Pliimennik

Pliimennik (ka lihtsalt mennik ja pliipunane) on ere-oranžpunane värvipigment, mida keskajal kasutati laialdaselt käsikirjade kirjutamisel ja kaunistamisel, samuti õli- ja temperamaalis, näiteks ühe komponendina inkarnaadi segamisel. Koostiselt on see tripliitetraoksiid Pb₃O₄.

Vähese valguskindluse ja mürgisuse tõttu pliimennikut tänapäeval enam kuigi palju ei kasutata.

Pliimenniku ladinakeelsest nimetusest minium on tuletatud sõna "miniatuur".

Värvainete indeksis on pliimenniku tähised PR 105 (Pigment Red 105) ja C.I. 77578, CAS-number on CAS 1314-41-6.^[1]

Eesti keelde on sõna jõudnud laenuna saksa keelest.^[2] Eesti Keele Instituut soovitab eelisterminina kasutada sõna "pliimennik"^[3] menniku, pliipunase jm asemel.

Menniku värvi erepunast tähistab omadussõna "mennikpunane" (ladina keeles miniata).^[4]

Pliimenniku tähenduses on kasutatud eksitavalt ka sõnu "tinamennik" ja "tinamenning".^[5][6]

Mennikut leidub mineraalina looduses^[7] ja sellest tehti värvi juba antiikajal. Koostiselt on ta plii(II,IV)oksiid, mis sisaldab nii Pb²⁺ kui ka Pb⁴⁺ ioone, ja ta keemiline valem on Pb₃O₄. Vana- ja keskajal tehti pliimennikut pliivalge kuumutamisel õhu käes umbes 450 kraadi juures, ta kuulub varaseimate kunstlikult sünteesitud pigmentide hulka. Värvus sõltus töötlemise kestusest.^[8]

• 
  Mineraalne pliimennik
• 
  Pliimenniku struktuurivalem

Erepunase värvusega raske kristalliline aine. Lahustub lahjendatud hapetes, ent on vees praktiliselt lahustumatu – seda ei saa kasutada freskomaalis ega vesivärvides.

Hea kattevõimega pigment, ent pikal valguse käes seismisel pleegib. Ei saa kasutada koos auripigmendiga,^[10] sest kokkupuutel sulfiididega ta mustub.^[11]

Mürgisuse annab pigmendile pliisisaldus (plii on mürgisuselt kolmas element elavhõbeda ja kaadmiumi järel). Mürgistus tekib pikaajalisel ja korduval kokkupuutel, näiteks tööstuses (akude ja klaasi tootmine, korrosioonivastane töötlemine). Pliimennik on inimesele tõenäoliselt kartsinogeense toimega.^[12]

Pliimenniku kasutamise kõrgaeg jääb vana- ja keskaega. Keskajal kasutati seda eelistatult raamatumaalis nii Pärsia, Bütsantsi kui ka Lääne-Euroopa käsikirjades. Kinaveri kõrval oli pliimennik üks värvipigmente, mis oli sageli inkarnaaditooni koosseisus, samuti teistele värvidele sooja tooni andjana. Seda on leitud Rode altari skulptuuridelt^[13] ja Püha Vaimu kiriku altari tabernaaklilt,^[14] baroksetelt vappepitaafidelt^[15] ja renessanssmaalidelt, nagu Raffaeli "Ansidei madonna", Hieronymus Boschi "Kristuse pilkamine" või El Greco "El Expolio".^[10] Ka Edgar Degas' üleni punastes toonides maal "Coiffure" ("Juustekammimine") sisaldab suurtel pindadel pliimennikut.

• 
  Raffael. "Ansidei madonna" (1505–1507). Paremal seisva püha Nikolause mantli vooder on maalitud pliimennikuga
• 
  Hieronymus Bosch. "Kristuse pilkamine" (u 1479 – 1516). Vasakul seisva habemiku kapuutsi krae on maalitud puhta pliimennikuga
• 
  El Greco. "El Expolio" (1577–1579). Kollaste toonide koosseisus on pliimennik

Pigment leiab kasutust lisaks kunstile ka käsitöös ja tehnoloogias. Sulatatud klaasimassile lisatult annab pliiklaasi (tavalisest säravam, suurema murdumisnäitajaga klaas, mida kasutatakse vääriskivide jäljendamisel). On oluline komponent klaasjates emailides, mille poolest olid kuulsad Bütsantsi ja Prantsusmaa (Limoges) meistrid.^[16]

Korrosioonivastase kruntvärvi koostises raud- ja teraskonstruktsioonide värvimiseks kasutati mennikuvärvi 20. sajandi lõpulgi.^[11] Tänapäeval on selle värvi kasutamine taunitud, sest värv põhjustab õhu ja vee saastumist pliiga. Küll aga kasutatakse pliimennikut ühe komponendina pliiakudes.

• Pliivalge
• Rauamennik

• Pliimennik portaalis colourlex.com
• Pliimennik veebinäitusel Pigments through the Ages
• Pliimennik kunsti- ja konserveerimismaterjalide andmebaasis CAMEO
• Pliimennik (lead tetroxide) andmebaasis T3DB (Toxin and Toxin Target Database)