Aadel

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aadel ehk aadlikud on kõrgem seisus, mis on ajalooliselt olnud eesõigustatud ja pärilik, kuid on tänapäeval suuresti taandunud mittepäritavaks austusavalduseks teenete eest. Mingi piirkonna või riigi aadlikke nimetatakse ka aadelkonnaks.

Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit ja sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest, samas on sellelaadseid seisusi olnud paljudes ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat.

Aadliseisuse moodustumise aluseks oli isikuseoseriiklikus ühiskonnamudelis kehtinud senjööri ja vasalli vahelised maaomandi ja sõjaliste või muudest teenete vahelistest suhtest tekkinud sõltuvusvahekord. Selle prototüübi järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus sai alguse feodaalajal, senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohustus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta vangilangemise korral vaenlaselt välja, osaleda nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.

Nüüdseks ei ole aadlitiitlil enamikus vabariikides juriidilist tähendust ning seisuse tähtsus on vähenenud ka konstitutsioonilistes monarhiates, nt Suurbritannias.

Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.

• Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, kelle omanduses või valduses olid suurmaavaldused – hertsogkonnad jne.
• Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid, kelle valduses oli nende endi ja sõjasulaste ülalpidamiseks vajalikud väiksemad maavaldused.

Inglismaal nimetati kõrgaadlikke lordideks ja alamaadlikke džentelmenideks (gentleman ehk "härrasmees", üldnimena gentry, Hispaanias grandideks ja hidalgodeks, Saksamaal härradeks (Herr) ja rüütliteks (Ritter), Prantsusmaal paruniteks (baron) ja ševaljeedeks (chevalier – 'rüütel' või 'ratsanik).

Alates hiliskeskajast hakkasid isikuseoseriikliku valitsemiskorra asemele tekkima territoriaalsele printsiibile rajanevad seisuslikud territoriaalriigid, mis erines kindlapiirilise territooriumi, rahva, kes elab sellel territooriumil, ja riigivõimu olemasoluga, mis pretendeeris kogu sellel territooriumil toimuva reguleerimisele, kuid siiski jagunes riigivõim valitseja ja territoriaalseisuste vahel.

Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt. Tänapäeval on aadlikud Eestis elavad endiste aadlisuguvõsade järeltulijad või kaasajal erineval moel aadlitiitli omandanud isikud.

 Pikemalt artiklis Baltisaksa aadel

 Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond

 Pikemalt artiklis Aadlisuguvõsad

 Pikemalt artiklis Hispaania aadel

Hispaania kõrgaadli moodustavad grandid ja tituleeritud aadel, alamaadli tituleerimata aadel, keda nimetatakse koondnimega hidalgodeks.

 Pikemalt artiklis Itaalia aadel

1948. aasta põhiseadus kaotas aadli, kuid fašistliku võimu eelsest ajast pärinevaid aadlitiitleid tohib kasutada.

 Pikemalt artiklis Jaapani aadel

Kuni 5. sajandini oli aadel Jaapanis maad valdavate sugukondade omavahel lõdvalt seotud liit. 6. sajandil jagas keisri (tennō) keskvõim mõnele sugukonnapeale pärilikud seisusetiitlid. Sellega muutus sugukonnapeade faktiline käsuvõim riiklikult delegeerituks ja legitimeerituks.

7. sajandil asendati ritsuryō süsteemi kehtestamisega aadlike sünnipärakriteerium haldusvõime kriteeriumiga. 701. aasta seadusega asendati sünniaadel tsiviilametnike teenistusaadliga (kuge). See aadel hakkas koonduma Heian-kyōsse (praegune Kyōto) ning umbes 1200. aastaks tõrjusid provintside sõdalaste ja mõisavalitsejate liidud umbes 1200. aastaks tsiviilaadli võimult. Nad moodustasid rüütelliku sõdalaseseisuse (buke), mis jagunes kõrgemaks kihiks šoguniteks ja daimjoteks ning madalamaks kihiks samuraideks. See mõõga-aadel valitses Jaapanis 1868. aastani. Keisrile jäid vaid ülempreestri, kultuuri hoidja ning legitimeerija funktsioonid.

Aastal 1869 moodustati mõõga- ja tsiviilaadlist uus aadel kazoku. Meiji restauratsiooniga kaotati 1884 ühtlasi samuraid. Seadusega 7. juulist 1884 jaotati aadel Hiina eeskujul viieks klassiks, kuid erinevalt Hiinas kehtivast reeglist oli aadliseisus esmasünni põhimõttel piiramatult päritav, nii, et tituleeritud aadliku nooremad pojad jäid eluajaks ning pärija jäi isa eluajaks ilma aadlitiitlita.

1946. aasta põhiseadus enam aadlit ei tunnistanud. Püsima jäi ainult keiserlik perekond.

 Pikemalt artiklis Baltisaksa aadel

 Pikemalt artiklis Kuramaa rüütelkond

 Pikemalt artiklis Aadlisuguvõsad

Leedumaa võttis vastu ristiusu 14. sajandil, viimase paganliku maana Ida-Euroopas ning Leedu suurvürst Jagailo sai 1385. aastal Krevo uniooniniga Poola kuningaks Władysław II Jagiełłona. 14. augustil 1385 Krevos sõlmitud personaaluniooni ja ühise rooma-katoliku kiriku usutunnistuse alusel toimus järgnev leedu kõrgkihi assimileerumine Poola aadelkonnaga. Leedu bojaarid ja Poola aadlikud kogunesid Horodlos 1413. aastal, siis said umbes 50 väärikaimat leedu bojaarisuguvõsa Poolas kehtiva korra kohaselt ühelt poola aadlisuguvõsalt vapi, nime ning samad eesõigused.

Poolas antud ajal kehtinud korra kohaselt uue suguvõsa aadeldamisel, võttis mõni vana aadlisugu selle uue suguvõsa oma patronaaži alla ja andis kasutada oma staniitsa ehk suguvõsade vappidel kujutatud geomeetrilised kujundid, mis meenutavad eesti peremärke või muinasgermaani ruunimärke. Taolisi vapiseltsilisi oli vanadel suguvõsadel kuni pool tuhat ja sõjas võitlesid nad kõik oma patrooni lipu all, kandes sarnaseid kilpe, kuid erinevaid kiivriehiseid^[1].

Leedu ja Poola valitseva eliidi perekondlik kokkusulamine viis kahesaja aasta pärast 28. juunil 1569 Lublini reaaluniooni ning Poola ja Leedu ühisriigi Rzeczpospolita moodustamiseni.

Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt.

 Pikemalt artiklis Baltisaksa aadel

 Pikemalt artiklis Liivimaa rüütelkond

 Pikemalt artiklis Aadlisuguvõsad

 Pikemalt artiklis Šlahta

Poola aadlile kuulusid 14.–18. sajandini Poola kõrgemad riiklikud ja kiriklikud ametid ning maa. Nad moodustasid aadlivabariigi, kus nad kõik olid võrdsed ja valisid kuninga. Aadlikke oli üle ühe kümnendiku elanikkonnast, kuna Poola riigi (Rzeczpospolita ja hiljem koos Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi personaaluniooniga ühendkuningriigi) valitseva ühiskonnakihi moodustasid enamjaolt katoliku usutunnistusega poola ülikud^[2].

 Pikemalt artiklis Prantsuse aadel

Prantsusmaal eristati sünniaadlit, kirja-aadlit ja mantliaadlit.

Aadel jagunes järgmisteks järkudeks: vürst (prince), hertsog (duc), markii (marquis), krahv (comte), vikont (vicomte), rüütel ehk ševaljee (chevalier) ja lihtsalt Monsieur de ...".

4. augustil 1789 loovutas aadel oma tiitlid ja eesõigused.

Napoleon I lõi 1804 keiserliku aadli oma riigi aukandjatest ja marssalitest, võttes sinna ka vana aadli esindajaid, kellele ta andis uued tiitlid ja vapid.

Aastal 1814 taastati vana aadli tiitlid ning tunnustati ka keiserlikku aadlit.

Eesõigustega seotud tiitlid saadi algselt omandi või päritolu põhjal või vürsti ustava teenimise eest. Vabariigi kehtestamisest saati ei anta Saksamaal ega Austrias enam uusi aadlitiitleid välja.

 Pikemalt artiklis Põlisaadel

Põlisaadlisse arvati aadlisuguvõsad, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusse saab tõestada hiljemalt 14. sajandist. Vanas käsiraamatus "Gothaisches Taschenbuch" ja uues käsiraamatus "Genealogisches Handbuch des Adels" on need toodud rubriigis "Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.

Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt Suure rahvasterändamise aegsetest pealikest ja õilisvabadest, enamalt jaolt aga vara- ja uuskeskaegsete ametite, põhiliselt krahviametite täitjatest.

Aadlisuguvõsad konsolideerusid 11.–13. sajandil, esimesena Švaabimaal ja Alam-Lotringis. 11. sajandil suurenes aadlisuguvõsade arv hüppeliselt, eelkõige ministeriaalide arvel. Sellele järgnes isoleerumine ülejäänud elanikkonnast. Kindlapiiriline võimuterritoorium moodustus siis, kui rajati kodukirikud ja kodukloostrid ning ehitati kõrglinnused ja veelinnused, mis olid aadlivõimu nähtavateks väljendusteks. Alles sel ajal määrasid paljud aadlisuguvõsad kindlaks oma nime. Peale selle suurenes pärimiskorrast täpse kinnipidamise tähtsus. Aadlisuguvõsad avaldasid kuningale ja kirikule jõulist survet, et kord saadud ametid muutuksid päritavateks. Selle tagajärjel läks võim kohtadel aadlisuguvõsade kätte ja kuninga võim aina nõrgenes. Vastukäiguna hakkasid kuningad üha enam oma varade haldajateks panema ministeriaale. Algasid ka püüded luua territoriaalselt suletud maavaldusi. Osalt sai see teoks soode ja kõnnumaade raadamise tulemusel. Viljakaks muudetud maad läksid aadli omandisse (lääniks).

Mõnedest põlisaadli suguvõsadest said vabahärra- või krahvisuguvõsad. Mõned nendest suguvõsadest olid nii uhked, et nad ei võtnud kunagi vastu vabahärra- ega krahviseisust, mida kompromiteeris sagedane tiitlite ostmine. Sellistesse suguvõsadesse kuulusid näiteks igivanast suguvõsast põlvnev Gans zu Putlitz (Edler Herr Gans zu Putlitz; selle suguvõsa vana tiitel säilis ka Saksa DV-s), Ritter Karl vom und zum Stein ja Otto von Bismarck, kes tõrkus krahvi ning hiljem vürsti- ja hertsogitiitli vastu (ta võttis tiitlid küll vastu, kuid hertsogitiitlit ei kandnud).

Kirja-aadlisse arvatakse suguvõsad, kes olid algselt kodanlikku või välismaa aadli päritolu ning kelle mõni suverään aadliüriku väljastamise (ning enamasti vapi annetamise) teel (Saksamaa) aadliseisusse tõstsid. Seda hakati Saksamaal tegema juba keiser keiser Karl IV ajal, et teha aadlikeks ametnikke, eelkõige juriste. Kõige varasema teadaoleva aadliüriku väljastas keiser Karl IV 30. septembril 1360 Wicker Froschile, kes oli Mainzi St. Stephani kiriku skolastik. Need suguvõsad loetletakse aadlikäsiraamatutes rubriigis "Adlige (Adlige, Freiherrliche, Gräfliche) Häuser B".

Aadliseisusse tõstmine oli Saksa-Rooma riigi ajal (aastani 1806) eelkõige keisri prerogatiiv, välja arvatud Preisimaa puhul, mis suurelt jaolt Saksa-Rooma riigi alla ei kuulunud, ja mõningate teiste vürstide puhul, kes said õiguse aadliseisusse tõsta. Need olid Austria ertshertsog (1453), Baieri kuurvürst, Pfalzi kuurvürst, Lotringi hertsog (14. sajandil) Salzburgi peapiiskop , Metzi piiskop ja Touli piiskop. Kuni 1806. aastani (Austrias 1918. aastani), valitses ka komme vastaadeldatu nime muuta, varustades selle kaunikõlalise lisandiga (pseudokohanimega). Nii näiteks said auväärse linnakodaniku, Oderi-äärse Frankfurdi ülemlinnapea Samuel Prätoriuse (suri 1605; ta kandis algul nime Schulz, seejärel Scultetus ja lõpuks Praetorius) järglased 1661 aadlikeks nime ja tiitliga "Reichsritter und Edle Prätorius von Richthofen". Tituleerimata mehed sellest suguvõsast nimetavad end praegugi "Prätorius von Richthofen".

Kirja-aadli omaette kategooriad olid ohvitseriaadel (mõõga-aadel) ja ordeniaadel. Pärast 30-aastast teenimist keisririigi armees (Reichsarmee; kuni 1806. aastani) oli igal kodanlikku päritolu ohvitseril õigus saada tõstetud aadliseisusse. Pärast vastava avalduse sisseandmist see peaaegu alati ka saadi. See traditsioon püsis Austria-Ungaris 1918. aastani.

1626. aastast Rootsi rüütelkond ja Soome rüütelkonna liikmed jaotati kolme klassi: esimene klass ehk härrasteklass (rootsi keeles herreklass), kuhu kuulusid krahvid ja vabahärrad, teise klassi ehk rüütliteklassi (riddarklass), nendest madalamad Rootsi Riiginõukogu perekonnad ja kolmandasse klassi (svenneklass) ülejäänud aadlisuguvõsad.

1581. aastal moodustati Soomest, Soome suurvürstiriik, mille valitsejaks oli Soome suurhertsog ja Rootsi kuningas Johan III. Soome eraldamise järel Rootsist, moodustus ka eraldatud Soome rüütelkond, kes omas juba aastast 1569. pärilikku aadliseisust.

 Pikemalt artiklis Rootsi aadlisuguvõsade loend, Soome rüütelkond, Soome aadlisuguvõsade loend

 Pikemalt artiklis Jüütimaa aadelkond

 Pikemalt artiklis Ungari aadel

Ungaris oli aadlikke üle kümnendiku elanikkonnast, 19. sajandil oli Ungaris iga kahekümnes isik mingil moel aadlik ja 20. sajandil esines selliseidki juhuseid, et ku­ningate poolt terve küla elanikkond aadeldati. Ungari aadlit võiks niisiis läänemaise aadliga võrrelda üksnes ses mõttes, et see oli samuti eesõigustatud kiht, poliitiliste ja ühiskondlike privileegidega, mitte aga ainelise seisundi ja ühtluse poolest. kõige madalamal ast­mel olev aadel – nn. „pastla aadel” ei erine peaaegu üldse mitte tavalisest talupojast^[3].

Aastal 1945 aadel kaotati.

Aadelkond Venemaal ja Slaavi vürstiriikides kujunes välja vürstide relvastatud kaaskondadest (družiinadest). Valitsejatekihi moodustasid Kiievi-Vene riigis Rjurikovitšite dünastia ja selle kõrvalliinid. Kiievi-Vene riigi lagunemise järel ja killustumise jãrel koondas Moskva vürst 15. sajandil, Moskva suurvürsti ümber osastisvürstiriigid, mille senised valitsejad muutusid aga suurvürsti kaaskonnaks ja võimu täideviijateks, ametnikena.

Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: bojaarid, okolnitšnid (окольничи) ja duumaaadlik (Думные дворяне).

Määratavad duumaadlikud (teenisaadel), osales Bojaaride Duuma tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade vojevoodideks. Duumaaadlikud olid koos duumadjakkidega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.

Nn. "teeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama või tema järglane asuma valitseja sõjateenistusse. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (воинник)ust (вотчинник) votšina ehk pärusmõisnik.

Teenisaadlikku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda – riigi teenimine lahingus – erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenisaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar Fjodor III 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.

Suurvürstide ja vürstide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын).

 Pikemalt artiklis Vene aadel, Bojaarid

Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli Peeter I eelse Moskva-Vene tsaaririigi aadelkond. 18. sajandi aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja insenere, õpetlasi. Pärast Venemaa keisririigi loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: hertsogi-, krahvi- ja parunitiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi krahvkondi Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "Püha Rooma Impeeriumi krahv" ning seda saadi Püha Rooma Impeeriumi keisrilt. 1722. aastal jagas Peeter I poolt koostatud teenistusastmete tabeliga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades teenisaadli seisuse ning tekkis isikliku ja pärusaadli eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, laudnik (stolnik)) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.

 Pikemalt artiklis Teenistusastmete tabel

Pärusaadel

Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlis­aadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes tee­nivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünni­vad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auast­mete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenis­tusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud."

Isiklik aadel

Isiklikku ehk individuaalsesse aadliseisusse kuulusid XIV–IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn ristiaadlikud) ja akadeemilised aunimetused.

18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: Peeter III ukaasiga 20. veebruarist 1762 ("Manifest aadli vabadusest") ja Katariina II ukaas 21. aprillist 1785 ("Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest") (Armukiri aadlile). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused – vabastatus kohustuslikust tee­nistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suur­riikide teenistusse" – said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust nii­kaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda sunnitööle saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.

19. sajandil peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistus­viisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles Aleksander I ja hiljem Nikolai I ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitatavalt ausat administraatorit, eelis­tas kaardiväeohvitseri "spetsialistile".

Venemaa keiser Aleksander II vähendas aadli õigusi, Venemaal kaotati pärisorjus järk-järgult, 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga.

Aastal 1917 pärast Oktoobrirevolutsiooni aadliseisus kaotati Nõukogude võimu poolt.

Kergus, millega bolševism hävitas Venemaal Peetri-aegsed nn neli seisust (aadlikud, kaupmehed, väikekodanlased, talupojad), tõestab, et need olid vaid jäljendus ja halduslik praktika, kuid ilma igasuguse sümboolsuseta – viimane ei lase end vägisi lämmatada. Need vastasid välistele auastme ja omandi erinevustele läänegootide ja frankide riigis ning Mükeene ajal (nagu nood kumavad läbi "Iliase" vanimatest osadest). Ehtne venepärane aadel ja preesterkond võivad välja kujuneda alles tulevikus.^[4]

• Almanach de Gotha
• Aristokraatia
• Nobiliteet
• Aadeldamine, aadlitiitel
• Teenisaadel, pärusaadel, pärilik aadliseisus
• Aadlikroon
• Aadlisuguvõsad

Vikisõnastiku artikkel: aadel

Tsitaadid Vikitsitaatides: Aadel

• Saksa "uusaadel" ja neli naisteklassi, Päevaleht, 23. november 1933
• Karl Kello, Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant, Õpetajate Leht, 26. oktoober 2007
• Ranks of Nobility, Explained