Salme Raatma

Salme Raatma (kuni aastani 1935 Salme Rosenberg[1]; kodanikunimega Salme Rosenstein; 25. juuni 1915 Linna küla, Helme kihelkond28. veebruar 2008 Turu, Soome) oli eesti lastekirjanik.

Ta õppis Helme algkoolis ja Tõrva ühisgümnaasiumis. Aastatel 19331938 õppis ta Tartu Ülikoolis kunstiajalugu, kirjandust ja etnograafiat, töötades samal ajal Eesti Rahva Muuseumis. Pärast abiellumist pastor Herbert Alexander Rosensteiniga aastal 1938 asus elama Noarootsi (abikaasa oli seal vikaarpastor). 1939. aastal põgenes perekond Saksamaale.

1964. aastal asus perekond elama Soome Turusse.

Tema poeg Gustav-Siegfried Rosenstein läks isa jälgedes, hakates vaimulikuks. Tema sulest on ilmunud oma ema elulugu saksa keeles: „Ihr steht schon auf unserer Liste!“ Die estnische Exildichterin Salme Raatma. Husum: ihleo 2015 (eestindatud: „Te juba olete meil nimekirjas. Eesti luuletaja Salme Raatma eksiilis“. Sinisukk 2018).

  • Minu karu. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1956.
  • Mis sinust tuleb?. Uppsala: Eesti Vaimulik Raamat 1963.
  • Jänesepoeg, kes lendas kuu peale. Stockholm: Rootsi-Eesti Õpperaamatufond 1978.
  • Päev ootab sind. Valik luuletusi aastaist 1954-1976. Turu 1982.
  • Valge lagi. Luuletusi aastaist 1964-1984. Turu 1985.
  • Sinised õunad ja teisi jutte lastele. Toronto: Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolide Komitee 1984.
  • Lumekuninganna ja teisi jutte lastele. Toronto: Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolide Komitee 1986.
  • Laululatern. Luuletusi 1980-1993. Turu 1993.
  • Tuhat soovi. Neljas kogu luuletusi. Turu 1995.
  • Pirita peegeldused. Poeem. Turu 1997.
  • Prillidega ingel. Mõttepilte. Turu 1997.
  • Kultuurikilde endisest Eestist ja väliseesti ajast. Turu 2002.
  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuni 2015. Vaadatud 19. mail 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  • Felix Oinas. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Salme Raatma. - Tulimuld 2/1987, lk 65-67.
  • Õnne Kepp. Elu täis õunapuid. - Keel ja Kirjandus 6/2000, lk 425-431.
  • Eerik Teder. Sisukad kultuurikillud. - Keel ja Kirjandus 1/2004, lk 63-64.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]