Rhodose piiramine (1522)

Rhodose piiramine
	Osa Osmanite sõjad Euroopas
	Püsse käes hoidvad Osmanite janitšarid ja kaitsvad hospitaliidid Rhodose piiramisel, miniatuur "Süleymannamest"
Toimumisaeg	26. juuni – 22. detsember 1522
Toimumiskoht	Rhodos
Tulemus	Osmanite võit Osmanite riik annekteeris Rhodose; Rüütlid kolisid esialgu Sitsiiliasse, kuid seejärel Maltale, Gozole ja Tripolisse; Osmanite ülemvõim Vahemere idaosa kaubanduse üle oli kindlustatud;
Osalised
Osmanite riik	Hospitaliidid; Veneetsia vabariik
Väejuhid või liidrid
Suleiman I; Çoban Mustafa Paşa; Kurdoğlu Muslihiddin Reis	Philippe de Villiers de L'Isle-Adam
Jõudude suurus
50 000–70 000 meest; 400 laeva; 72 kahurit ja mortiiri	6703 meest; (703 hospitaliiti, sealhulgas mehed Hispaaniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast, Inglismaalt ja Portugalist)
Kaotused
20 000–60 000 surnut; kristlaste väide:; 114 000 surnut	5020 surnut

1522. aasta Rhodose piiramine oli Osmanite riigi teine ja lõpuks edukas katse välja ajada Rhodose rüütlid nende saare tugipunktist ja kindlustada seeläbi Osmanite kontroll Vahemere idaosa üle. Esimene piiramine 1480. aastal oli olnud edutu.

Taust

Püha Johannese rüütlid või hospitaliidid vallutasid Rhodose 14. sajandi alguses pärast viimase ristisõdijate kantsi Palestiinas, Akko kaotamist 1291. aastal. Rhodoselt hakkasid nad aktiivselt osalema Egeuse mere kaubanduses ja mõnikord ahistasid Türgi laevandust Levandis, et tagada kontroll Vahemere idaosa üle. Osmanite esimene püüdlus saar 1480. aastal vallutada löödi ordu poolt tagasi, kuid rüütlite jätkuv kohalolek Anatoolia lõunaranniku lähedal oli Osmanite laienemise peamiseks takistuseks.

Alates eelmisest piiramisest oli kindlus saanud palju uuendusi uue trace italienne koolkonna poolt, mis muutis selle vastupanu suurtükiväele palju hirmuäratavamaks. Enimavatud maa poole jäävates lõikudes hõlmasid need põhimüüri paksenemist, kuiva kraavi laiuse kahekordistamist koos vana kontreskarpi muutmisega massiivseteks väliskonstruktsioonideks (tenaille), kaitsevallide ehitamist enamiku tornide ümber ja kraavi ääristavad kaponiirid. Väravate arvu vähendati ja vanad kaitsepiirded asendati suurtükiväe lahinguteks sobivate kaldustega. Ehitustöid tegi müürseppade, tööliste ja orjade meeskond, moslemitest orjad said kõige raskema töö.

1521. aastal valiti Philippe de Villiers de L'Isle-Adam ordu suurmeistriks. Oodates uut Osmanite rünnakut Rhodosele, jätkas ta linna kindlustuste tugevdamist, millised tööd olid alanud pärast Osmanite 1480. aasta sissetungi ja 1481. aasta maavärinat, ning kutsus ordurüütleid mujalt Euroopast saart kaitsma. Ülejäänud Euroopa eiras tema abipalvet, kuid ordu Iiri koja prior Sir John Rawson tuli üksi. Linna kaitsesid kaks ja kohati kolm kivist rõngasmüüri ja mitu suurt bastionit. Müüride ja bastionite kaitsmine määrati osade kaupa erinevatele Langue 'tele, kuhu rüütlid olid alates 1301. aastast organiseeritud. Sadama sissepääsu blokeeris raske raudkett, mille taga oli ankrus ordu laevastik.

Sultan Suleiman I-st veenis Rhodost vallutama Pîrî Mehmed Paşa. Pîrî, Çoban ja Kurdoğlu osalesid diivanikoosolekutel ning Pîrî ärgitas sultanit Rhodosele kiirustama. Seejärel läks ta koos sultaniga sõtta.

Sissetung

Kui Türgi sissetungiväe 400 laeva 26. juunil 1522 Rhodosele saabus, juhtis neid Çoban Mustafa Paşa. Suleiman ise saabus 100 000-mehelise armeega 28. juulil, et juhtimine isiklikult üle võtta.

Türklased blokeerisid sadama ja pommitasid linna välisuurtükkidest maa poolt, millele järgnesid peaaegu igapäevased jalaväe rünnakud. Samuti püüdsid nad tunnelite ja miinidega kindlustusi nõrgestada. Suurtükituli purustas massiivseid müüre aeglaselt, kuid 5 nädala pärast, 4. septembril plahvatas Inglismaa bastioni all kaks suurt püssirohumiini, mille tõttu 11-meetrine osa müürist langes ja vallikraavi täitis. Ründajad ründasid seda lõhet kohe ja saavutasid selle üle peagi kontrolli, kuid Inglismaa vendade vasturünnakuga Fra' Nicholas Hussey ja suurmeister Villiers de L'Isle-Adam juhtimisel õnnestus nad tagasi lüüa. Veel kaks korda ründasid türklased sel päeval lõhet, kuid iga kord hoidsid Inglismaa vennad, keda aitasid Saksamaa vennad, lõhet.

24. septembril andis Mustafa Paşa käsu korraldada uus massiivne rünnak, mis oli suunatud peamiselt Hispaania, Inglismaa, Provence'i ja Itaalia bastionitele. Pärast päeva kestnud raevukat võitlust, mille kestel Hispaania bastion kaks korda käest kätte käis, katkestas Suleiman lõpuks rünnaku. Ta mõistis oma õemehe Mustafa Paşa linna vallutamata jätmise eest surma, kuid säästis lõpuks tema elu pärast seda, kui teised kõrged ametnikud olid temalt armu palunud. Mustafa asendaja Ahmed Paşa oli kogenud piiramisinsener ja türklased keskendusid nüüd vallide õõnestamisele ja nende miinidega õhku laskmisele, jätkates samal ajal oma pidevaid suurtükirünnakuid. Miinide lõhkamise kohtade korrapärasus müüride all (mis tavaliselt toetuvad kaljudele) on viinud oletuseni, et Türgi kaevurid võisid ära kasutada keskaegse Rhodose linna all asunud hellenistliku linna all olnud truupe.

Veel üks suur rünnak tõrjuti novembri lõpus, kuid nüüd olid mõlemad pooled kurnatud — rüütlid, sest nende vastupanuvõime oli lõppemas ja abivägede õigeaegsele saabumisele ei saanud loota, türklased, sest nende väed olid üha enam demoraliseeritud ja kurnatud surmajuhtumite ja nende laagrites levivate haiguste tõttu. Suleiman pakkus kodanikele rahu, nende elu ja toitu, kui nad alistuksid; alternatiiviks olnuks surm või orjus, kui türklased oleksid sunnitud linna jõuga vallutama. Linnaelanike survel nõustus Villiers de L'Isle-Adam läbi rääkima. Läbirääkimiste võimaldamiseks kuulutati 11.–13. detsembriks välja vaherahu, kuid kui kohalikud nõudsid täiendavaid tagatisi oma ohutuse kohta, Suleiman vihastas ja käskis pommitamist ja rünnakuid jätkata. Hispaania bastion langes 17. detsembril. Kuna enamik müüre oli nüüdseks hävinud, oli vaid aja küsimus, millal linn peab alla andma, ja 20. detsembril, pärast linnarahva mitmepäevast survet, palus suurmeister uut vaherahu.

Lõpp

22. detsembril võtsid linna ladina ja kreeka elanike esindajad vastu Suleimani tingimused, mis olid helded. Rüütlitele anti saarelt lahkumiseks 12 päeva ja neil lubati kaasa võtta oma relvad ja kõik väärtuslikud esemed või religioossed ikoonid, mida nad soovisid. Saareelanikud, kes soovisid lahkuda, said seda teha igal ajal kolme aasta jooksul. Ühtegi kirikut ei rüvetatud ega muudetud mošeeks. Saarele jäänud inimesed olid viieks aastaks Osmanite maksudest vabad.

1. jaanuaril 1523 marssisid järelejäänud rüütlid ja sõdurid lippude lehvides, trummipõrina saatel ja lahingurüüdes linnast välja. Nad astusid 50 laevale, mis neile võimaldati, ja seilasid Kreetale (Veneetsia valdus), saatjaks mitutuhat tsiviilisikut.

Tagajärjed

Rhodose piiramine lõppes Osmanite võiduga. Rhodose vallutamine oli suur samm Osmanite kontrolli suunas Vahemere idaosa üle ning hõlbustas oluliselt nende mereühendust Konstantinoopoli ja Kairo ning Levandi sadamate vahel. Hiljem 1669. aastal vallutasid Osmanid sellest baasist Veneetsia Kreeta.

Hospitaliidid liikusid esialgu Sitsiiliasse, kuid omandasid 1530. aastal paavst Clemens VII, kes oli ise rüütel, ja keiser Karl V vahelise kokkuleppega Malta ja Gozo saared ning Põhja-Aafrika sadamalinna Tripoli.

Pîrî Mehmed Paşa mängis sõjaretkel olulist rolli. Ent kui ta Istanbuli naasis, esitati talle süüdistus altkäemaksu andmises seoses väidetava varasema Egiptuse vahejuhtumiga; võimalik, et selle fabritseeris tema rivaal Ahmed Paşa, kes kavatses temalt suurvesiiri tiitli ära võtta.

Popkultuuris

1656. aastal kirjutas William Davenant esimese inglise ooperi "The Siege of Rhodes", mis põhineb juhtunul.

Galerii

Püha Johannese torn Inglise sektori idapoolses otsas. Torn ehitati suurmeister Antonio Fluviani (1421–37) ajal ja sellel oli värav. Suurmeister Piero Raimundo Zacosta (1461–1467) ajal ehitati selle ümber barbakaan. Lõpuks ehitati u 1487. aastal selle ette suur viisnurkne kaitsevall ja värav eemaldati.
François I suur kulveriin salamandri embleemiga ja kirjega osmanitürgi keeles Vitar: 45, Chap: 14, Qarish: 13. Rhodose piiramine (1522), Musée de l'Armée.
Itaalia torni ümber oli ümmargune kaitsevall, mille ehitas aastatel 1515–17 suurmeister Fabrizio del Carretto, ja varustas kahuriavadega madalaimal tasemel, mis katsid kraavi igas suunas, kokku kolme virnastatud kahuritule astme jaoks (kaks kaitsevallilt, üks tornist).
Hospitaliitide mortiir, Rhodos, 1480–1500. Pierre d'Aubussoni tellimusel rajatud kahurit kasutati müüride lähikaitseks (100–200 m). See tulistas 260 kg kaaluvaid graniitkuule. Kahur kaalub 3325 kg. Musée de l'Armée.
Kulveriin Philippe de Villiers de L'Isle-Adami relvadega, Rhodos. Kaliiber: 140 mm, pikkus: 339 cm, kaal: 2533 kg, laskemoon: 10 kg raudkuul. Abdülaziz saatis 1862. aastal Napoleon III-le.