on viljakas ja piisavalt niiske ning selles rindes kasvavad taimed on valguse osas vähenõudlikumad kui põõsarinde liigid. Peamised liigid, mida võib selles rindes leida on pohl, harilik mustikas, kanarbik, lillakas ja kattekold.^[7]

Rohurinne on laanemetsa rinnetest kõige liigirikkam. Kõige äratuntavamaks liigiks on harilik jänesekapsas, mida võib leida kõikides laanemetsades. Lisaks võib leida kõikides laanemetsades ka sinilille, harilikku nurmenukku, mets-kurereha, madaraid ja metskastikut ning teisi laialehelisi taimi. Alustaimestik laanemetsades erineb paiguti, sõltuvalt, kas tegemist on liigivaeste männi- ja kuusemetsadega või liigirikaste kuusemetsadega. Liigivaestes männi- ja kuusemetsades võib leida lisaks jänesekapsale ka leselehte, laanelille, harakkuljust ja ohtset sõnajalga. Liigirikastes kuusemetsades võib aga leida harilikku ussilakka, võsaülast ja ka sõrmtarne.^[7]

Samblarinne on pidev ja mõõduka tihedusega. Samblarinde moodustavad palusammal, harilik laanik, kaksikhambad, metsakäharik, lehviksammal ja harilik karusammal.^[7]