Njaaja

Njaaja (sanskriti keele sõnast nyāya, 'reeglid', 'loogika', 'meetod') on üks hinduismi usundi kuuest klassikalisest (veedade autoriteeti tunnustavast) filosoofia koolkonnast ehk daršanast. Njaaja kõige olulisem panus India filosoofiasse oli loogika ja metoodika teooria ning see oli India traditsioonilise haridussüsteemi osa. Metoodika põhineb loogika süsteemil, mille on hiljem vastu võtnud ka enamus teisi India koolkondasid, sarnaselt selle, nagu Lääne filosoofia põhineb suuresti Aristotelese loogika süsteemil.

Njaaja filosoofia avaldub teesina, et summum bonumi ('kõrgeima headuse') saavutamiseks tuleb omandada tõe tundmine, mis viib eemale kannatuse, vead ja valed teadmised. Vale teadmine ei ole pelgalt teadmatus, see sisaldab ka pettekujutlusi. Õiged teadmised on oma pettekujutluste ületamine ning hinge, enese ja reaalsuse tõelise olemuse mõistmine ning selle tulemuseks on mokša ehk hinge vabanemine sansaarast.

Njaaja koolkond aktsepteerib teadmiste omandamisel nelja süllogismi – pratyakṣa (taju), anumuṇa (järeldus), upamaṇa (võrdlemine ning analoogia) ja śabda (sõnale toetumine).

Njaaja läbis India filosoofia ajaloos vähemalt kaks etappi. Varasemal etapil püüdsid njaaja pooldajad välja töötada filosoofiat, mis erineks ja vastanduks selgelt teistest daršanatest. Hiljem hakkasid mõned njaaja ja vaisheshika autorid (nagu näiteks C. Š. Sankara-Misra) järjest rohkem neid kaht koolkonda vaatlema kui sugulas-drašanat.

Njaaja alustekstiks on sanskritikeelne tekst Gautama Nyaya-Sutra, millele on koostanud Akṣapāda Gautama. Need suutrad keskenduvad teadmistele ja loogikale ning ei viita veeda rituaalidele. Tekstide loomine jääb arvatavalt umbes aega 2.sajandit eKr ning autori/-te elulugu on teadmata. 

Njaaja-suutra on jagatud viieks raamatuks, iga raamat on jagatud kaheks peatükiks. Esimene raamat on üldine sissejuhatus kuueteistkümnesse teadmiskategooriasse. Teine raamat on pramāṇast (epistemoloogiast), kolmas raamat käsitleb keha-hinge teooriat ning toob välja ka karmaseadused ning ülejäänud raamatutes käsitletakse teadmiste olemust. Need kõik panid aluse njaaja traditsioonile, mis põhjendatud tõe teoorias vastandab intuitsiooni või piibelliku autoriteedi.

Njaaja tekstid hõlmavad mitmesuguseid teemasid, sealhulgas tarka-vidyā (väitluskunst) või vāda-vidyā (aruteluteadus). Njaaja-suutrad on vaisheshika koolkonnaga epistemoloogia ning metafüüsilise süsteemi poolest suguluses.

Nyaya-Sutra eeldab, et "kõik teadmised ei ole sisuliselt õiged", et "enamik teadmisi, mis pole tõestatud, ei kehti" ja "tõde eksisteerib, kuid inimesed kas teavad seda või mitte". Lisaks sellele väidab tekst, et teadmised ei paljasta end ise, vaid inimene peab teadmiste omandamiseks nägema vaeva ja see on süstemaatiline protsess, mis annab inimestele õiguse omandada õigeid teadmisi ja loobuda valedest.

Njaaja teksti esimene raamat kinnitab kuueteistkümne teadmise kategooriat kui vahendit pädevusse jõudmiseks mis tahes huvivaldkonnas. Täiuslikkus (mokša) saavutatakse õigete teadmistega kuueteistkümnest kategooriast:

1. õigete teadmiste vahendid (pramāṇa) – erinevad protsessid, mille kaudu meeles tekivad tõelised ja täpsed teadmised [neli süllogismi pratyakṣa (taju), anumuṇa (järeldus), upamaṇa (võrdlemine ning analoogia) ja śabda (sõnale toetumine)].
2. õigete teadmiste objekt (prameya) – neid on kaksteist ning läbi nende peame omandama õiged teadmised pramāṇa kaudu: atman (hing), shreer (keha), indriyas (organid või meeled), arth (tunnetusobjektid), buddhi (mõistmine või intellekt), man (meel, vaim), prvriti (tegevus, toimimine), dosh (vead), praityabhav (hingerännak) , phal (tagajärjed, tulemus), dukha (valu), apvarg (vabastamine, iseseisvumine).
3. kahtlus (samsaya);
4. eesmärk (prayojana);
5. näide (dṛṣṭānta);
6. kindlakskujunenud tõekspidamine (sidhānta);
7. järelduse variandid (avayava);
8. arutlemine (tarka);
9. tulemuse väljaselgitamine (nirṇaya);
10. arutelu (vāda);
11. keerukad mõttevahetused (jalpa);
12. norimine (vitaṇḍa);
13. eksijäreldused (hetvābhāsa);
14. kriitika (chala);
15. tähtsusetud vastused (jati);
16. argumendi kaotamise meetodid (nigrahasthāna).

Pramāṇa tähendab sõna otseses mõttes "tõendit" ja "teadmisvahendit". India filosoofias viitab see epistemoloogiale. See on teooria teadmiste kohta ja hõlmab üht või mitut usaldusväärset ja kehtivat vahendit, mille kaudu inimesed saavad täpseid ja tõelisi teadmisi.

Igal hinduismikoolkonnal on oma uurimused epistemoloogias ning neil on ka erinev arv pramāṇaid. Näiteks, võrreldes Njaaja filosoofia nelja pramāṇaga, on Charvaka koolis vaid üks (arusaamisvõime, taju), samas kui Advaita Vedanta kool tunnistab usaldusväärsete teadmiste loomiseks kuut vahendit.

Tajul on epistemoloogias peamine positsioon. Taju võib olla kahte tüüpi: laukika (tavaline) ja alaukika (erakordne). Tavalist tajumist määratleb Akšapada Gautama tema Njaaja-suutras kui "mitte-ekslik tunnetus, mis tekib meeleorganite ja objekti koostööl".

Tekstid räägivad neljast mõistmise nõudest:

1. Indriyarthasannikarsa – otsesene kogemus objektiga läbi oma meeleorgani (-te);
2. avyapadesya – mõistmine ei teki kuuldu kaudu;
3. avyabhicara – õige tajumine ei muutu;
4. vyavasayatmaka – kindlus, õige tajumine kõrvaldab kahtlused.

Seda kirjeldatakse kui eesmärki jõuda ühest tõest teiseni või mitmest tähelepanekust ja varasematest tõdedest uue järelduseni. Suitsu jälgimine ja tulekahju avastamine on anumana näide.

James Lochtefeld on teinud näite^[1], et upamanat saab seletada näiteks reisijaga, kes pole kunagi reisinud metsikus looduses. Keegi, kes seal on aga käinud, on talle öelnud, et seal elab lehma sarnane loom, kuid ta erineb lehmast mitut moodi. Sellise analoogia ja võrdluse kasutamine on India epistemoloogide jaoks sobiv, kuna see aitab reisijal uue looma hiljem tuvastada.

Śabda tähendab sõna, sõnale toetumist. Mysore Hiriyanna^[2] (1871–1950), India filosoof, selgitab śabda-pramāṇat kui kontseptsiooni, mis tähendab usaldusväärse õpetlase tunnistust.

Hinduismi koolkonnad, mis peavad seda epistemoloogiat õigeks, leiavad, et inimene peab teadma arvukaid fakte ning piiratud olemasoleva aja ja energiaga saab ta õppida ainult murdosa neist tõdedest.

Õigeid teadmisi tuleb edasi anda läbi śabda – rääkides või kirjutades. Ainult nii toimub kõigi ühiskonna liikmete elu rikastamine, kiirem teadmiste jagamine ja omandamine.

Hinduisikute koolidevahelised lahkarvamused on tekkinud selle kohta, et kuidas usaldusväärsust luua. Mõned koolid, näiteks Charvaka, väidab, et see pole kunagi võimalik, mistõttu Śabda ei ole õige pramāṇa. Teiste koolkondade seas levib arusaam usaldusväärsuse loomisest.

Navya-Nyāya ehk Uus-Njaaja asutati 13. sajandil Mithila filosoofi Gangeśa Upādhyāya poolt ja seda jätkas Raghunatha Siromani. See oli klassikalise Njaaja drašana areng ning jäi Indias aktiivseks kuni 18. sajandini.

List Njaaja ja sealhulgas Navya-Njaaja õpetlastest.^[3]

1. Akṣapāda Gautama
2. Vātsyāyana
3. Udyotakara
4. Jayanta Bhatta
5. Vācaspati Miśra
6. Bhāsavarajña
7. Udayana
8. Gangeśa Upādhyāya
9. Vardhamāna Upādhyāya
10. Pakṣadhara Miśra
11. Vāsudeva Sārvabhauma
12. Padmanābha Miśra
13. Raghunātha Śiromaṇi
14. Janakinath Bhattacharya
15. Kanad Tarkavagish
16. Rambhadra Sārvabhauma
17. Haridas Bhattacharya
18. Mathuranath Tarkavagish
19. Jagadish Tarkalankar
20. Gadadhar Bhattacharya
21. Annaṁbhaṭṭa
22. Viśvanātha
23. Radhamohan Vidyavachaspati Goswami
24. Kalishankar Siddhantavagish (1781–1830)
25. Golaknath Nyayaratna (1807–1855)

• Hinduism
• Hinduism Eestis
• Sanskriti keel
• Jooga
• Analüütiline filosoofia
• Epistemoloogia
• Budism
• Budism Eestis

• L. Mäll, M. Läänemets, T. Toome. Ida mõtteloo leksikon. Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia. Tartu, Tartu Ülikooli orientalistikakeskus. 2011.
• Mahatma Gandhi. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969.
• Jawaharlal Nehru. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, Lk 24–26, 1978.
• L. Nornet. Indiat leidmas. Tallinn. Eesti Raamat, 1977.

• Hinduwebsite
• Nyaya Sutra (inglise keeles)