Nikaia keisririik

Nikaia keisririik oli riik Väike-Aasia kirdeosas aastatel 1204–1261, mis tekkis Neljanda ristisõja ajal pärast Ida-Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli vallutamist Lääne-Euroopa ristisõdijate poolt (1204).

Nikaia keisririiki peeti Bütsantsi järglaseks, seal valitsesid kreeka päritolu Palaiologoste dünastia keisrid.

Keiser Theodoras I (1204–1222) lõi 1208. aastal seldžukkide ja 1211. aastal Ladina keisririigi vägesid ning kindlustas seega Nikaia keisririigi iseseisvuse.

Keiser Johannes III (1222–1254) peatas 1224. aastal Müüsias Poimanenoni lahingus Ladina keisririigi poolt toetatud võimuhaaramise äia ja endise keisri Theodoros I sugulaste poolt ning peatas Ladina keisririigi edasise laienemise. Johannes III vallutas 1225. aastal peaaegu kõik Ladina keisririigi Väike-Aasias olevad valdused ja hõivas 1246 Chalkidike poolsaart kontrolliva Thessaloníki ja laiendas Nikaia keisririigi alasid nii, et Ladina keisririik oli piiratud Nikaia aladega nii Euroopa kui ka Väike-Aasias osas.

Johannes III lõi dünastilised sidemed Balkani suurriigi Bulgaaria tsaaririigiga, naites oma poja ja pärija Theodoros II, Bulgaaria tsaari Ivan Asen II tütrega, kuid tema surma järel vallutas Bulgaaria Traakia alad ning abiellus pärast esimese naise (Theodoras I tütre) surma Saksa-Rooma keisri Friedrich II tütrega. Johannes III lõi ka mongolite vastase liidu Rumi Seldžukkidega.

Keiser Michael VIII Palaiologos (1258–1261) sõlmis 1261. aastal Genova vabariigiga Ladina keisririigi ja Veneetsia vastase lepingu, hõivas 25. juulil 1261. aastal Konstantinoopoli ja taastas Bütsantsi keisririigi.

• Bütsantsi ajalugu#Keisririigi lõpp
• Neljas ristisõda
• Ladina keisririik
• Rumi Seldžukkide sultanaat

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Nikaia keisririik