Suurtükk

See artikkel vajab toimetamist. (August 2017) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2017) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Suurtükk on mürskudega tulistav vint- või sileraudne tulirelv kaliibriga vähemalt 20 mm. Suurtükke kasutatakse enamasti brigaadi või diviisi taseme tuletoetuseks.

Suurtükk on relv, mis on loodud laskemoona tulistamiseks pika vahemaa taha, kuhu tavaline jalaväerelvastus ja miinipildujad ei ulatu. Varajased suurtükid arendati kindlustesse sissemurdmise jaoks, mis tegi neist suured ja raskesti liigutatavad relvad. Tehnoloogia arenedes muutusid suurtükid järjest kergemaks ja mobiilsemaks. Tänapäeval on suurtükid muutunud iseliikuvaks ja väga mobiilseks, mis tõstab nende tulejõudu märgatavalt.

Enne suurtükkide kasutuselevõttu täitsid raskerelvade ülesannet heitemasinad ja katapuldid. 28. jaanuaril 1132 leidis aset esimene dokumenteeritud sündmus, kus oli püssirohtu kasutatavat suurtükki kasutatud, kui kindral Han Shizhong Songi dünastiast kasutas Fujiani linna vallutamiseks Huochonge ehk käsikahureid.^[1] Varajased Hiina suurtükid olid vaasikujulised, nagu näiteks 1350. aastast pärit kahurid, mis leiti 14. sajandi Mingi dünastia traktaadist Huolongjing.^[2] Metallurgiatehnikate arenedes ei kasutanud hilisemad kahurid enam vaasi kuju. Seda muutust saab näha pronksist thousand ball thunder'ist, mis oli varajane näide lahinguvälja suurtükist.^[3] Need relvad levisid Lähis-Itta ja Euroopasse jõudsid piiratud kujul 13. sajandil. Esimene püssirohul töötav suurtükk võeti kasutusele 1348. aastal Rudelsburgi juures. Aasias võtsid mongolid hiinlaste suurtükid kasutusele ning kasutasid neid väga efektiivselt enda suurtes vallutustes. 14. sajandi lõpuks kasutasid Hiina mässajad organiseeritud suurtükke ning ratsaväge, et mongolid riigist välja suruda. 15. sajandil leiutati lafett ja asetati suurtükid ratastele. Saja-aastase sõja ajal muutusid suurtükid levinumaks. Kuigi oli palju üritusi lukust laadimisega, laeti neid alati rauast, sest ei osatud neid veel korralikult välja töötada. 19. sajandil leiutati Šveitsis heitelaengute süsteem ja Saksamaal tagantlaetav suurtükk. Samuti võeti kasutusele vintsooned rauas. Seoses raudtee arenguga hakati suurtükke paigutama raudteeplatvormidele. 20. sajandi alguseks leiutati taandurmehhanism. Esimese maailmasõja ajal võeti peamiselt prantslaste eestvõttel alates aastast 1917 kasutusele esimesed liikursuurtükid. Kergemaid suurtükke paigutati ka veoautodele.

Suurtüki laskemoon koosneb neljast osast (mõnel juhul ka viiest osast, nt 122 mm D-30):

1. sütik
2. mürsk
3. laeng
4. süütekapsel
5. hülss (lahtiste laengutega suurtükisüsteemidel puudub hülss)

Sütikud on seadmed, mis algatavad mürsu, olgu selleks lõhkeaine plahvatamine või suitsukatte tegemine. Sütikuid on nelja põhitüüpi:

1. kokkupõrkel aktiveeruv;
2. mehaanilise ajaga aktiveeruv;
3. lähedussensoriga;
4. elektroonilise ajaga aktiveeruv.

Suurtükisütik asub enamasti mürsu ninaosas, kuid kasutatud on ka tagaosas asuvaid, näiteks HESH ja HEP tankivastaste mürskudega.

Kokkupõrkel aktiveeruvad sütikud olid pikka aega armeedes standardiks lõhkeainega mürskude jaoks. On ka variatsioone, mis on viivitusega, et saaks kerget katet läbistada või rohkem maapinna sisse tungida.

Lõhkeainega mürske on võimalik aktiveerida õhus, muutes aktiveerimise ajapõhiseks. Sellist viisi kasutati peaaegu alati õhutõrje suurtükkidel.

Varajased õhus aktiveeruvad sütikud kasutasid põlemisel töötavaid taimereid. Neid kasutati 20. sajandi teise pooleni. Mehaanilise ajaga sütikud ilmusid sajandi alguses. Thieli mehhanism kasutas vedru ja kella mehhanismi. Junghansi sütik kasutas tsentrifugaaljõudu ja hammasrattaid. Dixi sütik kasutas tsentrifugaaljõudu ja kerasid. Elektroonilise ajaga sütikud hakkasid mehaanilisi asendama umbes 1980. aastast alates.

Lähedussensoriga sütikuid on kahte tüüpi, fotoelektrilised ja radariga. Fotoelektrilised ei olnud eriti edukad ning need nägid kasutust ainult briti õhutõrje suurtüki rakettidel teise maailmasõja ajal. Radariga lähedussütikud asendasid mehaanilise ajaga sütikud, sest need nõudsid täpset arvutust aja kestuse jaoks, mida võisid mõjutada erinevad tegurid.

Esimesi radariga lähedussütikuid kasutati lennukite vastu teise maailmasõja ajal. Esimesed lähedussütikud pandi õhkima 9,1 meetri kõrgusel maapinnast. Selline mürsk on inimeste vastu väga efektiivne võrreldes kokkupõrkel õhkiva mürsuga, sest šrapnellid katavad suurema maa-ala ning tulevad ülalt, mitte küljelt.

Lähedussütikud võivad enneaegselt aktiveeruda niiskuse tõttu. Seepärast loodi pärast teist maailmasõda kontrollitud muutuva ajaga sütikud. Nendel sütikutel on mehaaniline taimer, mis lülitus radarile umbes 5 sekundit enne oodatud kokkupõrget ning lisaks sellele, aktiveerusid ka kokkupõrkel.

Lähedussütikud tekkisid Euroopa lahinguväljadele 1944. aasta detsembri lõpus. Neid kasutati väga efektiivselt Vaikses ookeanis kamikazede vastu ning Suurbritannias V-1 lendavate pommide vastu. ^[4]

1980. aastal tekkisid elektroonilised mitmeotstarbelised sütikud. Kuna need kasutasid tahkes olekus elektroonikat, olid seda sorti sütikud suhteliselt odavad ja töökindlad ning said standardsütikuks mõnes läänearmees. Varasematel versioonidel sai valida lõhkemise kõrgust.

Hilisemad versioonid, nagu näiteks Junhani DM84U, pakuvad valiku kokkupõrkel, viivitusega, lähedusega ja ajaga aktiveerimist.

 Pikemalt artiklis Mürsk

Mürsk on kuul, mida suurtükk tulistab. See võib, aga ei pruugi olla lõhkekeha. Mürske on kolme tüüpi: lõhkevad (bursting), põhja väljaviskamisega (base ejection) ning nina väljaviskamisega (nose ejection). Kõige modernsem on põhja väljaviskamisega, mis tuli kasutusse esimese maailmasõja ajal. Nii põhja kui ka nina väljaviskamisega mürskudega kasutatakse peaaegu alati õhus aktiveeruvaid sütikuid. Lõhkevate mürskudega kasutatakse sõltuvalt vajadusest erinevaid sütikuid.

Lõhkelaengud tüüpide kaupa:

• lõhkevad: lõhkeaine; keemia; tuumapead; lõhkeainega tankivastased; värviline marker
• põhja väljaviskamisega: väikesed pommikesed, mis eemalduvad mürsust; miinid; valgustatavad; suitsukate, jm.
• nina väljaviskamisega: šrapnell, süütepommid

• Vintraudsed – traditsiooniliselt on suurtüki mürsud olnud pöörlemisega stabiliseeritud, ehk nad pöörlevad õhus ning güroskoopilised jõud hoiavad neid stabiilselt. Mürsud suudetakse pöörlema panna, kasutades raua sees sooni ning mürsul pehmest metallist (tavaliselt pronksist) tehtud kesta. Sooned hõõruvad vastu kesta, mis panebki mürsu pöörlema.
• Sileraudsed/tiib-stabiliseeritud – modernsetes suurtükkides sileraudsed on enamasti kasutusel miinipildujates. Need mürsud kasutavad tiibu nende tagaosas, et tagada õige suund. Sile raud kestab ka kauem kui vintraud, laskeulatus on suurem ja ka suuremaid lõhkekehi on võimalik mürsule kinnitada, sest ei ole vaja paksemat kesta.
• Vintraudsed/tiib-stabiliseeritud – kombinatsioon mõlemast on ka võimalik kasutada, kus raual on sooned ja mürsul on ka tiivad, et suurendada stabiilsust^[5], juhtivust^[6] või hõljuvust.^[7]

Enamus suurtükke vajavad kütust, et mürsku sihtmärgini viia. Selleks kasutatakse alati väikest lõhkekeha, mis ei plahvata, vaid pigem põleb. Põlemise tagajärjel tekib kambrisse suure rõhu all gaas. Tekkinud gaasi abil antakse mürsule piisavalt suur energia, et seda üle suurte vahemaade lennutada.

Kuni 19. sajandi lõpuni oli ainsaks saadaolevaks kütuseks püssirohi. Püssirohul oli palju halbu külgi: see ei andnud palju energiat, mistõttu oli seda suurtes kogustes vaja kasutada ning selle tagajärjel tuli alati ka paks valge suits, mis reetis suurtüki asukoha, varjas sihtmärgi ära ja muutis sihtimise väga raskeks. 1846. aastal avastati püroksüliin ja umbes samal ajal avastati nitroglütseriin, mis on väga suurte plahvatusomadustega. Püroksüliinil on palju suurema jõuga kui püssirohi ning ei tekitanud ka suitsu. Varajane püroksüliin oli siiski ebastabiilne, see põles väga kiiresti ja kuumalt, mis kulutas suurtüki raua kiiremini ära. Suitsuta pulber võeti laialdasemalt kasutusele alles pärast püroksüliini ja nitroglütseriini kombineerimist, mis andis väga võimsa, suitsuta ja stabiilse kütuse...

Järgnenud sajanditel arendati palju teisi kütuseid, üritades saavutada võimalikult suurt energiat, väikest temperatuuri, stabiilset, odavat ja kergesti suurtes kogustes toodetavat. Modernsed kütused võib jaotada kolmeks klassiks: ainult püroksüliini baasil; nitroglütseriini ja püroksüliini baasil; nitroguanidiini, nitroglütseriini ja püroksüliini baasil.

Suurtüki mürskude laskeulatust saab suurendada kolmel viisil:

• raketiga abistatud – mürsu taha kinnitatakse väike rakett, mis tõugates mürsku, annab lisaenergiat;
• base bleed – mürsu taha kinnitatakse väike põlev keha, mis põledes vähendab õhutakistust, ühtlustades rõhku mürsu taga;
• reaktiivmootoriga abistatud – sarnaneb raketiga mürsu abistamisega, aga kasutatakse reaktiivmootorit.

Suurtükkide kütust saab rauda panna kahel viisil: kas laengukottides või metallist laengukestades. Õhutõrjesuurtükid ja väikese kaliibriga relvad kasutavad metallist kesti, milles on mürsk ja kütus. See lihtsustab laadimist ja suurendab laskekiirust. Kotiga kütuse puhul annab kogust reguleerida vastavalt vajadusele. Mõlema viisi puhul on vaja erinevaid lukke.

Suurtükke liigitatakse tavaliselt laskemoona lennukiiruse järgi:

• välisuurtükid
  • jalaväe toetuse kahurid – jalaväge otseselt toetavad kahurid;
  • mägistel aladel kasutatavad kahurid – kergekaalulised, mida on hea transportida;
  • välikahurid – võimaldavad lasta kaugelt;
  • haubitsad – võimaldavad lasta suure nurga alt;
  • kahurhaubitsad – võivaldavad lasta nii suure kui ka väikese nurga alt, pika rauaga;
  • mortiirid – tavaliselt lühikese rauaga, kõrge trajektooriga;
  • tankitõrjesuurtükid – tavaliselt liikuvad suurtükid, mis on mõeldud tankide ründamiseks;
  • õhutõrjesuurtükid – tavaliselt liikuvad suurtükid, mis on mõeldud lennukite ründamiseks;
  • rakettsuurtükid – kasutavad mürskude asemel rakette;
• motoriseeritud suurtükid – sõidukiga veetavad või abijõuallikaid kasutavad suurtükid;
• liikursuurtükid – suurtükid, mis on paigaldatud sõidukitele;
• raudteesuurtükid – suurekaliibrilised relvad, mis kasutavad liikumiseks raudteid;
• mereväesuurtükid – paigaldatud laevadele, kasutatakse teiste laevade ründamiseks või maavägede toetamiseks. Tavaliselt pika raua, suure lennukiiruse ja madala trajektooriga;
• rannikusuurtükid – suurtükid, mis on teatud positsiooni (tavaliselt ranniku) kaitseks mõeldud. Tavaliselt suure raua, madala trajektoori ja suure lennukiirusega.

• kerged – 20–125 mm,
• keskmised – 127–155 mm,
• rasked – 175 mm ja enam.

• manuaalseteks (tagantlaetavad, varem ka eestlaetavad),
• poolautomaatseteks ja
• automaatseteks.

• välisuurtükke ehk haakes veetavaid,
• liikursuurtükke ehk iseliikuvaid ja
• statsionaarsuurtükke ehk kindlusesuurtükke.

• vintraudseteks,
• sileraudseteks

• tagasilöögiga ja
• tagasilöögita suurtükke ehk reaktiivsuurtükke.

Mürskude kasutuselevõtuni tulistati suurtükkidest suurtükikuulidega.

• Välisuurtükk