Laanerähn

Laanerähn
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Rähnilised Piciformes
Sugukond	Rähnlased Picidae
Perekond	Picoides
Liik	Laanerähn
Binaarne nimetus
Picoides tridactylus (Linnaeus, 1758)

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on rähnlaste sugukonda kuuluv lind.

Eestis on ta väikesearvuline haudelind, keda teda võib kohata suuremates loodusmaastikulaamades.^[1] Eestis kuulub see liik II kaitsekategooriasse.

Peale Eestis pesitseva vormi (Picoides tridactylus tridactylus) esineb veel seitse alamliiki (albidor, alpinus, crissoleucus, funebrys, inouyei, kurodai, tianschanicus).^[2]

Täiskasvanud isendi pikkus on 21,5–24 cm (rästasuurune). Keskselg kuklast päranipualani on valge, esineb musta haberiba, põsed, kõrvad ja kukal on mustad. Isas- ja noorlinnu pealagi on kuldkollane, emaslinnul hõbevalge. Pealtiiva kattesuled mustad, kogu sulestik on kontrastselt musta-valgekirju. Keha alaosas ja eriti külgedel esinevad põikivöödid: isaslinnul on valgel alaosal mustad, emaslinnul hallikad ja noorlindudel pruunikad vöödid. Erinevalt suur-kirjurähnist puuduvad valged laigud õlgadel.^[3] Silmaiirised on sinivalged, noorlindudel pruunid.^[4] Laanerähni võib segi ajada Põhja-Ameerikas pesitseva mustselg-laanerähniga (Picoides arcticus), kuid Euraasias on tegemist ainsa kollase pealaega ja kolme varbaga rähniga.

Selle liigi tüüpiline häälitsus on mahe "gjük!" ^[3], vahetevahel vaikne "kiuk!" või "blipp", ärevushüüd "gigrägra...". Trummeldab kuival puuoksal, kevadel sagedamini. Laanerähni trummeldamisseeriad on aeglasemad, kuid energilisemad ja kaks korda pikemad kui suur-kirjurähnil, meenutades kuulipilduja tärinat.^[5]

Eestis väiksearvuline haudelind, teadaolevalt pesitseb 1000–2000 paari (talvel põhjast rännanutega 2000–5000 paari), kuulub II kaitsekategooria liikide hulka.^[6] Kuigi aastatel 1970–1990 täheldati mõõdukat vähenemist, on liigi arvukus kogu Euroopas stabiilne; 2010. aastate seisuga pesitseb hinnanguliselt 350 000 – 1 000 000 paari.^[7] Laanerähnid on tüüpilised okasmetsalinnud, pesitsevad taigavööndis, mis algab Skandinaaviast ja Baltimaadest ning ulatub üle kogu Venemaa ja Siberi Ohhoota mereni. Kirde-Siberis ulatub tema areaal Kolõma jõeni, esineb ka Kamtšatkal, Mandžuurias, Sahhalinil ja Hokkaidōl. Põhja-Ameerikas pesitseb Kanada, Alaska ning USA põhja- ja lääneosa okaspuumetsades. Lõunapoolsetel aladel pesitseb Alpi ja Karpaatia mäestikes, alates Prantsusmaast kuni Slovakkia, Rumeenia ja lõunaslaavi riikideni. Teised isoleeritud pesitsusalad on Kasahstani kaguosas, Kirgiisias, Hiinas ja Ees-Indias.^[5] Hilisemas kirjanduses on Euraasia ja Põhja-Ameerika vormid märgitud kaheks liigiks: peamiselt Euraasias levinud laanerähniks (Picoides tridactylus) ja peamiselt Ameerikas levinud väike-laanerähniks (Picoides dorsalis).

Eestis pesitseb laanerähn valdavalt looduskaitsealadel ja võrdlemisi puutumata puistutes. Laanerähn on elupaiga suhtes valivam kui näiteks musträhn või suur-kirjurähn, kuna tema nokk on nõrgema ehitusega, mistõttu vajab lind pesitsemiseks vanemaid ja kuivanud puid, sest ei ole võimeline rajama pesaõõnsust noorde elujõulisse tüvesse. Isaslind uuristab pesaõõnsuse vanasse kuivanud kuusetüükasse, mida majandatavates metsades ei leidu – puud utiliseeritakse varem, kui nad jõuavad kuivada ja tüüka moodustada. Raskendavaks asjaoluks on paari iga-aastane pesapuu vahetamine. Toidueelistuste tõttu eelistab laanerähn kahjureist nakatunud puid, ilmub ka tulekahju- või üleujutusjärgsesse metsa.

Laanerähni eluviis on üsna varjatud, kuna lind häälitseb harva ja vaikselt (erandiks on toitu manguvad linnupojad, kelle hääletugevus on teiste rähniliikide omaga võrdväärne).^[8]

Laanerähn toitub puukahjureist ja tõukudest, ka vaigust ja viljadest. Peamiselt toitub laanerähn üraskitest ja üraskivastsetest.^[9] Toidurikkamateks paikadeks on põlenud ja looduslikel viisidel kahjustunud metsad. Nagu teisedki rähniliigid, võib ta selgrootute urgetest kättesaamiseks kasutada oksakesi ja muud dendroloogilist materjali.^[2] Laanerähni poolt toiduotsinguteks kasutatud puu tunneb ära tüve madalamal osal olevate korrapäraste horisontaalsete vöötide järgi, mis on tekkinud jõuliste nokahoopide tagajärjel.^[10] Samuti võivad nad surnud okaspuult koore täielikult eemaldada.^[4] Suure osa toidust (80%) saab laanerähn vanadest kuusikutest.

Pesaurge on 1–7 meetri kõrgusel.^[4] Laanerähn on võrdlemisi hiline pesitseja: mai lõpus või juunis muneb emaslind 4–5 muna. Haudumisel osalevad mõlemad vanalinnud, 14. päeval kooruvad pojad, kes juba 20–24 päeva pärast saavad lennuvõimeliseks ja osalevad toiduotsingutel.^[6]

Enamasti on tegemist paigalinnuga, kuid talviti rändavad põhjapoolsemad populatsioonid lõunasse ning merepinnast kõrgemal pesitsevad linnud madalamatesse piirkondadesse. Eestis pesitsevate laanerähnide populatsioon on püsiv, kuid suureneb talvel põhjast siia rändavate isendite tõttu. Skandinaavias on täheldatud mõnel aastal arvukat migratsiooni Lõuna-Rootsi ja Taani aladele (viimati 1974).^[5]

Varjatud eluviisi tõttu vanalindudel looduslikke vaenlasi pole (harva röövlinnud), kuid madalale rajatud pesaaukude tõttu ohustavad lennuvõimetuid poegi kärbid, nirgid jm pisikiskjad.^[6]

Inimene ohustab laanerähni liigse metsamajandamisega, korraldades põlismetsades lageraiet ning majandamise käigus vanade pehkinud ja kahjureid täis puude eemaldamisega metsakooslusest. Kuigi Euroopas püsib tema arvukus stabiilne, on EL metsamajandus vähendanud just liikmesriikides tugevalt liigi populatsioone, mis on langenud marginaalse mõne tuhande paarini. Sama tendents kehtib väike-laanerähni (Picoides dorsalis) puhul.^[11]

Laanerähn on elupaiga suhtes väga valiv liik. Seetõttu on tema näitel ökoloogilisest seisukohast uuritud selle liigi elupaiga tundlikkust ja areaali piiri vältimist. Neid käitumisökoloogilisi nähtusi on uurinud majandatavates metsades pesitsevail laanerähnidel Louis Imbeau ja André Desrochers, kes jälgisid sajas vaatluspunktis laanerähni taasilmumist 300 meetri raadiuses, kusjuures eri piirkondade metsasusprotsent varieerus 8–100 vahel. Vaatluskatsetest ilmnes, et äärealadel kasvavaid puid kasutasid üksikisendid toiduotsinguteks samaväärselt keskel asuvatega. Samuti osutusid toiduotsinguteks sobivaks avamaastikul kasvavad puud. Pesitsevad linnud vältisid seevastu tugevalt elupaiga piirialasid ning valisid puid vaid kodumetsa keskosast. Uuringust järeldub, et metsade ületarbimine ohustab laanerähni ja teistegi metsalindude pesitsemist. Et luua majandatavates metsades sobilikke tingimusi, tuleks populatsiooni elujõulisuse tagamiseks jätta sinna ribasid jäänukmetsast.^[12] Selliseid uuringuid on tehtud ka väike-laanerähni kohta.

Laanerähni on kasutatud indikaatorliigina elurikkuse ja elupaiga kvaliteedi hindamises Soome põlismetsades, samuti mujal Põhja-Euroopa riikides. Tema omadega sarnaseid ökoloogilisi tingimusi eelistava mustselg-laanerähniga (Picoides arcticus) on tehtud katseid, mis uurivad metsapõlengutest kahjustatud alade kohta teiste elupaikade seas. Antoine Nappi ja Pierre Drapeau tegid uuringu, kus hindasid mustselg-rähni reproduktiivsusedukust põlenud metsamaal. Pesade tihedus oli suurim aasta pärast põlengut, kuid hakkas märkimisväärselt vähenema kolme aasta pärast. Esimesel aastal pärast põlengut õnnestus 84% kõigist pesitsustest, kuid sellele järgneval aastal juba 73%. Kolm aastat pärast põlengut oli see näitaja kõigest 25%. Samuti ilmnes, et edukam pesitsemine toimus aladel, kus enne põlengut kasvas küps ja vana mets. Just sellist kooslust eelistab mustselg-rähn ka põlemata alal. Katsetulemused näitavad, et kaks aastat pärast põlengut toimivad hävinud metsamaad heade ressursiallikatena nii mustselg-rähnile kui ka teistele põlenud ala eelistatavatele liikidele (sh laanerähn).^[13]

• Laanerähn andmebaasis eElurikkus

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Laanerähn