Potsdami väljak

Potsdami väljak (saksa keeles Potsdamer Platz) on väljak ja liiklussõlm Berliini kesklinnas Mitte linnarajoonis. Potsdami väljak asub umbes kilomeetri kaugusel lõuna suunas Brandenburgi väravast ja Riigipäevahoonest, Tiergarteni pargi kagunurga lähistel.

Väljak on nime saanud Potsdami linna järgi, mis asub umbes 25 km kaugusel edelas, ja märgib kohta, kus vana tee Potsdamist läks Potsdami värava kaudu läbi Berliini linnamüüri. 20. sajandi alguseks oli kunagisest kaubateede ristumiskohast arenenud üks Euroopa kõige tihedama liiklusega ristmikke, kuid Teine maailmasõda hävitas väljaku ja selle ümbruse täielikult ning külma sõja ajal jäi ala kasutamata, sest seda läbis Berliini müür. Saksamaa taasühinemise järel on võetud Potsdami plats uuesti kasutusele ja piirkonda on tehtud suuri investeeringuid.

18. sajandi alguses asus Potsdami väljak vahetult Berliini linnamüüri ees Potsdami värava juures. Tegemist oli liiklussõlmega, kuhu jooksid kokku kõik Berliini suunduvad lääne- ja edelasuunalised teed. Peagi kasvas sellest välja viieharuline ristmik Ida-Preisimaad Reinimaaga ühendanud maanteel. Aastatel 1823–1824 ehitati arhitekt Karl Friedrich Schinkeli plaanide kohaselt välja Potsdami ja Leipzigi platsi vahel asuv linnavärav. Tema loodud väravamajad (niinimetatud Schinkelid) jäid alles ka pärast linna tollimüüri lammutamist 1867. aastal ning ilmestasid oma klassitsistliku stiiliga linnapilti kuni Teise maailmasõja lõpuni.

Kaugrongide raudteejaama rajamine 1838. aastal muutis väljaku ümbruse suurlinlikuks transpordisõlmeks, kus liikusid nii inimesed kui kaubad. 1902. aastal lisandus Potsdami väljaku raudteejaama Berliini esimese metrooliini läänepoolne lõpp-peatus. Selle järel ehitati lähikonda mitmed hotellid ja toitlustusärid: Grand-Hotel Bellevue, Palast Hotel, Fürstenhof, Pschorr-Bräu ning kunstnike kohtumispaigaks saanud Café Josty.

Stresemanni ja Köthneri tänava nurgale ehitati 1911.-1912. aastal arhitekt Franz Schwechteni projekti järgi oma aja kohta erakordne kuuekorruseline Haus Potsdam, mis oli ühtaegu meelelahutus- ja kontorihoone. Esimese maailmasõja alguses 1914. aastal nimetati majas asunud Café Piccadilly kohvik ümber Kaffee Vaterlandiks (tõlkes Isamaa kohvik). Lisaks asus hoones suur kino ja filmistuudio UFA bürooruumid. Aastatel 1926–1928 hoonet laiendati. Nime all Haus Vaterland kasvas sellest välja üks Saksamaa suuremaid meelelahutusasutusi. Teises maailmasõjas sai hoone mitmel puhul kannatada. Kaffee Vaterlandi ruumides maja põhjaküljel tegutses pärast sõda veel söökla Haus Vaterland. Hoone asus otse hilisemate haldussektorite piiril ning alates Berliini müüri rajamisest 1961. aastal kuni maade vahetamiseni sektorite vahel 1972. aastal puudus sellele ligipääs, mistõttu maja lagunes veelgi ning lammutati lõpuks 1976. aastal.

Potsdami väljakul asus ka Vox-Hausi nime kandnud maja, mis pärast Esimest maailmasõda ehitati ümber raadiomajaks ning 1923. aastal loodi seal Saksa ringhääling.

Berliini kesklinna lähedal asunud tõmbekeskusena arenes Potsdami väljakust ühtlasi välja ka meelelahutuskvartal. Kui päevasel ajal liikusid piirkonnas ametnikud, töölised, ärimehed ja turistid, siis öösiti valitsesid väljakut lõbujanulised pidutsejad, varieteekülastajad ja prostituudid. Kuigi Saksa keisririigis oli prostitutsioon keelatud, valitses 20. sajandi alguses väljaku ümbruses silmatorkav punaste laternate piirkonna õhustik.

Sõidukite hulga kiire kasv hakkas Potsdami väljaku ilmet mõjutama alates 1924. aastast. Liiklustiheduse suure kasvu tõttu andis Berliini linnavalitsus Siemensi firmale ülesande seada väljakule Berliini esimene ja kogu Saksamaa teine foor. Väljakul olnud liikluse reguleerimise torn lammutati 1937. aastal, kui S-Bahni rongid suunati maa alla. Praegu asub väljakul liiklustorni koopia.

Liitlasvägede pommirünnakud Teises maailmasõjas muutsid suure osa Potsdami väljaku ümbrusest varemeteks. Pärast sõda koristati maapinnal olnud varemad ning ala kasutati mõnda aega ümbertöödeldavate materjalide ehitus- ja laoplatsina. Peagi muutus aga Nõukogude, USA ja Briti haldustsooni vahele jääv ala musta turu kauplemispaigaks. Saksa marga kasutuselevõtuga lääneliitlaste sektorites ja Berliini blokaadi algusega juunis 1948 muutus olukord taas, sest sama aasta augustis märgistati väljakul asfaldile maalitud joonega sektoripiir Nõukogude tsooni ja lääneriikide tsoonide vahel.

Oodates ulatuslikumate taastamistööde algust renoveeriti esialgu hädapärasel viisil Potsdami väljaku ümbruses säilinud hooneid. Nii rajati taas söögikoht endisse Haus Vaterlandi meelelahutuskompleksi. Põlenud kümnekorruselise Columbushausi maja esimestele korrustele rajati üks esimesi Nõukogude sektoris loodud tarbijate ühistu kaubamaju. 17. juunil 1953 puhkenud ülestõusu käigus põlesid nii kaubamaja, Haus Vaterland kui teised otse Nõukogude sektori piirile jäänud hooned uuesti maha. Järgnevatel aastatel jäid vähehaaval peaaegu kõik Potsdami väljaku ümbruse majad tühjaks, sest piirkond oli investorite silmis oma väärtuse kaotanud.

1961. aastal jagas Berliini müür Potsdami väljaku kaheks ning 1970. aastate keskpaigaks lammutati peaaegu kõik veel selle ääres alles olnud hooned. Väljaku idaküljel rakendas Saksa DV ülepingutatult rangeid turvameetmeid: mitte kusagil mujal Berliinis polnud müüri ja selle taha ehitatud täiendava barjääri vaheline perimeeter nii lai kui Potsdami väljakul. Peaaegu kõik hooned, mis jäid perimeetrisse, lammutati. Ühena vähestest jäi alles kunagine Preisi põllumajandusministeeriumi hoone, kus praegu asub Saksa keskkonnaministeerium. Lääneküljel ostis Berliini senat üksteise järel kokku krunte, millel olid varemetes hooned, et need lammutada, kuna need olid ohuallikaks. Muuhulgas lammutati selle käigus Anhalter Bahnhofi raudteejaama, Prinz-Albrecht-Palais’, Vox-Hausi ja etnoloogiamuuseumi varemetes hooned. 1976. aastal koristati ka Haus Vaterlandi rusud. Tollased plaanid nägid ette alale maantee ehitamise, kuid kava teostus alles pärast Saksamaa taasühinemist, kui ehitati Tiergarteni tunnel. Arutelu Potsdami väljaku tuleviku osa algas aga laiemalt 1981. aastal, kui taastati Martin-Gropius-Bau hoone, kus varem oli asunud tarbekunstimuuseum.

Kuni Berliini müüri avamiseni 1989. aastal oli Potsdami väljak kui tühermaa keset linna. Selle lääneossa oli tekkinud vagunelamute park, lisaks olid väljakul mõned kiirsöögikohad, suveniiripoed turistidele ning platvormid, millelt sai vaadata Berliini idaossa. 1972. ja 1988. aastal muutus piir seose maadevahetusega Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel ning näiteks varasema Potsdamer Bahnhofi raudteejaama ala läks Lääne-Berliini haldusse.

Pärast Berliini müüri avamist 9. novembril 1989 tekkis üleöö täiesti uus olukord: vaid mõne päevaga lõhuti Potsdami platsil müürist tükk välja, asfalteeriti üleskaevatud tänavalõik ning 12. novembril 1989 avati seal ajutine piiriületuspunkt.

Saksamaa taasühinemise järel kerkis üles küsimus, kuidas tuleks omavahel liita Lääne- ja Ida-Berliini linnakeskused. Linna peaarhitekt Hans Stimmann püüdis läbi suruda kava hoonestada ala postmodernistlikus stiilis, pidades silmas Berliinile omast hoonestuse kõrgust ja kvartalite struktuuri. Kavale vastas arhitektuuribüroo Hilmer und Statter projekt, mis nägi ette läbivalt 35 meetri kõrguste hoonete ehitamist. Plaaniga polnud rahul aga investorid, kes esitasid vastukaaluks arhitekt Richard Rogersi projekti rajada piirkonda kõrghooned, mis suruti ka lõpuks läbi. Sellele kavalegi leidus kriitikuid – eelkõige põhjustas nurinat kruntide kiirustatud väljajagamine, linnaplaneerimise käestandmine ning asjaolu, et investorid mitte ainult ei ehitanud tänavaid ja väljakuid, vaid said seeläbi endale ka väärtusliku omandi avalikus linnaruumis.

Potsdami väljaku rekonstrueerimise osaks oli ka Bellevue-Towersi nime kandnud hoone õhkimine oktoobris 1993. See 1971. aastal rajatud 14-korruseline hoone oli üks väheseid maju, mis tol perioodil Potsdami väljaku ümbrusse püstitati. Esialgu oli hoone kavandatud hotelliks, kuid hiljem kasutati seda ühiselamuna üliõpilastele ja asüülitaotlejatele.

1990. aastatel muutus Potsdami väljak Euroopa suurimaks linnasiseseks ehitusplatsiks. Potsdami väljaku vastas asuvale Leipzigi platsile ehitati nn infobox – suur vaatluspaviljon, kus sai jälgida ehitustööde edenemist kuini 2001. aastani, mil see lammutati.

Laias laastus jagati endise Potsdami väljaku kohal olev tühermaa neljaks eraldi kompleksiks.

Loodeosas, taastatud Entlastungsstraße tänava ja uue Potsdami väljaku vahel 27 000 m² suurusel alal asuva Sony Centeri projekteeris Helmut Jahn. Kolmnurksel pinnal asuvad kohvikud, Berliini filmimuuseum, korterid, bürood ja Sony Euroopa peakorter. Krundi uue Potsdami väljaku poolses nurgas asub Deutsche Bahni kontor Berliinis, hoone, mis on tuntud nime Bahntower all.

Sony Centerist lõunas asub 70 000 m²-l Quartier Daimler.

Oktoobris 1996 peeti seal nn kraanaballetiga 85 meetrit kõrge Deimler-Benzi tütarettevõtte debis’e hoone sarikapidu: dirigent Daniel Barenboimi juhatamisel „tantsisid” seitsme minuti kestel 19 kraanat sünkroonis Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniast pärineva pala „Ood rõõmule” saatel.

Bahntoweri vastas asub järgmine silmapaistev kõrghoone: Hans Kollhoffi projekteeritud 103 m kõrgune Kollhoff-Tower. Hoone katuselt on võimalik nautida vaadet Potsdami väljakule ning ümbruskonnale.

Quartier Daimleri keskpunktis asub Marlene-Dietrich-Platz, mille ümber paiknevad Potsdami väljaku teater (Theater am Potsdamer Platz), BlueMax, mis on Blue Man Groupi koduteater, kasiino, luksushotell Grand Hyatt Berlin, samuti varieteed ning restoranid. Kvartali lõunaosas majade vahel asub katusealune poetänav Potsdamer Platz Arkaden.

Triade nime kandva kõrghoone lõunanurk on ühendatud arhitekt Renzo Piano projekteeritud hoonega, kus tegutseb PricewaterhouseCoopersi Berliini üksus. Selgi on, nagu ka kõrvalasuval Kollhoff-Toweril, kolmnurkne põhiplaan ning hoone tagakülg on ehitatud trepina nii, et see sobituks kõrguse poolest teiste hoonetega.

Cony Centeri ja Quartier Daimleri kompleksi on integreeritud ka ainsad säilinud vanemad ehitised: kunagine Weinhaus Huthi maja Quartier Daimleris on praegu restoran ning kunagisest Hotel Esplanadist alles jäänud osad on ühendatud Sony Centeriga, kuid selleks oli tarvis neid 75 m jagu teise kohta liigutada.

Lisaks kahele suurele kompleksile asub alal kaks väiksemat. Põhjaossa, Sony Centeri ja Tiergarteni pargi vahele jääb teiste seas Otto Beisheimi projekteeritud Beisheim Center, kus asub mitu hotelli, näiteks Marriott ja Ritz-Carlton, ning viis büroopindadeks kavandatud hoonet, mis on tuntud nimega Park Kolonnaden. Potsdami väljaku idaosas asub aga Hans Kollhoffi projekteeritud Delbrück-Hochhaus, mida tuntakse ka nime P5 all. Selles hoones asuvad bürood ning maa-aluse tunneli kaudu on sealt võimalik liikuda kortermajadesse ja Bahntowerisse.

Rohealadeks on ehitatud kaks parki: Tilla-Durieux-Park ja Henriette-Herz-Park. Esimene neist asub kunagise Potsdamer Bahnhofi raudteejaama kohal. Selle alt jooksevad läbi Tiergartentunneli raudteerööpad. Henriette-Herz-Park asub Sony Centeri ja Beisheim Centeri vahel.

Kuigi tänapäevase Potsdami väljaku piirkonnas domineerivad äri- ja kontoripinnad, on pikemas perspektiivis ette nähtud, et 20% hoonestusest peaks olema eluruumid. Vähehaaval hakkab ka kultuurielu piirkonda tagasi pöörduma – oluliseks sündmuseks sel teel oli Berlinale avamine Sony Centeris 2000. aastal; samuti oli Sony Plaza telekanali ZDF saatekeskuseks 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Vähemalt osa Potsdami väljakust külastavad sagedalt ka turistid ning kohalikud elanikud.