Pärnu oblast

Pärnu oblast
vene Пярнуская область
Pjarnuskaja oblast
Pindala: 16 590 km²
Elanikke: 246 100 (1952)
Rahvastikutihedus: 14,8 in/km²
Keskus: Pärnu
Pärnu oblasti rajoonid

Pärnu oblast oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi esimese astme haldusüksus aastatel 1952–1953. Tegemist on ainsa perioodiga Eesti ajaloos, kui Eestis on oblast olnud ametlik haldusüksus. Oblast piirnes põhjas Tallinna oblastiga, idas Tartu oblastiga ja lõunas Läti NSV koosseisu kuulunud Riia oblastiga.

Pärnu oblasti keskuseks oli Pärnu linn. Oblasti pindala oli 16 590 km² ja hinnanguline rahvaarv 246 100 elanikku, millega see oli pindalalt suurim ja rahvaarvult väikseim Eesti NSV oblast.[1] Eesti NSV 39 rajoonist 14 kuulusid Pärnu oblasti koosseisu.[2]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu oblasti koosseisu kuulusid Pärnu linn oblasti keskusena ja 14 rajooni:[2]

  1. Abja rajoon
  2. Haapsalu rajoon
  3. Hiiumaa rajoon
  4. Kilingi-Nõmme rajoon
  5. Kingissepa rajoon
  6. Lihula rajoon
  7. Märjamaa rajoon
  8. Orissaare rajoon
  9. Pärnu rajoon
  10. Pärnu-Jaagupi rajoon
  11. Suure-Jaani rajoon
  12. Tõrva rajoon
  13. Viljandi rajoon
  14. Vändra rajoon

Võimu jaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu oblastit juhtisid oblasti partei- ja täitevkomitee, millele allutati rajoonide partei- ja täitevkomiteed. Esimesel EK(b)P Pärnu Oblastikomitee pleenumil valiti komitee esimeseks sekretäriks Otto Merimaa, teiseks sekretäriks Aleksandr Buratšenko, sekretäriks Erna Viski.[3][4] Pärnu Kommunist luges oma ajalehe alguseks 15. augustit 1952, kui väljaanne sai ilmumisõiguse esimese EK(b)P oblasti-, linna- ja rajoonikomitee häälekandjana.[5]

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu oblastis oli 1952. aasta seisuga 311 ühinenud põllumajanduslikku artelli ja 55 kalurikolhoosi, 26 sovhooside ministeeriumile alluvat sovhoosi, 5 Leningradi tsooni seakasvatuse sovhoosidest, 18 traktorijaama ja 2 maaparandusjaama. Oblastis töötas 20 kultuurimaja, 212 rahvamaja ja 278 raamatukogu. 1952. alanud õppeaastal töötas oblastis 368 kooli, neist 182 alg-, 165 seitsmeklassilist ja 21 keskkooli.[2]

Oblasti majandusliku profiili määras suures ulatuses kalandus. Rohkem kui 3/4 kogu vabariigi kalapüügiplaanist täideti Pärnu oblastis. Võrreldes Tallinna ja Tartu oblastiga külvati Pärnus samuti märksa suuremale pindalale ka lina.[2]

Oblastikeskuse ehitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Oblasti loomisega otsustati ka muuta Pärnu kesklinna oblastikeskusele sobivamaks. 1952. aastal kavandas Harald Arman Pärnule kohasema südamiku. Loobuti vanalinna taastamiskavast, linna keskus viidi Vasa pargi ümbrusesse. Selleks lammutati kolmandik varemetes olnud Pärnu vanalinnast ühes ordulossi varemetega. Tänapäevase Endla asukohta oli originaalis planeeritud oblastikomitee maja.[6]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti inkorporeerimist 1940. aastal Nõukogude Liitu soovis Nõukogude juhtkond kaotada maakonnad ja ühildada kohaliku haldusjaotuse Nõukogude omaga. NSV Liidus oli 1924–1930 tehtud ümberkorraldustega muutunud tavaliseks esimese astme haldusüksuseks oblastid. Esimesed haldusmuudatused Nõukogude Eestis tehti 1940. aastate teisel poolel, 1950. aastal loodi Eesti NSV alal rajoonid.[7]

Stalini ajal oli Moskva eesmärgiks kõigi NSV Liidu piirkondade täielik ühtlustamine, seega ka väiksemates liiduvabariikides oblastite loomist. Teadaolevalt tegi Eesti NSV-s oblastite loomise ettepaneku 1946. aasta aprillis omaalgatuslikult A. Aru, kes pakkus välja moodustada neli oblastit: Tallinna, Pärnu, Rakvere ja Tartu. Pärnu oblasti põhiterritooriumi oleks moodustanud Pärnumaa ja Viljandimaa, kuid sinna oleks kaasatud ka Tõrva ümbruskond Valgamaalt ning Türi raudteesõlm Järvamaalt. Eesti NSV parteijuht Nikolai Karotamm ja valitsusjuht Arnold Veimer arutasid pakkumist, kuid leidsid, et oblastite loomine ei oleks Eestile kasulik ja ei toetanud Aru ettepanekut.[7]

Oblastipiirkonnad kolmes Balti liiduvabariigis (1952–1953)

Oblastite moodustamine oli üleliiduline aktsioon, mis toimus väikestes liiduvabariikides 1950. aastate alguses. Perioodil 1950–1952 loodi oblastid ka Leedu, Gruusia ja Läti NSV-des.[7] 1952. aastal otsustati moodustada Eestis Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 3. mai 1952. aasta seadluse põhjal.[1][8]

Oblasti ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Moskvas kinnitatud dateeringu järgi loodi Pärnu oblast 10. maist 1952 ja oblastisse kuulusid saared, Pärnu-, Lääne- ja Viljandimaa.[9] Mõned päevad pärast Pärnu oblasti loomist nimetati Kuressaare rajoon ümber Kingissepa rajooniks.[10]

Uue ühendatud haldusüksuse loomisest võitsid eelkõige partei- ja täitevvõimu aparaaditöötajad.[7] Pärnus loodi kohalik partei oblastikomitee, oblasti täitevkomitee ja teised vajalikud organid.[8][11] Septembri alguses toimus Pärnu oblasti esimene konverents, kus valiti oblastikomitee koosseis.[4] 1953. aasta jaanuaris toimusid oblasti Töörahva Saadikute Nõukogu valimised.[12]

Stalini surma järel 1953. aastal võimule tulnud „kollektiivne juhtkond“ eesotsas Lavrenti Beriaga otsustas väiksemates liiduvabariikides oblastid kaotada. Eesti NSV-s kaotati oblastid 25. aprillil 1953, Moskvast tuli kinnitus otsusele 28. aprill 1953.[1][7] Oblastite tegevuse lõpetamine tõi kaasa äsjaloodud asutuste likvideerimise. Saadeti laiali partei oblastikomiteed, oblastitäitevkomiteed ja teised organid. Oblastijuhile Otto Merimaale anti käsk kiiremas korras saata Moskvasse dokumendid, mis kuulusid tagastamisele kõrgemalseisvatele parteiorganitele. Oblastite varade ülevõtmiseks loodi eraldi likvideerimiskomisjonid, kellele anti aega tööga valmis saamiseks alla kuu.[8]

Oblastite likvideerimise järel Eesti NSV haldusjaotus stabiliseerus ja väga suuri põhimõttelisi muudatusi nõukogulikus haldusjaotuse struktuuris ei enam tehtud.[7]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Eesti haldusjaotuse kujunemine". Eesti entsüklopeedia. 2013. Vaadatud 16. augustil 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Pärnu oblast". Pärnu Kommunist. 15. august 1952. Lk 3.
  3. ↑ "Eesti NSV-s moodustati oblastid". Säde. 21. mai 1952. Lk 2.
  4. ↑ 4,0 4,1 "EK(b)P Pärnu oblasti I konverents". Pärnu Kommunist. 8. september 1952. Lk 1.
  5. ↑ "AASTA 1952". Pärnu Kommunist. 18. september 1987. Lk 2.
  6. ↑ Sultson, Siim (september 2006). "Stalinismi triumf ja langus 1950–1960" (PDF). Äripäev. Lk 34-37.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Laur, Mati; Tannberg, Tõnu (2019). "Rajoonide aeg. Ümberkorraldused Eesti NSV haldusjaotuses". Tuna. 4: 98–109.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Erelt, Pekka (17. juuli 2008). "Minu aadress - Pärnu oblast, Kingissepa". Eesti Ekspress.
  9. ↑ "Eesti NSV koosseisus Tallinna, Pärnu ja Tartu oblasti moodustamise kohta". Koit. 15. mai 1952. Lk 1.
  10. ↑ "Pidulik koosolek Kingissepas". Kaevur. 20. mai 1952. Lk 1.
  11. ↑ "Eesti jagati kolmeks oblastiks". Eesti Teataja. 17. mai 1952. Lk 5.
  12. ↑ Rahi-Tamm, Aigi (2012). "E-kursuse "Eesti halduse ja institutsioonide ajalugu (FLAJ.02.062)" materjalid". Tartu Ülikool. ENSV haldusjaotus.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pärnu_oblast&oldid=6731874"