Mõlema Sitsiilia kuningriik

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mõlema Sitsiilia kuningriik Regno delle Due Sicilie Regno d' '​e Doje Sicilie Regnu dî Dui Sicili 1816–1861
Mõlema Sitsiilia kuningriigi lipp Mõlema Sitsiilia kuningriigi vapp
Valitsusvorm	absoluutne monarhia
Pealinn	Napoli
Religioon	ristiusk (katoliiklus)
Pindala	111 900 km²
Rahvaarv	8 703 000 (1860)
Riigikeeled	itaalia
Peamised keeled	sitsiilia, naapoli
Rahaühik	Mõlema Sitsiilia ducato
Hümn	Inno al Re (hümn kuningale)
Eelnev Järgnev Sitsiilia kuningriik Napoli kuningriik Itaalia kuningriik

Mõlema Sitsiilia kuningriik, üldiselt tuntud ka kui Kaks Sitsiiliat isegi juba enne ametlikku asutamist, oli suurim ja rikkaim Itaalia riikidest enne Itaalia ühinemist. See moodustati aastal 1816 Sitsiilia kuningriigi ja Napoli kuningriigi ühendamisega ja kestis aastani 1860, kui selle annekteeris Sardiinia kuningriik, mis sai aastal 1861 Itaalia kuningriigiks. Kahe Sitsiilia pealinn oli Napoli ja seetõttu kutsuti seda üldiselt ka "Napoli kuningriigiks". Kuningriik hõlmas Mezzogiorno (Itaalia mannermaa lõunaosa) ja Sitsiilia saare. Mõlema Sitsiilia kuningriigi integratsioon Itaalia kuningriiki muutis Napoli seisundit igaveseks. Suur vaesus tähendas seda, et kogu Napolis ja Lõuna-Itaalias otsustasid tuhanded lahkuda paremat tulevikku otsima. Paljud lahkusid Ameerika Ühendriikidesse. See oli peamiselt põllumajandusmaa, nagu ka muud Itaalia riigid; kirik omas 1750. aasta paiku 50–65% maast.

Nimi "Kaks Sitsiiliat" tulenes keskaegse Sitsiilia kuningriigi jagunemisest. Aastani 1285 olid Sitsiilia saar ja Mezzogiorno mõlemad Sitsiilia kuningriigi osa. Sitsiilia Vespri sõja tulemusel kaotas Sitsiilia kuningas valdusi Aragonile, kuid jäi kuningaks poolsaare osa valduste üle. Kuigi tema territoorium sai tuntuks kui Napoli kuningriik, ei loobunud tema ja ta järeltulijad kunagi tiitlist "Sitsiilia kuningas" ja nad kutsusid oma valdusi "Sitsiilia kuningriigiks". Samal ajal kutsusid ka Sitsiilia saare Aragoni valitsejad oma valdusi "Sitsiilia kuningriigiks". Seega oli ametlikult kaks kuningriiki, mis kutsusid end "Sitsiiliaks": seepärast Kaks Sitsiiliat.

Mõlema Sitsiilia kuningriik tekkis Sitsiilia kuningriigi ühendamisest Napoli kuningriigiga (poolsaare Sitsiilia kuningriik) kuningas Alfonso V poolt aastal 1442. Need kaks olid eraldatud alates Sitsiilia Vesprist aastal 1282. Kuningas Alfonso surmaga aastal 1458 jagati kuningriik tema venna Juan II, kes sai Sitsiilia, ja tema vallaspoja Ferdinando I, kes sai Napoli, vahel.

Aastal 1501 vallutas Juan II poeg kuningas Fernando II Napoli ja taasühendas kaks kuningriiki äsjaühendatud Hispaania trooni võimu alla. Siis sündis Hispaania kuningatele tiitel Sitsiilia ja väina mõlema kalda kuningas kuni Hispaania pärilussõjani. Sõja lõppedes andis Utrechti rahu aastal 1713 Sitsiilia Savoia hertsogile, kuna Rastatti rahu aastal 1714 jättis Napoli keiser Karl VI-le. Aastal 1720 vahetasid keiser ja Savoia omavahel Sitsiilia ja Sardiinia, seega Napoli ja Sitsiilia taasühendati.

Aastal 1734 võttis Felipe V poeg Parma hertsog Carlo Austrialt Sitsiilia krooni ja sai nimeks Carlo VII & V, andes Parma oma nooremale vennale Felipele. Aastal 1754 sai temast Hispaania kuningas Carlos III ning ta andis Sitsiilia ja Napoli oma nooremale pojale, kellest sai Sitsiilia kuningas Ferdinando III ja Napoli kuningas Ferdinando IV, ning hiljem krooniti ta Mõlema Sitsiilia kuningaks Ferdinando I nime all. Lahutatuna Napoleon I poolt jäi Mõlema Sitsiilia kuningriik Bourbonide võimu alla jätkuvalt aastani 1860.

Jaanuaris 1799 vallutas Napoleon Bonaparte Prantsuse vabariigi nimel Napoli ja kuulutas kuningriigi järglasena välja Prantsusmaa vasallriigi Parthenope vabariigi. Kuningas Ferdinando III põgenes sama aasta juunini Napolist Sitsiiliase. Aastal 1806 tõukas Bonaparte, siis Prantsusmaa keiser, jälle kuningas Ferdinando troonilt ja nimetas oma venna Joseph Bonaparte Napoli kuningaks. Bayonne'i ediktiga aastal 1808 suunas Napoleon Josephi Hispaaniasse ja nimetas oma väimehe Joachim Murat Mõlema Sitsiilia kuningaks, kuigi see tähendas kontrolli ainult kuningriigi mandriosas. Kogu Napoleoni ajaks jäi kuningas Ferdinando Sitsiiliasse oma pealinna Palermosse.

Kuningas Ferdinando I taastati troonile Viini kongressil aastal 1815. Ta sõlmis konkordaadi Kirikuriigiga, mis varem esitas nõudmisi maale.

Sitsiilia saarel oli kuningas Ferdinando II vastu mitmeid mässe, kuid kuningriigi lõpu tõi alles Tuhande ekspeditsioon aastal 1860, mida juhtis Itaalia ühinemise sümbol Garibaldi ning mida toetasid Savoia dünastia ja Sardiinia kuningriik. Ekspeditsiooni tulemuseks oli silmatorkav Sitsiilia armeede kaotuste seeria Garibaldi suurenevate vägede vastu. Pärast Palermo ja Sitsiilia vallutamist randus ta Calabrias ning liikus Napoli suunas, samas tungisid Marchest kuningriiki ka Sardiinia väed. Viimased lahingud olid Volturno lahing ja Gaeta piiramine, kus kuningas Francesco II oli varjul, lootes Prantsuse abile, mida ei tulnud. Viimased linnad, mis seisid vastu Garibaldi ekspeditsioonile, olid Messina (mis alistus 13. märtsil 1861) ja Civitella del Tronto (mis alistus 20. märtsil 1861). Mõlema Sitsiilia kuningriik lõpetati ja annekteeriti samal aastal asutatud uue Itaalia kuningriik poolt.

Sitsiilia aristokraatia langust Garibaldi sissetungi ajal kirjeldatakse Giuseppe Tomasi di Lampedusa novellis Leopard ja selle filmitõlgenduses.

 Pikemalt artiklis Sitsiilia kuningriik

 Pikemalt artiklis Napoli kuningriik

Monarhia alade üle, mis said hiljem tuntuks kui Kaks Sitsiiliat, eksisteeris ühtse kuningriigina, sisaldades poolsaare ja saare osa, juba keskajal. Normanni kuningas Roger II moodustas Sitsiilia kuningriigi, ühendades Sitsiilia krahvkonna Apenniini poolsaare lõunaosaga (siis Apuulia ja Calabria hertsogkond), samuti Malta saartega. Selle kuningriigi pealinn oli Palermo — asub Sitsiilia saarel. Riik eksisteeris sel kujul aastatel 1130 kuni 1285. Anjou dünastia kuninga Carlo I valitsusajal jagati kuningriik Sitsiilia Vespri sõjaga. Carlo, kes oli Prantsuse päritolu, kaotas Sitsiilia valdused kohalike toetusel Barcelona dünastiale, mis pärines Aragonist ja Katalooniast. Carlo jäi kuningaks poolsaare valduste üle, edaspidi mitteametlikult tuntud kui Napoli kuningriik. Ametlikult ei loobunud ta kunagi "Sitsiilia kuningriigi" nimest ja seega oli nüüd kaks kuningriiki, mis kutsusid end "Sitsiiliaks".

 Pikemalt artiklis Aragoni kroon

 Pikemalt artiklites Hispaania koloniaalimpeerium ja Hispaania impeerium

Paavst Bonifatius VIII poolt toetatud Caltabellotta rahuga aastal 1302 kinnitati, et kaks "Sitsiilia" kuningat tunnustasid teineteise seaduslikkust; saare kuningriigist sai siis ametlikult "Trinacria kuningriik", kuigi rahvas rääkis ikka Sitsiiliast. Lõpuks aastal 1442 jõudis Napoli kuningate Anjou liin lõpule. Alfonso V, kes oli Aragoni krooni otsevalitsemise kaudu Sitsiilia kuningas, vallutas Napoli ja hakkas mõlema kuningaks.

Alfonso V kirjeldas geograafilist ala ladina keeles kui Utriusque Siciliæ, mis on sarnane "Mõlema Sitsiiliaga", millist tiitlit ta kasutas. Pärast Alfonso surma jäid mõlemad Aragon krooni otsevalitsemise alla, kuid Napolis oli aastatel 1458 kuni 1501 Sisiilia saarest erinev Aragoni kuningas. Lühikest aega kontrollis Napolit erinev võim kui Sitsiiliat, Prantsuse kuninga Louis XII isikus, kes vallutas kuningriigi mandriosa ja valitses seda umbes kolm aastat. Pärast Garigliano lahingut, mida juhatas viimane Aragoni kuningas Fernando II, olid kaks ala jälle kord sama võimu kontrolli all ja täpselt sama kuninga.

Aastast 1516, kui Karl V-st sai esimene Hispaania kuningas, olid nii Napoli kui ka Sitsiilia Hispaania otsevalitsemise all. See oli sel ajal, kui Karl V andis Malta ja Gozo saared, mis oli olnud neli sajandit Sitsiilia kuningriigi osa, Hospitaliitide Ordule (seejärel tuntud kui Malta ordu). Hispaania otsevalitsemise ajastu sama liini kuningate võimu all kestis aastani 1713, kui Hispaania ja mõlemad Sitsiiliad läksid Felipe V-le, kes asutas Bourbonide Hispaania haru. Lühikeseks ajaks lahutatuna, kui kaheksa aastat valitses Sitsiiliat Savoia, langesid kaks kuningriiki taas sama kuninga võimu alla pärast Haagi rahu, kui Austria kuningas Karl VI nimetati valitsejaks.

Kuningriigid vallutati Austrialt Poola pärilussõja ajal noore Hispaania printsi poolt, kellest sai siis kuningas Carlo VII. Mõlemad kuningriigid tunnistati Viini rahuga iseseisvateks ja Carlo, kui Hispaania Bourbonide kõrvalharu esindaja võimualusteks. Pärast Carlo venna Fernando VI surma lastetuna päris Carlo aastal 1759 Hispaania krooni kui Carlos III. Tema poeg Ferdinando sai siis kahe kuningriigi kuningaks nii, et säilitas need eraldi valdustena (nagu nõudsid lepingud, millega taastati Hispaania dünastia kõrvalharu võim Lõuna-Itaalia kuningriikides). Ferdinando oli väga populaarne Napoli alamklassi (lazzaroni) hulgas. Ferdinando valitsemine oli väga sündmusrikas. Lühikeseks ajaks kehtestati Napolis Prantsuse revolutsiooni toetajate poolt Parthenope vabariik; siiski võttis lazzaroni kontrrevolutsiooniline armee Napoli tagasi, et taastada kuninga võim.

Siiski vallutas Napoleon ainult kaheksa aastat hiljem Kolmanda koalitsiooni sõja ajal poolsaare kuningriigi ja pani oma venna Joseph Bonaparte kuningaks. Ferdinando põgenes oma teise kuningriiki Sitsiilia saarel; siin kaitses teda liit, mille ta oli varem sõlminud Ühendkuningriigi kuninga George III-ga ja peaminister Robert Jenkinsoniga. Britid kaitsesid Ferdinandot ja Sitsiilia saart Napoleoni vallutuse eest võimsa kuningliku laevastiku kohalolekuga.

Vahepeal sai mandril Joachim Murat'st teine bonapartistlik kuningas. Bayonne'i ediktiga nimetati ta "Mõlema Sitsiilia kunungaks", kuigi de facto ei valitsenud ta tegelikult kunagi Sitsiilia saart, kus asus Ferdinando, ja meile on ta tavaliselt tuntud kui Napoli kuningas. Murat vahetas tegelikult mõnda aega pooli, hüljates pärast katastroofilist Leipzigi lahingut Suure Armee püüdega säilitada oma Napoli trooni. Siiski kasvasid Viini kongressi edenedes pinged, kuna oli tugev surve taastada Ferdinandole Napoli kuningriik, samuti säilitada talle Sitsiilia kuningriik. Murat taasliitus Napoleoniga ja koos nad kuulutasid Austria keisririigile sõja, mis viis märtsis 1815 Napoli sõjani. Ferdinando ning tema liitlased Austria, Suurbritannia ja Toscana olid võidukad, taastades talle Napoli trooni. Et ära hoida edasisi Prantsusmaa püüdeid, nõustuti Viini kongressil, et Ferdinando võib kuningriigi ühendada.

Ajavahemikus 1816 kuni 1848 toimus Sitsiilia saarel kolm populaarset mässu Bourbonide võimu vastu, sealhulgas iseseisvusrevolutsioon aastal 1848, kui saar oli 16 kuuks Bourbonide võimu alt täielikult sõltumatu.

Peale selle, et see toimus samal ajal, kui 1848. aasta revolutsioonid, on seal otsene side selle revolutsiooni ja Risorgimento vahel üksteist aastat hiljem.

Francesco Saverio Nitti uurimuste kohaselt oli kuningriigis 443,3 miljonit kuldliiri (umbes 65,7% kogu poolsaarel ringlevast rahast) ja see oli rikkaim teiste Itaalia riikide seas.

Tööstus, nagu paljudes teisteski riikides sel ajal, oli palju vähem tähtis kui põllumajandus, kuid see oli sel ajal väga hästi arenenud ja edenenud ning see oli tõesti valitsuse poolt toetatud. Üks kõige tähtsamaid tööstuskomplekse kuningriigis oli Castellammare di Stabia laevatehas, kus sai tööd 1800 töölist. Teine tähtis kompleks oli Pietrarsa masinatehas, suurim tööstusettevõte Apenniini poolsaarel, kus toodeti tööriistu, kahureid, rööpaid, vedureid. Kompleksi kuulus ka kool rongijuhtidele ja laevainseneridele ning tänu sellele koolile oli kuningriik võimeline asendama inglise personali, mis varem vajalik oli. Esimene sõukruviga aurik Vahemerel oli Giglio delle Onde, seda kasutati posti- ja reisilaevana aastast 1847.

Calabrias asusid Fonderia Ferdinandea, mis oli suur valukoda, kus toodeti suurel hulgal malmi, ning Polo siderurgico di Mongiana (rauatöötluskompleks ja relvatehas). Viimane andis tööd 2700–2800 töölisele. Sitsiilias (Catania ja Agrigento lähistel) oli hästiarenenud mäetööstus, mis keskendus väävli kaevandamisele, mis oli põhielement püssirohu tootmises. Sitsiilia kaevandused suutsid rahuldada enamuse väävli maailmanõudlusest. Riidetootmine oli keskendunud San Leuciosse (Caserta lähistel), kus toodeti eriti siidi. Basilicata piirkonnas olid ka mitmed riidetootmisettevõtted, nagu Potenzas ja San Chirico Raparos, kus toodeti puuvilla, villa ja siidi.

Toiduainetetööstus oli hajutatud üle kogu maa, ja see oli eriti keskendunud Napoli piirkonda (Torre Annunziata ja Gragnano), kust eksporditi palju pastat mitmetesse Euroopa maadesse ja Ameerika Ühendriikidesse.

18. sajandi lõpul oli maanteede seisukord kuningriigis kehv, eriti maa- ja sisepiirkondades. Selline olukord tegi kaubaveo ja kauplemise kuningriigis üpris raskeks. Riigi ajaloo viimasel kolmekümnel aastal tehti palju parandusi, kuid ükski katse ei olnud piisavalt tõhus teede üldise seisukorra radikaalseks parandamiseks.

Kuningriik teostas mitmeid teaduslikke ja tehnoloogilisi saavutusi, nagu esimene aurik Vahemerel (1818), ehitatud Napoli lähistel Stanislao Filosa al ponte di Vigliena laevatehases, ja esimene raudtee Apenniini poolsaarel (1839), mis ühendas Napolit ja Porticit. Siiski oli raudtee arendamine kuni Itaalia ühinemiseni väga piiratud. 1859. aastal oli kuningriigis ainult 99 kilomeetrit raudteed, võrreldes 800 kilomeetriga Piemontes. See oli nii sellepärast, et kuningriigil oli väga suur ja tõhus kaubalaevastik, mis oli võimeline kompenseerima ja asendama raudteede vajadust. Ka oli maastik lõunas peamiselt mägine, mis tegi raudteede ehitamise protsessi üpris raskeks, kuna raudteetunnelite ehitamine oli sel ajal palju raskem. Siiski ehitati esimene raudteetunnel maailmas just sinna. Teiste saavutuste hulgas väärivad märkimist esimene rippsild Mandri-Euroopas (1832), esimene gaasivalgusti Itaalias (1839), esimene vulkaaniobservatoorium maailmas, l'Osservatorio Vesuviano (1841), esimesed ja tegelikud arheoloogilised väljakaevamised maailmas (antiiklinnades Pompejis ja Herculaneumis), esimene majandusteaduskond Euroopas ja esimene astronoomiateaduskond Itaalias. Esimene rauast ehitatud rippsild Real Ferdinando paigaldati Garigliano jõele; see oli ehitatud Reali Ferriere tehases ja Mongiana relvatehases. Rööpad esimesele Itaalia raudteele valmistati samuti Mongianas. Kõik rööpad vanadele raudteedele, mis kulgesid lõunast kuni Bolognani, valmistati Mongianas.

Napoli oli enne 19. sajandit kõige rahvarohkem linn Itaalias ja kolmas Euroopas ning võis olla rahvaarvult 7. või 4. linn maailmas. Napoli oli ka suurima hulga trükikodadega ning samuti suurima hulga teatrite ja muusikakoolidega linn Itaalias.

Järgnev on Mõlema Sitsiilia kuningate loend.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
	Joachim I (25. märts 1767– 13. oktoober 1815)	1808–1815	Caroline Bonaparte 1. august 1794 kolm last	Pierre Murat-Jordy ja Jeanne Loubières poeg.

Joachim Murat oli esimene kuningas, kes valitses 1808. aasta Bayonne'i ediktiga kuningriiki, mida kutsuti "Kaks Sitsiiliat". Kuigi ta kontrollis mandriosa, ei kontrollinud ta kunagi füüsiliselt Sitsiilia saart, kuhu tema Bourboni rivaal Napolist põgenes. Pärast Viini kongressi sai aastal 1816 Mõlema Sitsiilia kuninga tiitli Ferdinando IV. Tema ajal Napoli kuningriik ja Sitsiilia kuningriik ühendati, varem oli ta olnud nii Napoli kui ka Sitsiilia kuningas.

Portree	Nimi (Eluaastad)	Valitsemine	Abielud	Märkused
	Ferdinando I (12. jaanuar 1751– 4. jaanuar 1825)	1816–1825	Maria Karolina 12. mai 1768 seitseteist last Lucia Migliaccio 27. november 1814 lastetu	Carlo VII ja Maria Amalia poeg
	Francesco I (14. august 1777– 8. november 1830)	1825–1830	María Isabel de Borbón 6. juuli 1802 kaksteist last	Ferdinando I ja Maria Karolina poeg
	Ferdinando II (12. jaanuar 1810– 22. mai 1859)	1830–1859	Maria Cristina di Savoia 21. november 1832 üks laps Maria Theresia 9. jaanuar 1837 kaksteist last	Francesco I ja María Isabel de Borbóni poeg
	Francesco II (16. jaanuar 1836– 27. detsember 1894)	1859–1861	Marie in Bayern 8. jaanuar 1859 üks laps	Ferdinando II ja Maria Cristina di Savoia poeg

Aastal 1861 sai Mõlema Sitsiilia kuningriik äsjaasutatud Itaalia kuningriigi osaks.

• Itaalia ajaloolised riigid
• Mezzogiorno

• Brigantino – Il portale del Sud, Lõuna-Itaalia ajalugu, kultuuri ja kunsti käsitlev itaaliakeelne veebisait
• Casa Editoriale Il Giglio, Itaalia väljaandja, mis keskendub Mõlema Sitsiilia ajaloole, kultuurile ja kunstile
• La Voce di Megaride, Napolit ja Lõuna-Itaaliat käsitlev Marina Salvadore veebisait
• Associazione culturale "Amici di Angelo Manna", ajaloolase, poeedi ja rahvasaadiku Angelo Manna tööd tutvustav veebisait
• Fora! Professor Nicola Zitara e-ajakiri, sisaldab artikleid Lõuna-Itaalia kultuuri ja ajaloo kohta
• Regalis, Itaalia dünastiate ajaloo veebisait lõikudega Mõlema Sitsiilia kohta