Porgand

See artikkel räägib aedporgandist; perekonna kohta vaata artiklit Porgand (perekond).

Aedporgand
Aedporgandid
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Sarikalaadsed Apiales
Sugukond	Sarikalised Apiaceae
Perekond	Porgand Daucus
Liik	Aedporgand
Trinaarne nimetus
Daucus carota subsp. sativus L.
Sünonüümid
Daucus carota var. sativus Hoffm. Daucus carota subsp. sativus(Hoffm.) Schübl. et G.Martens Daucus sativus (Hoffm.) Passerini ex Röhl.[1]

Porgand ehk aedporgand ehk söögiporgand (ka kultuurporgand) (Daucus carota sativus, Daucus sativus) on sarikaliste sugukonda porgandi perekonda kuuluv kaheaastane rohttaim.

Eestis peetakse söögiporgandit tähtsaks köögiviljaks.

Teaduslikult kirjeldas porgandit esimesena Carl von Linné.

Porgand on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvatab ta lehekodariku ja juurvilja. Teisel aastal kasvab kuni 1 m kõrgune hargnenud õisikuvars, millel arenevad õied ja valmivad seemned.

Porgandi õisik on liitsarikas. Õied on väikesed, valged, kreemikad või roosad. Kahesoolistel õitel küpsevad esmalt meessuguorganid ja seejärel naissuguorganid. Risttolmlemine toimub putukate abil.

Tolmukaid on viis ja need vahelduvad kroonlehtedega.

Porgandi kahesoolised õied avanevad kella 9 ja 11 vahel, järgmisel hommikul umbes kella 8 paiku hakkavad valmima emakakaela suudmed. Viljaalgel on kaks emakakaela.^[2]

Vili on kaksikseemnis. See koosneb kahest lamedast ovaalsest seemnest, mis üksteisest kergesti eralduvad. Porgandiseeme on tugeva iseloomuliku lõhnaga, sest sisaldab eeterlikke õlisid. Seeme on kaetud tihedate ogadega, nende abil haakuvad seemned üksteise külge.

Porgand idaneb aeglaselt ja tärkab tavaliselt alles 10–18 päeva pärast külvi. Tärkamisaeg sõltub mulla niiskusest ja temperatuurist. Soojas niiskes mullas võib hea elujõuga seeme tärgata isegi nädala pärast. Esimene pärisleht ilmub kaks nädalat pärast tärkamist.

Pärislehed on pika rootsuga, püstised või tõusvad, kolmnurkse, mitmekordselt sulgjalt lõhestunud lehelabaga. Pärislehtede ilmnemisega hakkab moodustuma ka juurvili.

Juurvilja kujunemise protsessi uurinud teadlased tegid kindlaks, et kui taimele jätta alles ainult idulehed siis juurvilja ei moodustu. Kui aga eemaldada idulehed kasvab väga lühike juurvili.

Porgandi juuresse kogub taim toitaineid, mis on vajalikud pika varre kasvatamiseks ja õitsemiseks teisel eluaastal. Juurikas koosneb südamikust ja seda ümbritsevast paksemast koorest, mille vahel olevas kambiumiringis toimub kasv. Kuna kasv on seesmine, võib porgand lõheneda. Porgandi südamik on tavaliselt koorest heledam, puisem ja sisaldab vähem vitamiine. Porgandi juurvili on väga plastiline ja muudab kergesti oma tüüpilist kuju.

Et porganditel juur ei deformeeruks, on kõige parem külvata nad lahtisele pinnasele, milles poleks kive. Seemnete läbimõõt on 1–2 mm ja nad tuleks külvata 2 cm sügavusele. Kõige paremini kasvab porgand täisvalguses, aga pisut talub ta ka varju. Suureks kasvavad porgandid 4 kuuga.

Porgandi seemned on idanemisvõimelised 3–4 aastat.^[3]

Porgandi diploidne kromosoomiarv on 18.^[4]

Metsik porgand pärineb tõenäoliselt Iraanist ja Afganistanist, sest seal on porgandi geneetilise mitmekesisuse kese. Esialgu ei kasvatatud porgandeid juurika, vaid seemnete ja lõhnavate lehtede saamiseks. Mõningaid porgandi sugulasi, näiteks peterselli, tilli ja köömnet kasvatatakse tänini lehtede ja seemnete saamiseks. Ka porgandi lehed kõlbavad vabalt süüa ja salatiks kasutada, kuigi seda tavaliselt ei tehta.

Esimesed porgandiseemnete arheoloogilised leiud pärinevad I–II aastatuhandest eKr. Antiik-Kreeka looduseuurija Theophrastos kasutas porgandi kohta nimetust stafilinos. Sama nimetust on mitu autorit kasutanud ka pastinaagi ehk aed-moorputke kohta. Esimese aastasaja keskpaiku kirjeldas kreeka arst Dioskurides porgandi ja pastinaagi botaanilisi erinevusi. Tema andmeil kasutati porgandit ravimtaimena ja kasvatati aiakultuurina. Rooma keiser Tiberius olevat olnud suur porgandite nautija ja lasknud neid tuua Saksamaalt Reini jõe lähistelt. 3. sajandist pärinevas Apicuse kokaraamatus on toiduretsepte, mille üks komponent on porgand.

Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest aretatud lihaka juurega sordid. Kunstliku valiku abil vähendati metsiku porgandi kibedust, suurendati magusust ja muudeti koort õhemaks. Neid on nii oranže ja oranžikaspunaseid, mida nimetatakse karoteenporganditeks, kui ka valgeid, kollaseid, roosasid, lillasid ja musti. Põhja-Indias kasvatatavad porgandid on roosakaspunase, umbes vaarikakarva juurikaga. Eestisse levis porgandi kasvatamine mõisaaedade kaudu, jõudes 19. sajandi lõpuks paljudesse taluaedadesse.

17. sajandil oli maailma peamine porgandite aretamise keskus Holland. Kuna sel ajal oli seal võimul Oranje dünastia ja porgandidki olid oranži värvi, hakati Hollandis porgandeid värvi tõttu kasutama Oranje dünastia ja edaspidi kogu Hollandi iseseisvuse sümbolina.

Toodangutabelis on andmed porgandite ja kaalikate kohta koos. 2012. aastal toodeti maailmas 36,9 miljonit tonni porgandeid ja kaalikaid.^[5]

Porgandi biokeemiline koostis on varieeruv ning oleneb kasvukoha mullast, ilmastikust ja kasutatavatest agrotehnikavõtetest ning paljudest teistest teguritest.

Porgandi iseloomulik erkoranž värv tuleb beetakaroteenist. Inimese kehas metaboliseerub see osaliselt A-vitamiiniks. Porgandite ületarbimine põhjustab karotenoosi, mille tulemusel nahk muutub oranžiks. Peale karoteeni sisaldavad porgandid rikkalikult kiudaineid, antioksüdante ja mineraalaineid.

Toore porgandi söömisel omastab organism ainult 3% porgandis olevast beetakaroteenist. Porgandi hakkimise, keetmise ja küpsetusõli lisamisega saab seda tõsta 39%-ni.

Suurimad tootjad 2012. aastal[5] Riik Toodang, tonni Osakaal, %  Hiina 16 800 000* 45,5  Venemaa 1 565 032 4,2  USA 1 346 080 3,6  Usbekistan 1 300 000* 3,5  Ukraina 915 900 2,5  Poola 834 698 2,3  Türgi 714 000* 1,9  Maroko 707 316 1,9  Suurbritannia 663 700 1,8  Jaapan 619 000* 1,7 Maailm kokku 36 917 246 100 * – FAO hinnang

Toitained[6] Toitained Väärtus 100 g kohta Kalorsus 41 kcal Vesi 88,29 g Süsivesikud 9,58 g Sahharoos 3,59 g Kiudained 2,8 g Tärklis 1,43 g Tuhk 0,97 g Valgud 0,93 g Glükoos 0,59 g Fruktoos 0,55 g Lipiidid 0,24 g

Toiteelemendid[6] Toiteelement Väärtus 100 g kohta Ühik Kaltsium (Ca) 33,0 mg Raud (Fe) 0,30 mg Magneesium (Mg) 12,0 mg Fosfor (P) 35,0 mg Kaalium (K) 320,0 mg Naatrium (Na) 69,0 mg Tsink (Zn) 0,24 mg Vask (Cu) 0,045 mg Mangaan (Mn) 0,143 mg Fluoriid (F) 3,2 mg Seleen (Se) 0,1 μg (1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)

Vitamiinid[6] Vitamiin Väärtus 100 g kohta Ühik C 5,90 mg B1 0,066 mg B2 0,058 mg B3 0,98 mg B4 8,80 mg B5 0,273 mg B6 0,138 mg E 0,66 mg A 835 μg Beetakaroteen 8,28 mg α-karoteen 3,48 mg Foolhape 19,0 μg K 13,2 μg Luteiin+ zeaksantiin 256,0 μg

Aminohapped[6] Aminohape Väärtus 100 g kohta Ühik Glutamiinhape 0,366 g Treoniin 0,191 g Aspartaamhape 0,190 g Alaniin 0,113 g Leutsiin 0,102 g Lüsiin 0,101 g Arginiin 0,091 g Küstiin 0,083 g Isoleutsiin 0,077 g Valiin 0,069 g Fenüülalaniin 0,061 g

USA-s Californias asuv Holtville nimetab iseennast maailma porgandipealinnaks ja korraldab igal aastal porgandifestivali.

 Pikemalt artiklis Porgandisordid

Eestis levinumate sortide kohta puudub kindel teave.

Porgandi juure kuju järgi eristatakse järgmisi sorditüüpe: Pariisi-, Amsterdam-, Nantes-, Touchon-, Chantenay-, Royal Chantenay-, Berlicum-, Flakkee-tüüpe. Meil tuntakse Nantes-tüüpi porgandisorte.

Mujal tuntakse nii vabatolmlemis- kui ka hübriidsorte.

Vabatolmlemissordid: 'Amini', 'Amesterdam', 'Amtou', 'Berjo', 'Duke', 'Express', 'Fina', 'Fancy', 'Flacoro', 'Forto', 'Indu', 'Lange Rote', 'Marktgärtner', 'Nantes Jõgeva', 'Nantes 4', 'Pariisi turg', 'Perfektion', 'Redco', 'Rola', 'Rote Riesen', 'Rondo', 'Shantenee 2461'.

Hübriidsordid: 'Almaro' F₁, 'Bergamo' F₁, 'Cesaro' F₁, 'Chanova' F₁, 'Clairon' F₁, 'Espredo' F₁, 'Flacino' F₁, 'Flaron' F₁, 'Fontana' F₁, 'Jaguar' F₁, 'Liberno' F₁, 'Mokum' F₁, 'Nabora' F₁, 'Nantucket' F₁, 'Naoli' F₁, 'Narbonne' F₁, 'Naron' F₁, 'Narova' F₁, 'Nasha' F₁, 'Navarre' F₁, 'Nerac' F₁, 'Newburg' F₁, 'Newmarket' F₁, 'Panther' F₁, 'Premino' F₁, 'Tamino' F₁, 'Tourino' F₁.^[7]

1980. aastatest^[8] alates ja 21. sajandi alguses on suurenenud tarbijate nõudlus väiksema juurega porgandite (mida inglise keele mõjul hüütakse vahel beebiporganditeks) järele.

Tänapäeval on aretatud ja hakatud kasvatama lühema juurega porgandisorte, nn miniporgandeid.

 Pikemalt artiklis Porgandijuur

 Pikemalt artiklis Porgand söögiks

Varem kasutati mitmete toitude valmistamisel mittetäiskasvanud juurega nn värskeid porgandeid, mida saadi lihtsalt aedporgandi harvendamise käigus.

Tänapäeval on kaubanduskeskustes ja toidupoodides hakatud müüma spetsiaalselt kooritud ja pakendatud, vahel ka sügavkülmutatud ja terveid või tükeldatud porgandeid, nn beebiporgandeid, mis on levinud suupiste.

Koolisööklates pakutakse lastele samuti väiksemõõdulisi eeltöödeldud miniporgandeid.

Porgandeid soovitatakse süüa eriti südame- ja veresoonkonna-, maksa- ja neeruhaigetel. Seda määratakse hüpo- ja avitaminoosi ning kehvveresuse ennetamiseks ja raviks. Värske porgand on kasulik A-vitamiini puudusest tingitud nägemishäirete ravimisel. Värske porgandi ja porgandimahla sage tarbimine tugevdab organismi, suurendab vastupanuvõimet nakkushaigustele ja halbadele keskkonnatingimustele. Porgand aktiveerib laktatsiooni, seega soovitatakse seda imetavatele emadele.

Kergelt lahtistava toime tõttu saab porgandimahlaga leevendada kõhukinnisust ja hemorroide. Mahla joomine vahetult enne sööki alandab maomahla happesust, leevendab suus põletikku ja väikelastel esinevat soori (esimese eluaasta lõpuks võiks porgandimahlaga eelnevalt harjutatud laps saada ülepäeviti 5 tl (20 g) porgandimahla).

Suure suhkrusisalduse tõttu kasutatakse porgandeid mõneti samaks otstarbeks kui puuvilju ning mõnes Euroopa Liidu regulatsioonis käsitletaksegi porgandeid koos puuviljadega.^[9]

Rahvameditsiinis on porgandiseemnete tõmmist ja jahvatatud seemneid kasutatud põie- ja neerukive lahustava vahendina. Samuti peaks seemnepulber toimima lahtistava ja puhitistevastase vahendina. Peeneks riivitud värsket porgandimassi on pandud põletusest, külmumisest või haavanditest kahjustatud nahale. See vähendab põletikku, vaigistab valu, väldib mädanike teket ja kiirendab paranemist.

Rahvameditsiin soovitab asetada porgandi värskeid peenestatud lehti mädanevatele vähihaavandeile või puhastada neid lehtede keeduvee või porgandimahlaga. Metsiku porgandi juurtest pressitud mahla kasutatakse pahaloomuliste nahakasvajate korral välis- ja seespidiselt.

Porgandite ja nende saaduste rohke söömine võib ainevahetus- ja/või pigmentatsiooni- ning teiste häirete korral, nagu hüpotüreoidism (karoteenist eelvitamiinide ja või A-vitamiini metaboliseerimise häirete tõttu), suhkurdiabeet, maksahaigused ja neeruhaigused, naha kollasust põhjustada (karoteneemia).

Porganditest valmistatud mahla ei ole soovitatav tarbida kaskteistsõrmiku haavandtõve ägenemise, peensoolepõletiku ja teiste peensoolehaiguste korral.

Porgandimahlaga ravimise ajal oleks vaja toidusedelist kõrvaldada toidud, mis sisaldavad teraviljajahu, tärklist ja suhkrut.

Porgand olevat olnud keskaegsete inimeste uskumuste kohaselt härjapõlvlaste – väikeste muinasjutuliste metsinimeste maiustus.

Porgandit mainis kultuurtaimena esimesena Vana-Kreeka arst Hippokrates Kosilt.^[2]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Porgand

Tsitaadid Vikitsitaatides: Porgand

• Roy Magruder, Descriptions of types of principal American varieties of orange-fleshed carrots, mai 1940, United States Department of Agriculture (inglise keeles)
• History of Carrots – A Brief Summary & Timeline
• Inna-Katrin Hein, Tervelt keedetud porgandid aitavad edukamalt vähki ennetada, 19. juuni 2009

Uuemates teadusuuringutes

• T. K. Lim, "Edible Medicinal and Non Medicinal Plants: 9. köide, Modified Stems, Roots", lk 374 – 416, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 31.03.2015) (inglise keeles)