Sõtkas

Sõtkas
Täiskasvanud isane sõtkas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Ülemselts	Galloanserae
Selts	Hanelised Anseriformes
Sugukond	Partlased Anatidae
Alamsugukond	Koskellased Merginae
Perekond	sõtkas Bucephala
Liik	Sõtkas
Binaarne nimetus
Bucephala clangula Linnaeus, 1758
Sünonüümid
Clangula clangula

Sõtkas (Bucephala clangula) on partlaste sugukonda sõtka perekonda kuuluv veelind.

Sõtka pesitsusala hõlmab enamiku Euraasia ja Põhja-Ameerika metsavööndist. Talvituma lendab ta lõunasse kinnikülmumata merede ja suurte siseveekogude rannikualadele. Suuremas osas levilast on ta tavaline. Endise NSV Liidu Euroopa-osas ja Lääne-Siberis on ta koguni üks kõige levinumatest partlastest.^[1]

Eestis on ta üsna vähearvukas, kuid tema arvukus suureneb. Rände ajal on ta sage.

Sõtka pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 3000–5000 paarile, talvist arvukust 15 000 – 30 000 isendile^[2].

Sõtka üldpikkus on 42–50 cm ja tiibade siruulatus 65–80 cm^[3]. Sõltuvalt sugupoolest ja aastaajast kaalub ta 0,4–1,4 kg, olles suhteliselt suur^[1].

Sõtkas on jässakas ja suure, pisut ebahariliku kujuga peaga. Täiskasvanud isaslinnul on tume pea roheka läikega, silma all asub hästi nähtav valge laik, seljaosa on mustjas, küljed, rind ja kõhuosa valged, samuti tiivaküüdus. Emaslinnul on pruunikas pea ja peaaegu kogu keha hall, valge alapoole ja valge tiivalaiguga. Lennul on näha sõtkale iseloomulik väga tume tiivaalune ja küünarhoosulgedest moodustuv valge laik. Jalad on oranžkollased.^[1]

Lennu ajal tekitavad sõtka tiivad väga kõrget kõlavat vihinat, mille järgi teda samuti ära tunda saab^[1].

Elupaigana eelistab sõtkas järvi, veehoidlaid ja suuri jõgesid, aga elab ka meres.

Sõtkas on peaaegu täielikult loomtoiduline ja sööb taimi vaid tühisel määral. Toidus on ülekaalus väikesed kalad, veeputukad ja nende vastsed, limused ning vähilaadsed. Neid hangib ta veekogu põhjast.^[1]

Sõtkas sukeldub ülihästi, valdavalt püstloodis allapoole. Talle pole kunst jõuda 4 meetri sügavuse veekogu põhja. Veest tõuseb ta õhku kergesti ja lendab kiiresti.^[1]

Sõtkas saabub pesapaikadele väga vara, kui veekogud on veel jää all ja maapinnal vabanevad esimesed laigud lumest. Esialgu viibivad nad lahvandustel ja jää peale kogunenud loikudel. Nad juba saabuvad paarides. Paarid kujunevad talvituspaikades või päris kevadrände alguses. Kuid täheldatud on sedagi, et rändesalgad koosnevad ainult ühesoolistest lindudest.^[1]

Sõtkas moodustab kindlad paarid. Isaslindude vahel on võitlusi harva, võõraste emaslindude jälitamist samuti peaaegu ei esine.^[1]

Pulmamäng algab varsti pärast saabumist. Isane ajab saba laiali, heidab pea selga, seejärel lööb selle järsult ette ja üles. Samal ajal tõukab ta jalalabadega keret ettepoole ja pritsib jalgadega vett. Peasulestik on tal hästi kohevil, mistõttu niigi massiivne pea tundub kohe eriti suurena. Pärast hakkab isane, kael välja sirutatud, ümber emase ujuma.^[1]

Pesa rajatakse puuõõnde, kusjuures puuliigi osas erilist eelistust pole. Väga harva on pesa puujuurikate vahel. Sõtkas asustab meelsasti suuri pesakaste. Kui teda ei häirita, võib ta pesa rajada ka asulasse, majahoovi või maantee äärde. Emased võivad sobiva pesa pärast kaklemagi minna, teinekord muneb jällegi kaks emast samasse pessa. Sama emane võib sama pesa kasutada mitu aastat järjest. Mõnda puuõõnt võivad sõtkad aastakümnete viisi pesana kasutada.^[1]

Puuõõne põhjakõdule teeb emane lohu ja muneb sinna munad. Esimene muna munetakse tavaliselt nädal, harvem paar-kolm nädalat pärast lõunamaalt saabumist. Pärast munemise alustamist ilmuvad pessa valged udusuled, aga munemise lõppedes on neid pesas päris palju. Täiskurnas on 4–14 muna. Munad on sinakad ja suured: 56–68 × 40–47 mm. Munemine lõpetatakse ajavahemikus aprilli keskpaigast mai keskpaigani, lõuna pool varem kui põhja pool.^[1]

Pärast viimase muna munemist hakkab emaslind hauduma. Haudeperiood kestab 30 päeva. Alguses on ta hooletu, jättes hommikuti ja õhtuti pesa kauaks omapead, aga viimased kümmekond päeva haub väga hoolsalt.^[1]

Isane püsib kogu munemisperioodi ja haudeaja esimese poole pesa läheduses. Siis hülgavad isased pesapaigad, kogunevad salkadesse ja lendavad sulgima. Sulgimisveekogud paiknevad pesitsuskohtadest tihti kaugel. Isased lendavad ära juunis ja sulgivad juuli keskel suurtel avaveelistel järvedel, kuhu võivad koguneda sadade kaupa. Vanad emaslinnud sulgivad hiljem, augustis.^[1]

Pojad kooruvad korraga, mõne tunni jooksul. Seejärel jäävad nad peaaegu ööpäevaks pessa. Emane soojendab ja kuivatab neid oma kehaga ja pojad saavad oma udusulestikku tema sulestiku küljest eralduva rasuga võida.^[1]

Seejärel lendab emaslind mitu korda pesaõõne juurde ja prääksub kähisevalt. Tema hääle peale ronivad pojad pesast välja ja kukutavad end välja. Kuna nad kaaluvad väga vähe, ei saa nad kukkudes viga, isegi kui pesa asub 10 meetri kõrgusel. Maapinnal on sõtkapoeg kohe võimeline jooksma. Kui pojad on pesast väljas, viib ema nad varjatud kohta, kust röövloomad neid ei avastaks. Sõtkapojad ujuvad ja sukelduvad hästi ning võivad vee all olla 1,5–2 minutit.^[1]

Erinevalt teistest partlastest lagunevad sõtka perekonnad väga vara. Juba 5–10 päeva pärast pesast lahkumist jagunevad need 2–3 pojast koosnevateks salkadeks. 1–3 poega jääb ema juurde, ülejäänud hakkavad elama iseseisvalt. Pojad arenevad aeglaselt. Kuu aja vanustena saavad nad udusulestikule lisaks täissulestiku. Nad lennuvõimestuvad kahe kuu vanustena, kuigi hoosuled ei ole neil selleks ajaks veel täielikult välja kasvanud.^[1]

Sõtka sügisränne kestab septembrist oktoobrini, ehkki üksikud salgad jäävad paigale peaaegu jää tekkimiseni.^[1]

Sõtkaid kütitakse vähe, kuigi ta on rohkearvuline. Mõnevõrra rohkem kütitakse neid rände ajal, sealhulgas Läänemerel.^[1]

Minevikus oli oluline jahipidamise haru niinimetatud sõtkakorilus: sõtkaste pesadest korjati osa mune ära ja neid söödi, aga pärast poegade pesast lahkumist korjati pesadest sulgi. Eriti suure ulatuse saavutas see Kiievi-Venemaal 10. ja 11. sajandil, mil kroonikate andmetel põhjustas muna- ja udusulemajandus Vene vürstide vahel isegi relvastatud kokkupõrkeid. Mõnel pool, näiteks Laadoga ääres, Lapimaal, Petšora jõe kallastel ja Baraba stepis, on munade ja udusulgede kogumine säilinud tänapäevani.^[1]

• Sõtkas andmebaasis eElurikkus