Skandinaavia

See artikkel räägib Skandinaavia maadest; Skandinaavia poolsaare kohta vaata artiklit Skandinaavia poolsaar; Skandinaavia mäestiku kohta vaata artiklit Skandinaavia mäestik

Skandinaaviaks ehk Skandinaavia maadeks (varasem nimekuju Skandinaaviamaad) nimetatakse kitsamas, geograafilises tähenduses Rootsit ja Norrat (riike, mille territooriumi põhiosa asub Skandinaavia poolsaarel).

Laiemas, kultuurilises ja ajaloolises tähenduses nimetatakse Skandinaaviaks Rootsit, Taanit ja Norrat või maid, kus kõneldakse põhjagermaani ehk skandinaavia keeli – lisaks nimetatud maadele ka Islandit ja Fääri saari.

Rootsis, Taanis ja Norras peetakse Skandinaaviasse kuuluvaks Rootsit, Taanit ja Norrat.

Inglise- ja saksakeelsetes maades käsitletakse Skandinaaviana enamasti Rootsit, Taanit ja Norrat, kuid vahel ka kõiki ülalnimetatud maid, mõnikord ka Soomet.

Teadaolevalt kasutas nime Skandinaavia (Scatinavia) esimest korda Plinius Vanem 1. sajandil pKr oma teoses "Looduslugu" ("Naturalis historia"). Plinius kirjutas, et teisel pool Jüütimaad asub Codanuse (Kattegati) väin, mis on täis saari. Suurim neist kandvat nime Scatinavia. Arvatavasti mõtles Plinius selle all Skånet Skandinaavia poolsaare lõunaosas. Pliniuse Scatinavia põhjal on rekonstrueeritud germaani nimekuju *Skaðin-awjo. Selle nime esimese osa tähendus ei ole selge, awjo tähendas arvatavasti saart.

2. sajandil kirjutas kreeka geograaf Ptolemaios ("Geographia") Skandiaist (Σκανδίαι) – neljast Läänemeres saarest, mis asusid Jüütimaast ida pool ja millest kolm olid väikesed (arvatavasti Fyn, Lolland ja Sjælland) ning üks suur (Skåne). Suurima saare kohta kasutas Ptolemaios nime Σκανδία (Skandia).

Jordanes ("De origine actibusque Getarum") kirjutas 6. sajandil, et goodid pärinesid Scandza saarelt.

Anglosaksi eeposes "Beowulf" (8.–11. sajand) kasutatakse Skandinaavia või Skåne kohta nimekujusid Scedenigge ja Schedeland, mis on nimega "Skandinaavia" etümoloogiliselt seotud.

Skandinaavia nimi on etümoloogiliselt seotud kohanimedega Skåne ja Skanør, mõlemad paigad asuvad Skandinaavia poolsaare lõunaosas.

 Pikemalt artiklis Skandinaavia ajalugu

Skandinaavia asustasid esimesena viimase jääaja lõpul, nooremas paleoliitikumis Hamburgi kultuuri põhjapõdrakütid, kes liikusid saagi otsingul taanduvate liustike järel. Viimasel jääajal, mis lõppes umbes 12 000 aastat tagasi enne meie ajaarvamist, jõudis jää Wisła jõeni jagunes Põhja-Euroopa kahte eraldi asetseva jääliustiku piirkonda: väike jääala, kuhu kuulusid Šotimaa, Wales, Põhja-Inglismaa ja kogu Iirimaa, ning suurem ala, kus jää kattis maad tänapäeva Läänemere ümbruskonnas. Jää all olid tänapäeva Norra, Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu, Jüüti poolsaare idapoolne osa, Schleswig-Holsteini idaosa, Kirde-Saksamaa, Põhja-Poola ja Ida-Preisimaa. Weichseli jäätumine algas umbes 110 000 aasta eest ning lõppes 10 000 – 15 000 aastat tagasi.

Jõudnud umbes 14 000 aasta eest Skånesse, liikusid põhjapõdrakütid nahkpaatide abil üle kogu poolsaare ja tungisid umbes 7000. aastaks eKr Lõuna-Soomesse. Varased sisserändajad sõltusid täielikult jahipidamisest ja korilusest – põllumajandus jõudis Skandinaaviasse umbes 4000. aastal eKr. Sellest alates kuni rauaaja alguseni umbes 500. aastal eKr kasvas Skandinaavias tasapisi elanikkond, jõukus ja ühiskondlik liigendus. Siis saabus aga kriis, kui kliima jahenemine (ja vihmade sagenemine), lõunapoolsete pronksi varumisteede läbilõikamine Kesk-Euroopas levima hakanud keltide poolt ning luksuskaupade suundumine lõunasse, Vahemere äärde, hakkas tugevasti mõjutama Skandinaavia ühiskonda.

 Pikemalt artiklis Taani ajalugu#Esiaeg

 Pikemalt artiklis Rootsi ajalugu#Esiaeg

 Pikemalt artiklis Norra ajalugu#Kiviaeg, Norra kiviaeg

 Pikemalt artiklis Saamid#Esiaeg

Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõe vahel lahkusid pärast 1000 eKr germaani rahvad. Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr, kus neid peatasid Gaius Marius ja Julius Caesar. See oli see läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ja Julius Caesar (100–44 eKr).

Germaani hõimude hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid; siiski tekkisid liitude sõlmimisel tuntumad grupid nagu alemannid, frangid, saksid, friisid ja tüüringid.

 Pikemalt artiklis Suur rahvasterändamine

Rooma rauaajal (1–500 pKr) jõudsid Skandinaaviasse Rooma impeeriumi kaubad, sealhulgas pronksnõud, väärisesemed ja eriti roomalikud relvad. Viimased võisid saabuda põhja koos sõjameestega, kes teenisid Rooma abivägedes ja naasid koju. On rajatud kindlustatud linnamäed Lõuna-Norras, Rootsis ja Soomes, millest suurimal, Gotlandil asuval Torsburgenil, oli peaaegu 2,5 km pikkune vall. Soodest on leitud relvaohvrid, eriti perioodist 200–500. Ainuüksi Jüütimaal on neid leitud paarikümne ringis ja suurim neist on leitud Kesk-Jüütimaalt Illerup Ådalist.

Rahvasterännuajale, mis tavaliselt paigutatakse aastatesse 450–600, järgnes eelviikingiaeg ja viikingiaeg.

 Pikemalt artiklis Taani ajalugu#Vanaaeg

 Pikemalt artiklis Rootsi ajalugu#Vanaaeg

 Pikemalt artiklis Norra ajalugu#Viikingiaeg

Viikingiaeg

 Pikemalt artiklis Viikingiaeg, Jomsborg, Jomsviikingid

Skandinaavia ulatus (Norra põhjatipust Jüütimaa lõunapunktini on ligemale 2000 km) põhjustab maastiku väga suurt varieeruvust. Lõunas on Taani valdavalt tasane maa, selle peamine koostisosa Jüütimaa on Põhja-Saksa tasandiku jätk. Väike-Beldi väin lahutab Jüütimaad kahest peamisest saarest Sjællandist ja Fynist, millest edasi jäävad Skåne ja Blekinge. Skåne ja Blekinge kuulusid suurema osa rauaajast ja varakeskajast Taani kuningate mõjusfääri ning kuulusid ka 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi algul tekkinud esimesse ühendatud Taani kuningriiki, kuid kuuluvad tänapäeval Rootsile.

Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid. 950. aastal kehtestas Saksa-Rooma keiser Otto I, Gorm Vana valitsusajal (u 940 – u 958) ülemvõimu Taani üle, millest Harald Sinihammas Otto II valitsusajal püüdis vabaneda, kuid kaotas.

Skandinaavia poolsaarel endal eraldab võimas, põhjas Finnmargist lõunas Norra Stavangeri lähistele ulatuv mäeahelik ida- ja lääneosa. Lääneosa on avatud Atlandi ookeanile ja liigendatud rannik on valdavalt jäävaba isegi kõige külmematel kuudel, kuid Läänemere poole jääv idaosa kannatab karmide talvede käes ning jää takistab meresõitu mitu kuud. Need erinevused aitasid kujundada tingimusi, mis soodustasid eraldi läänepoolse (Norra) ja idapoolse (Rootsi) kuningriigi teket.

Suuremat osa Skandinaavia poolsaarest, kui ta ei olnud juba ligipääsmatu mägede tõttu, katsid tihedad metsad. Maismaasuhtlust raskendas veelgi maastik, millel leidus ohtralt jõgesid ja järvi (eriti Rootsis ja Soomes), mis koos Norra pika ranniku ja Taani saarelise iseloomuga seletab hästi skandinaavlaste harjumust kasutada liikumiseks paate.

Põhjamere impeerium

 Pikemalt artiklis Põhjamere impeerium

Taani kuningas Svend Harkhabe vallutas 1013. aastal Inglismaa, mida valitses tema poeg Knud Suur, kes oli hiljem nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Lõuna-Rootsi piirkonna kuningas. Vanema venna Harald II surma järel 1018. aastal sai Knudist sai ka Taani kuningas.

 Pikemalt artiklis Taani ajalugu#Keskaeg

 Pikemalt artiklis Rootsi ajalugu#Keskaeg

 Pikemalt artiklis Norra ajalugu#Keskaeg

Põhjala ristisõjad

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad, Vendi ristisõda

• Põhjamaad
• Põhja-Euroopa
• Fennoskandia kilp
• Fennoskandia
• Baltoskandia
• Muinaspõhja mütoloogia

• Vanu Skandinaavia kaarte

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Skandinaavia