Langevari

Langevari ehk parašütt (prantsuskeelsest sõnast parachute) on vahend atmosfääris liikuva (harilikult langeva) keha kiiruse vähendamiseks õhutakistuse abil. Koosneb tehiskiud-, siid- või puuvillriidest kuplist, rakmeist (kandesüsteemist), eelmisi ühendavaist troppidest, pakitud kuplit mahutavast ranitsast ja avamisseadisest. Langevarjud liigituvad kuppelvarjudeks ja tiibvarjudeks ehk lauguriteks.

Regulaarselt harrastuse või ameti tõttu langevarju laskumiseks kasutavat inimest (sealhulgas õhudessantväelast) nimetatakse langevarjuriks ehk parašütistiks. Ekstreemlangevarjur on langevarjur, kes hüppab madalamalt kui põhivarju normaalne avamiskõrgus või ainult ühe varjuga või kõrguselt, kus ellujäämiseks on vaja lisahapnikku ja/või surveülikonda või maandub metsa.

Ühe inimese ohutuks laskumiseks vajaliku langevarju pindala sõltub langevarjuri kehakaalust ning langevarju materjalist, kujust ja ehitusest, tavaliselt 40 kuni 80 m², kuid on tiiblangevarju puhul 20–30 m². Algajate koolitamiseks ja huvilistele langevarjuhüpete tutvustamiseks kasutatakse ka tandemhüppeid, millel kasutatav tandemtiibvari on suurem, harilikult kuni 50 m². Kogenud langevarjurid kasutavad ka alla 10 m² suurusi tiibvarje. Kuppelvarjud on tiibvarjudest reeglina suurema pindalaga, sest erinevalt tiibvarjust ei aita kuppelvarju puhul laskmiskiirust vähendada horisontaalsuunalisest lauglemisest ja tiibvarju tiivasarnasest profiilist tingitud aerodünaamiline tõstejõud. Kuppelvarjuga on laskumiskiirus ligikaudu 5 m/s, tiibvarjuga langevarjuri õigel juhtimisel maapinnaga kokkupuutel 0 m/s.

Eriotstarbelisi langevarje kasutatakse mitmesuguste kiirelt liikuvate kehade pidurdamiseks või lasti, kosmosekapslite, katapultistmete vms sujuvaks laskumiseks maapinnale. Suuremate kehade (nt. sõjalennukid, kosmosekapslid, lennukilt heidetud militaarlast) puhul võidakse kasutada ka mitmest langevarjust koosnevaid langevarjusüsteeme, mille kuplite kogupindala võib olla kuni 5000 m².

Avamisviisilt jagunevad langevarjud sund-, automaat- või käsiavamisega langevarjudeks.

Inimeste laskumiseks määratud langevarjud liigitatakse otstarbe järgi pääste-, treeningu-, spordi- ja dessantlangevarjudeks. Muud langevarjud jagunevad kauba-, eri- ja pidurlangevarjudeks. Päästelangevarjud, mis on mõeldud lenduri päästmiseks lennukõlbmatuks muutunud lennukist, peavad olema kompaktsed, kerged ja kiiresti avanevad ka väikesel lennukiirusel, seepärast on seda tüüpi langevarjud konstrueeritud ainult ühekordseks hüppeks.

Treening- ja sporthüpete puhul kasutatakse enamasti kaht langevarju, millest üks on põhilangevari ja teine varulangevari juhuks, kui põhilangevarjuga tekib mingi probleem. Erilangevarjudega pikendatakse näiteks valgustusrakettide ja raketimudelismis üles lennutatud raketi või selle osade langemisaega. Erilangevarju kasutati ka tuumapommide heitmisel lennukilt, et võimaldada lenduritel jõuda tuumaplahvatusest ohutule kaugusele.

Suure kiirusega liikuva objekti puhul on sageli kasutusel üks või mitu väiksemõõdulist üksteise järel avanevat stabiilvarju, millega stabiliseeritakse objekti liikumine ja vähendatakse selle kiirust põhilangevarju avamiseks sobivale kiirusele. Vastasel korral võib objekti pöörlemine põhilangevarju normaalset avanemist takistada või objekt/langevari väga järsust aeglustusest tingitud suure ülekoormuse tõttu kannatada saada.

Langevarjude eriliik on laugurlangevarjud ehk tiibvarjud.

• Langevarjusport
• B.A.S.E. langevarjur
• Pidurduslangevari

• Ülo Keedus. "Kukkumisest maandumiseni". Tallinn, Valgus, 1981