Rahvusvaheline organisatsioon

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelisel tasandil moodustatud riikide ühendused või riikide ühingute (ka üksikisikute) liidud, mis on asutatud ühiste eesmärkide saavutamiseks poliitika, majanduse, teaduse ja tehnika, sotsiaal-, kultuuri, spordi, religiooni jm valdkonnas ning mis on loodud vähemalt kolme riigi või tema institutsioonide poolt omavaheliseks kooskõlastatud tegevuseks ja millel on oma kindel pädevus. Neil on alaliselt tegutsevad organid ning oma põhikiri, kodukord, liikmeskond, otsuste vastuvõtmise kord, finantseerimisallikad, tippjuhid ja peakorter. Rahvusvahelistel organisatsioonidel on juriidilise isiku staatus.

Riikide ja rahvaste koostöö tihenedes 19. sajandi viimasel kolmandikul loodi rahvusvahelisi organisatsioone massiliselt, keskendudes peamiselt praktilistele eluolu küsimustele, nagu transport, side, kaubandus, teadus jm. Tänapäeval on rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus asendunud enne Teist maailmasõda domineerinud diplomaatiliste, informatiivsete ja liikmete vahel üksikküsimusi koordineerivatelt aktsioonidelt mitmesuguste globaalsete, üldist huvi pakkuvate, kuid ka jooksvalt esile kerkinud probleemide ja küsimuste operatiivsele lahendamisele.

Rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusest on tänapäeval huvitatud kõik riigid ja sõltuvad territooriumid, samuti praktiliselt kõikide elualade esindajad. Seepärast domineerivadki kõikidel rahvusvahelise suhtlemise tasanditel just rahvusvahelised organisatsioonid, mille tegevuse põhimõtetele on riigid (subjektid) tavaliselt oma huvid allutanud või lasevad oma huvisid nende organisatsioonide kaudu kaitsta. See ei tähenda, et riikidevaheline diplomaatiline suhtlemine oleks muutunud teisejärguliseks. Tõsiasi on, et seni pole loodud ühtegi organisatsiooni, mis üritaks üksnes diplomaatilisi meetmeid kasutades korraldada riikidevahelisi otseseid kahepoolseid suhteid.

Rahvusvahelisi organisatsioone liigitatakse:

• ülemaailmsed, subregionaalsed ja piirkondlikud
• valitsustevahelised ja valitsustevälised
• tegevusvaldkondade järgi.

Tegevusvaldkondade alusel loodid organisatsioonid hõlmavad terve hulga rahvusvahelise koostöö alasid (rahu, julgeolek, majandus, poliitika jne), aga võivad olla ka eriotstarbelise spetsiifikaga (mõni majandusharu või eluala, sotsiaalpoliitika, teadus, spordiala jne). Kõikide organisatsioonide tegevuse aluseks on nende põhikiri ja seda korraldatakse kindlate struktuurielementide (assamblee, nõukogu, täitevkomitee, büroo, sekretariaat jne) kaudu.

Rahvusvaheliste organisatsioonide klassifitseerimisel on oluline pidada silmas nende liikmeskonna olemust. Ühed organisatsioonid on moodustatud valitsuse või valitsuste institutsioonide tasemel ja neid finantseeritakse liikmesriikide eelarvetest. Need organisatsioonid on valitsustevahelised ja nende organisatsioonide poolt vastu võetud otsused on kas kohustuslikuks või soovituslikuks täitmiseks liikmesriikide valitsustele. Valitsustevahelisi organisatsioone saab omakorda liigitada ülemaailmseteks ja regionaalseteks (geograafilisteks), riikide majanduslikku arengutaset mitte arvestavateks ja arengumaid eristavateks ning üld- ja eritegevussuunalisteks.

Teised organisatsioonid on loodud valitsusväliste institutsioonide, ühingute, organisatsioonide, üksikisikute jne. poolt ning neid finantseeritakse eelarvevälistest vahenditest, annetustest, liikmemaksudest jne. Ka neid organisatsioone saab liigitada üld- ja eritegevussuunalisteks ning nende hulgas on nii massi- ja kui ka väikese liikmete arvuga organisatsioone.

Alates 1907. aastast peab rahvusvaheliste organisatsioonide üle arvestust Brüsselis (Belgia) asuv Rahvusvaheline Assotsiatsioonide Liit (Union of International Associations, UIA), mis annab välja „Rahvusvaheliste organisatsioonide aastaraamatut” (The Yearbook of International Organizations). Selle organisatsiooni andmetel on alates 312. aastast loodud ligi 75 000 rahvusvahelist organisatsiooni 300 riigi ja territooriumi poolt, millest umbes 42 000 on eri tasemel tegutsenud. UIA-s on arvel umbes 25 000 organisatsiooni, millest ligi 17 500 on erineval tasemel oma tegevusest teatanud. UIA teatab ka, et iga aasta esitatakse arvele võtmiseks umbes 1200 uut organisatsiooni. Kui palju nendest arvele võetud organisatsioonidest on tegevuse lõpetanud, selle kohta andmed puuduvad. Arvele võetud organisatsioonidest on umbes 10% valitsustevahelised, ülejäänud valitsustevälised. Umbes 55% praegu tegutsevatest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat, nendest umbes 45% on regionaalsed ja 20% erialalise iseloomuga.

Rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelise tegevuspiirkonna ja liikmesusega organisatsioonid. Eristatakse kahte liiki rahvusvahelisi organisatsioone:

• valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid (intergovernmental organization või international governmental organizations = IGO);
• valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid (international nongovernmental organization ehk INGO). ^[1]

Valitsustevaheline organisatsioon on vähemalt kolme riigi poolt rahvusvahelise lepinguga ühiste eesmärkide saavutamiseks loodud organisatsioon, mis omab asutajaliikmetest iseseisvat tahet ning on suuteline seda oma organite kaudu teostama. Valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeteks on riigid/valitsused. Kuigi valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad kõigest 10% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, on nende tähtsus suurem kui valitsusteväliste rahvusvaheliste organisatsioonide tähtsus, sest nende liikmeteks on rahvusriigid.

Esimesed valitsustevahelised organisatsioonid tekkisid 19. sajandi alguses, et reguleerida liiklust ja kaubavahetust jõgedel, mis voolasid läbi mitme riigi (Elbe, Doonau, Rein). Esimeseks moodsaks valitsustevaheliseks organisatsiooniks loetakse 1815. aastal Viini Kongressil loodud organisatsiooni, mis organiseeris liikumist Reini jõel (Central Commission for the Navigation of the Rhine) ning mis tegutseb tänapäevani. Koos industrialiseerimise kasvuga 19. sajandi viimasel poolel kasvas hoogsalt ka valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide arv. 20. sajandil kasvas nende arv samuti väga kiiresti ning tänapäeval eksisteerib umbes 400 valitsustevahelist organisatsiooni.

^[2].

Ligi 90% valitsustevahelistest organisatsioonidest kuuluvad spetsiifilise eesmärgi ja regionaalse ulatusega kategooriasse.

1. Moodustatud lepingu alusel ja valitsuste vahel
2. Liikmesus on vabatahtlik ja lahkumine on lubatud
3. Organisatsiooni sees on olemas pärisstruktuur
4. Autonoomsus – teised organisatsioonid ei saa teoreetiliselt siseasjadesse sekkuda

1. Täisliikmed – täieõiguslikud liikmed, osalevad otsustamises või delegeerivad õigused. Jagunevad asutajaliikmeteks ja hiljem ühinenud liikmeteks
2. Vaatlejaliikmed: ei osale otsustamises, käivad kohal, kui on huvi

Liikmeks on võimalik saada kui teised liikmed hääletavad fikseeritud häälteenamusega uue liikme vastuvõtmise poolt.

Liikmeks saamise võimalikud piirangud:

1. Liikmed peavad hääletama uue liikme poolt 2. Kuulumine mõnda teise organisatsiooni (riigil ei ole võimalik saada UNESCO liikmeks, kui ta ei kuulu ÜROsse) 3. Regionaalsed piirangud (Euroopa Liitu ei saa kuuluda riik, mis ei paikne Euroopas) 4. Tegevusalast tulenevad piirangud (OPECisse ei saa kuuluda riik, mis ei tooda ega ekspordinaftat) 5. Ideoloogilised-kultuurilised (Islamimaade Konverentsi ei saa kuuluda mitte-islami riik) 6. Arengutasemest tulenevad piirangud, mis on eelkõige majanduslikud (OECDsse ei saa kuuluda väga madala arengutasemega riigid) 7. Riigi enda soov liikmeks saada või organisatsiooni poolne kutse

Organisatsioonist on võimalik lahkuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt (riik heidetakse välja, kuna täitmata näiteks majanduslikud kohustused).

Valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on rahvusvahelised valitsustest sõltumatu organisatsioonid. Nende liikmeteks on eraisikud või nendest koosnevad grupid. Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt mittetulundusühing või sihtasutus. Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 5500 valitsustevälist rahvusvahelist organisatsiooni, mis moodustavad ligi 90% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Kuigi valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on laialt levinud terves maailmas, on nende mõju suurem arenenud riikides kui arengumaades. Selle põhjenduseks on see, et arenenud riikide pluralistlik poliitiline süsteem soosib oma kodanike osalemist sellistes organisatsioonides. Sellepärast on suurem osa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeid pärit pigem Põhjast kui Lõunast. Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on Rahvusvaheline Olümpiakomitee, talle järgneb Rahvusvaheline Punane Rist.

Mõnikord liigitatakse ka hargmaised korporatsioonid (multinational corporations – MNG) valitsusväliste rahvusvaheliste organisatsioonide alla, mis ei ole mittetulunduslikud organisatsioonid. Näiteks kuuluvad siia kategooriasse McDonald's, Sony ja The Coca-Cola Company.

Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat Roosiristlased (asutatud aastal 1694), aga ka vaimulikud ordud, mis tegutsesid juba u 1100. aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi. Samuti nagu valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid, kasvasid ka valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid nii 19. kui ka 20. sajandil väga jõudsalt ja tänapäeval on sellised organisatsioone ligikaudu 5500. 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.^[3]

Üldjuhul saavad valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist 1996. aastal uurinud Jüri Kruusvall hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile kroonile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud (tippsport, kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid (haridus, tervishoid, korrakaitse). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.

Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. 2001. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. ^[4]

• Rahvusvaheliste organisatsioonide loend