Peterburi–Varssavi raudtee

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Peterburi–Varssavi raudtee (vene Петербурго-Варшавская железная дорога) oli arvult neljas Venemaa keisririigis rajatud raudtee. See raudtee ühendas Peterburi Varssaviga ja avati rongiliikluseks 1862. aastal.

Laiarööpmeline Peterburi–Varssavi raudtee rajati aastatel 1852–1862. Raudtee pikkus oli koos haruliinidega 1280 km. Raudtee trass kulges läbi Gattšina, Luga, Pihkva, Ostrovi, Põtalovo, Režitsa, Dünaburgi, Vilno, Landvarovo, Grodno ja Białystoki. Peatrassilt ehitati kaks haru: üks neist kulges Landvarovost läbi Kovno Veržbolovosse, teine läks Põtalovost Sitasse.

1894. aastal ostis riik raudtee erakätest välja. 1906. aastal sai raudtee kaheteeliseks kogu Peterburi–Varssavi raudtee ulatuses (lõpetati teise rööpapaari paigaldus).

1907. aastal lülitati Peterburi–Varssavi raudtee koos Balti raudtee ja Pihkva–Riia raudteega Looderaudteede koosseisu.

Rajamise ajal asus Peterburi–Varssavi raudtee täies ulatuses Venemaa keisririigi territooriumil. Tänapäeval kuuluvad endise Peterburi–Varssavi raudtee osad viiele riigile: Venemaa territooriumile jäänud raudteed haldab Oktoobriraudtee, ülejäänud raudteelõigud kuuluvad Läti, Leedu, Valgevene ja Poola raudteedele.

1851. aasta novembris kirjutas keiser Nikolai I alla ukaasile raudtee ehitamise kohta.

Raudtee ehitamisel valiti rööpmelaiuseks sama mis Peterburi–Moskva raudteel: 1524 mm. Rööpad tarnisid suuremas osas Uurali tehased. Kuni Krimmi sõja alguseni (oktoober 1853) osteti rööpaid sisse ka Inglismaa firmadelt.^[1]

Peterburi–Varssavi raudtee muldkeha ja inseneriehitised ehitati välja kaheteelise raudtee jaoks, kuid rahapuuduse tõttu paigaldati esialgu rööpad vaid üheteelise raudtee jaoks.

Peterburi–Varssavi raudtee ehituse ülemaks määrati kindralmajor Eduard Gerstfeldt (hilisem teedeministri asetäitja), kes varem oli juhtinud Varssavi–Viini raudtee ehitust. Tema asetäitjaks inseneriehitiste alal sai Peterburi teedeinseneride korpuse instituudi professor kindralmajor Stanisław Kierbedź.^[1]

1853. aasta novembris avati rongiliiklus Peterburi–Gattšina lõigul. Aastatel 1853–1857 olid ehitustööd praktiliselt seiskunud seoses rahaliste vahendite nappusega riigikassas ja 1853. aasta oktoobris alanud Krimmi sõjaga^[1].

1856. aasta oktoobris võttis Ministrite Komitee vastu otsuse kaasata raudtee ehitusse välismaine kapital. 1857. aasta jaanuaris asutati Venemaa raudteede peaühing, mille põhikapital saadi Prantsuse investoritelt. Ühingu peakorter asus Pariisis^[1]. Sellele ühingule üle antud pooleliolevat raudtee-ehitust hakati ehitama ehitusjärkude kaupa. Ehitusmaht jaotati 8 lõiguks, osa neist ehitati samaaegselt.

1857. aasta detsembris avati rongiliikluseks Gattšina–Luga lõik, 1859. aasta veebruaris Luga–Pihkva lõik, 1860. aasta jaanuaris Pihkva–Ostrovi lõik, 1860. aasta novembris Ostrovi–Dünaburgi lõik, 1861. aasta aprillis lõik Kovnost Preisimaa piirini. 1862. aasta märtsis avati Dünaburgi–Landvarovo lõik, sama aasta mais Landvarovo-Kovno lõik ja viimase lõiguna valmis 1862. aasta detsembris Landvarovo–Varssavi lõik.^[1]

Peterburi–Varssavi raudtee avati liikluseks 27. detsembril (vkj 15. detsembril) 1862. See läbis 9 Venemaa keisririigi kubermangu: Peterburi, Pihkva, Kuramaa, Kovno, Vilno, Grodno, Lomža, Sedlitsi ja Varssavi kubermangu.

Peterburi–Varssavi raudtee koosseisu kuulus 63 raudteejaama. Raudteed teenindas 101 vedurit. Kaubarongid arendasid kiirust 40–45 km tunnis, reisirongid – kuni 80 km tunnis.^[1]

• Varssavi vaksal Peterburis
  • Tsarskoje Selo raudteejaam
  • Varssavi jaam Gattšinas –> Balti raudtee
  • Suida raudteejaam
  • Siverski raudteejaam
  • Divenski raudteejaam
  • Mšinski raudteejaam
  • Preobraženski raudteejaam
  • Luga raudteejaam
  • Serebrjanka raudteejaam
  • Pljussa raudteejaam
  • Strugi Belõje raudteejaam
  • Novoselje raudteejaam
  • Torošino raudteejaam
• Pihkva raudteejaam Pihkvas - > Pihkva–Riia raudtee ja Pihkva–Narva raudtee
  • Orlõ raudteejaam Orlõs
  • Ostrovi raudteejaam Ostrovis
  • Fedosino raudteejaam,
  • Žogovo raudteejaam
  • Põtalovo raudteejaam
  • Punduri raudteejaam
  • Korsovka raudteejaam
  • Ivanovka raudteejaam
  • Režitsa raudteejaam
  • Antonopoli raudteejaam
  • Rušonõ raudteejaam
  • Dubno/Võški raudteejaam
• Peterburi–Varssavi raudteejaam Dünaburgis –> Riia–Daugavpilsi raudtee
  • Grīva raudteejaam –> Liepāja–Romnõ raudtee
  • Novo-Aleksandrovskaja raudteejaam
  • Dūkštase raudteejaam
  • Ignalina raudteejaam
  • Švenčionėliai raudteejaam
  • Pabradė raudteejaam
  • Bezdonyse raudteejaam
  • ...

Peterburi–Varssavi raudteel rajati suuremad sillad erinevalt varasematest raudteedest (sealhulgas Peterburi–Moskva raudtee) metallsõrestikust fermidega. Esimeseks metallist võrefermidega raudteesillaks Euroopas oli sild üle Luga jõe.^[1]

Mitmed sillad raudteel projekteeris prantsuse insener Piarron de Mondésir.^[1]

Ainuüksi Ostrovi–Dünaburgi lõigul rajati 50 kivivõlvsilda ja 36 metallsilda.^[1]

Peterburi–Varssavi raudtee kõrvalharul, mis viis Preisimaa piirini, ehitati kaks esimest raudteetunnelit Venemaal: Panerių tunnel Vilno lähedal pikkusega 427 m ja Kovno tunnel pikkusega 1278 m. Mõlema tunneli ehitust juhtis prantsuse insener G. F. Perrot.^[1]