Ruja

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on ansamblist; helikandjate kohta vaata artikleid Ruja (EP) ja Ruja (album); rokkooperi kohta vaata artiklit Ruja (ooper)

Ruja oli eesti rokkansambel, mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel.

Ansambli nimeks võeti Ilmar Sikemäe loodud uudissõna "ruja", mis tähendas fantaasiat. Sõna tutvustati 1971. aasta veebruaris ajalehes Sirp ja Vasar.^[1]

Rein Rannapil, kes oli 1971. aastal Tallinna Muusikakeskkooli kümnenda klassi õpilane ja mängis klahvpille Mustamäe Mängude Majas tantsuansamblis Intervall, tekkis soov enda rokklugude mängimiseks luua uus ansambel. Ruja algne pillide koosseis oli valitud üsna tavatu: kitarr, basskitarr, trummid, klahvpillid, viiul, trompet ja tromboon. Lisaks oli kaks naislauljat (Liina Randmaa ja Eva Ojaveer) ja kaks meessolisti (Raul Sepper ja Urmas Alender). Suure ansamblikoosseisu eesmärgiks oli Rannapi idee moodustada põhiansamblist vajadusel väiksemaid koosseise vastavalt arranžeeringutele ja stiilile (pop-Ruja, kammer-Ruja, rokk-Ruja jne). Idee ei olnud siiski elujõuline ning ansamblist lahkusid naislauljad, viiuldaja-trompetist ja tromboonimängija.^[2]

Ruja loomise printsiibid olid: omaloodud originaalmuusika, kirjanduslikult tugev kodumaine laulutekst, tugevad (professionaalsed) muusikud, muusika tegemine kunstilisel tasemel.^[3]

Esimest korda oli Ruja laval Aruküla kultuurimajas 1971. aasta sügisel. Esimesed Ruja lood, mis sama aasta 22. oktoobril Eesti Raadio stuudios salvestati, olid Rannapi loodud "Nii vaikseks kõik on jäänud" (solist Urmas Alender) ja "Need ei vaata tagasi" (solist Raul Sepper), mõlemad Ernst Enno sõnadele. "Need ei vaata tagasi" on ainuke lugu, mille Raul Sepper Rujaga on lindistanud.

1971. aastal ilmus Juhan Viidingu (Jüri Üdi) luulekogu "Detsember". Ilma Viidingu luuleta olnuks eestikeelset hard rock'i väga raske teha. Kolmanda loona lindistatigi nüüd "Tsepeliini triumf" (sõnad J. Viiding), mis oli üks esimesi psühhedeelse suunaga kompositsioone Eestis üldse. "Õhtunägemust" peavad aga muusikaasjatundjad üheks esimeseks progressiivse roki looks Eestis.

Rannap: "Enne Rujat ei lauldud ju rock'i eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Alenderi ja enda ühiseks teeneks."^[3]

1972. aastal liitusid ansambliga Andres Põldroo ja Tiit Haagma. Uuenenud koosseisuga lindistati raadiostuudios "Rukkilõikus" (sõnad J. Viiding) ning selle looga avanes Rujal võimalus esineda ka ühes Eesti Televisiooni saates. Kuna Rannapil oli muusikakeskkoolis pahandusi, ei tohtinud esinemiskeelu tõttu tema nägu ekraanil näidata ning selles loos ei olegi klahvpille. Samal aastal üritas Ruja end tarifitseerida tantsuansamblina rahaliste sissetulekute suurendamiseks, kuid vastav komisjon selleks luba ei andnud.

Järgnenud lood "Tütarlaps kloaagis", "Noore fotograafi uppumine" (tekstid Viidingult) jt kujundasid ansamblist ametivõimude silmis skandaalse imidži. Esimene suurem skandaal toimus 1. juulil 1972 Kadriorus asuva kõlakoja vabaõhukontserdil, kus rahvamuusikute esinemise järel lavale tulnud Ruja viis publiku pöördesse ja kontserdikorraldajad lülitasid igaks juhuks elektritoite välja. Pärast seda anti Rujale lühiaegne esinemiskeeld.^[2]

1973. aastal lahkus ansamblist Andres Põldroo ning teda asendas Jaanus Nõgisto. Tallinna rokkansamblite tolleaegsed esinemiskohad olid põhiliselt Jaan Tombi nimeline kultuuripalee ehk "uus Tomp" ja Jaan Kreuksi nimeline Noorsoo Kultuuripalee (nii nimetati Mustpeade Maja) ehk "vana Tomp". Rohkem prestiižne esinemiskoht oli TPI aula, kus detsembris 1973 viibis Ruja kontserdil 1300 inimest (arvatavalt aula rekord).

1974. aasta alguses tehti ansamblile ettepanek esineda Estonia kontserdisaalis, mis oli elitaarne kontserdikoht. Kaks kontserti müüdi kiiresti välja. Kontsert toimus koos Tõnu Kaljuste kammerkooriga ning oli muusikaliselt ja isamaalistelt meeleoludelt vaimustav. Kontserdil otseselt midagi nõukogudevastast ei olnud ja sama kavaga kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esinedes poleks ilmselt suurt skandaali puhkenud. Sovetlikud kultuuriametnikud leidsid aga mitmeid Nõukogude kontserdile sobimatuid asjaolusid (kahemõtteline kavaleht; koori meeslauljatel seljas frakid ja ansamblil "hilbud"; kontserdi järel maha jäänud veinipudelid saalis; klaveri peal asus viinapudel, millest joodi vett jms) ning keelasid teise kontserdi ära, andes Rujale tähtajatu esinemiskeelu. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andis tunda veel oma kümme aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile.^[3]

Ansamblile saabus "vaikiv ajastu", kuid tänu õnnelikele asjaoludele tekkis 1975. aastal võimalus osaleda Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastuses "Protsess" ning luua lavateosele ise sobiv muusika. Lavastuse teema oli "ideoloogiliselt õige", sest käsitles Nürnbergi kohtuprotsessi. Kokku anti üle saja etenduse ning Ruja liikmed olid teatri palgal.

Kuna Rein Rannap tegutses ka klassikalise pianistina ning valmistus rahvusvaheliseks pianistide konkursiks koos eelvoorudega Moskvas, kujunes etendustest osavõtt talle koormavaks. Asendajaks leidis ta Tallinna Riiklik Konservatooriumi klaveriüliõpilaste hulgast Margus Kappeli.^[2]

Ruja "varajase perioodi" koosseisu kuulusid

• Rein Rannap (klahvpillid)
• Urmas Alender (vokaal)
• Raul Sepper (basskitarr, vokaal)
• Toomas Veenre (kitarr)
• Paul Mägi (viiul, trompet)
• Heiki Kalaus (tromboon)
• Indrek Avasalu (basskitarr)
• Heiki Tark (basskitarr)
• Andres Põldroo (kitarr)
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
• Tiit Haagma (basskitarr)
• Andrus Vaht (trummid)

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Urmas Alender (vokaal)
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
• Tiit Haagma (basskitarr)
• Margus Kappel (klahvpillid)
• Andrus Vaht (trummid)
• Ivo Varts (trummid)
• Priit Kuulberg (bass)

• Urmas Alender (vokaal)
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
• Tiit Haagma (basskitarr)
• Rein Rannap (klahvpillid)
• Jaan Karp (trummid)

• Urmas Alender (vokaal)
• Jaanus Nõgisto (kitarr)
• Tiit Haagma (basskitarr)
• Igor Garšnek (klahvpillid)
• Toomas Rull (trummid)
• Arvo Urb (trummid)
• S.P. Gulliver (basskitarr)
• Nevil Blumberg (kitarr)
• Rein Joasoo (trummid)^[viide?]

• "Ruja" (1979, EP)
• "Ruja" (1982)
• "Kivi veereb" (1987)
• "Pust budet vsjo" (vene keeles "Пусть будет все", 1989)

• "Must lind" (1994)
• "Need ei vaata tagasi..." (1999, 5CD või 2CD+3CD (vastavalt "Need ei vaata tagasi..." osa 1 ja "Need ei vaata tagasi..." osa 2))

• "Rujavisioon" (1999, VHS)

• "Nii vaikseks kõik on jäänud"
• "Must lind"
• "Suudlus läbi jäätunud klaasi"
• "Teisel pool vett"
• "Vaiki kui võid"
• "Eile nägin ma Eestimaad"
• "Need ei vaata tagasi"
• "Eesti muld ja Eesti süda"

• "Tango"

• Ruja – Roostevaba raamat (tekstid : Yoko Alender, Igor Garšnek, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Rein Rannap, Peeter Sauter). Tallinn, produtsent HyperElwood, 1999.
• Igor Garšnek. Ruja: must ronk või valge vares. Tallinn, kirjastus Pegasus, 2010.
• Ruja kodulehel on andmed 128 ansambli laulu kohta. Viie CD-ga kogumikul on ilmunud 104 laulu.

• Ruja.ee – laulud, sõnad, biograafiad, galerii, Roostevaba raamat, muusika
• Ruja andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
• Ruja Eesti progressiivse roki veebilehel
• Valner Valme. Eile nägin ma Eestimaad. Tragikomöödia võtmes, Postimees, 3. november 2008
• Urmas Vahe. Röökijad! Märatsejad! Ebasündsad! Halb eeskuju publikule! ohtuleht.ee, 8. august 2016
• Ruja nõukogudevastasus väljendus nii tekstides ja helikeeles kui ka pikkades juustes Linnaleht (Tartu), nr. 30, 21. august 2020