Tselluloosi- ja paberitööstus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. (Aprill 2024) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Tselluloosi- ja paberitööstus hõlmab ettevõtteid, kes kasutavad toormaterjalina puitu ja toodavad tselluloosi, puitmassi, paberit, pappi ja teisi tselluloosipõhiseid tooteid.

Erialaterminoloogias mõistetakse "tselluloosi" (inglise keeles chemical pulp) all puidu keemilise ja "puitmassi" (inglise keeles mechanical pulp) all mehaanilise töötluse tulemusel saadud puidumassi. Kasutusel on kolm peamist keemilist protsessi: sulfitmeetod, Krafti protsess ja soodaprotsess. Mehaanilisel töötlusel võib saada kahte liiki puitmassi: termomehaanilist puitmassi ja defibröörpuitmassi.^[1]

Paberivalmistamine on pika ajalooga kunst, mis on alguse saanud 2. sajandil Hiinas. 14. sajandiks töötas Euroopas juba arvukalt paberiveskeid, eriti Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kus paberit valmistati kuni 18. sajandi lõpuni peamiselt linastest kaltsudest. Tööstuslikust suuremahulisest tootmisest võib aga rääkida alates 19. sajandist, mil võeti kasutusele uus tehnoloogia: paberi tooraineks sai puit.^[2]

Tänapäeval valmistatakse tselluloosist lisaks paberile ka teisi tooteid. Näiteks toiduainetetööstuses on pakkematerjalina väga levinud õhuke läbipaistev või trükivärvidega kaunistatud tsellofaan, kuna see ei lase läbi õhku, vett, rasvu ega baktereid. Tekstiilitööstus kasutab tselluloosi kunstsiidi ehk viskoosi tootmiseks. Veel tehakse tselluloosist nitrotselluloosi, mis on suitsuta püssirohu ehk ballistiidi tooraineks, ning tselluloidi, mida tänapäeval kasutatakse peamiselt vaid lauatennisepallide valmistamiseks, kuid millest minevikus tehti esemeid nukkudest tselluloidfilmini.

 Pikemalt artiklis Eesti paberitööstus

Esimene eestimaine paberileht valmis väidetavalt Tartus alma materi asutamise aastal ehk 1632 ja umbes 100 aastat hiljem, 1734 rajati Eesti vanim tänini tegutsev paberitootmisettevõte Räpina Paberivabrik.^[3] Toorainena kasutati sealgi kaltsu, mida 19. sajandi keskel hakati segama puidumassiga ning hiljem tselluloosiga, mille tootmist alustati 19. sajandi lõpul Tallinnas (hoones, mida tänapäeval tuntakse Fahle majana). Mõned aastad hiljem alustas tegevust Venemaa suurimaks ja ühtlasi üheks maailma suuremaks tselluloosivabrikuks saanud Saksa firma Waldhofi filiaal Pärnus.^[4]

Eesti Vabariigi ajal 1920.–1930. aastatel andsid tselluloos ja paber koos teiste metsasaadustega umbes kolmandiku riigi ekspordituludest. Näiteks tselluloos läks peamiselt Inglismaale, USA-sse ja Prantsusmaale. 1935. aastal tegutses suurtööstustena neli paberivabrikut, kahel neist olid ka tselluloosi osakonnad ja kaks puidumassivabrikut, peale selle veel kaks väiksemat puidumassitööstust. 1938. aastal valmis uus tselluloositehas Kehras, mis oli valmimise ajal üks moodsamaid Euroopas ning andis tselluloosi sulfaatmeetodil.^[5]

2020. aasta seisuga tegeles Eestis tselluloosi- ja paberitööstuse (ka paberi ja paberitoodete tootmise) valdkonnas 63 ettevõtet. Valdkonna ettevõtted moodustavad 0,1% Eesti ettevõtetest. Siin on hõivatud umbes 0,3% Eesti ettevõtete töötajatest. Nimetatud ettevõtete koondmüügitulu moodustab samuti 0,3% Eesti ettevõtete koondmüügitulust. Ärikasum oli tselluloosi- ja paberitööstuse ettevõtetel kokku 2020. aastal umbes 1 miljon eurot, mis moodustas 0,4% nende müügitulust (kasumimarginaal, kogurentaablus). 68% tselluloosi- ja paberitööstuse ettevõtetest on mikroettevõtted, kus töötab alla 10 töötaja. See näitab, et siin on mikroettevõtteid vähem kui Eesti töötleva tööstuse ettevõtetes keskmiselt. 2% ettevõtetes töötab enam kui 100 töötajat (1 ettevõte). 27% tselluloosi- ja paberitööstuse ettevõtetest on müügitulu kalendriaastas suurem kui 1 miljon eurot. 73% tselluloosi ja paberitööstuse ettevõtete müügitulust tuleb ekspordist.^[6]

	2019. aasta	2020. aasta	Muutus võrreldes 2019. aastaga, %	Keskmine muutus aastas (perioodil 2010–2020), %
Ettevõtete arv	64	63	–2	+1
Ettevõtete arv, kelle müügitulu on suurem kui 1 miljon eurot	18	17	–6	0
Hõivatute arv	1297	1240	–4	–2
Müügitulu (€)	248 230 200 €	222 515 000 €	–10	+4
Eksport (€)	173 684 063 €	162 942 406 €	–6	+4

Paberitööstus on Eesti majanduses pikkade traditsioonidega ja suhteliselt tugevasti koondunud tööstusharu. Sektori kaks suurimat ettevõtet – Estonian Cell ja Horizon – annavad üle kahe kolmandiku sektori müügitulust. Sektor on Eesti keskmisest kõrgema palga ja lisandväärtusega. 2000. aastatel on sektori jaoks suurim küsimus, et kas ja millal hakatakse tegelema puidu keemilise töötlemisega, mis võimaldaks vähendada töötlemata puidu väljavedu. 2019. aasta oli paberitööstuse jaoks keeruline. Puitmassi hind maailmaturul kukkus ning see vähendas ka Eesti tootjate müüki. Viimastel aastatel on mõlemad sektori suurimad ettevõtted viinud ellu mahukaid investeerimisprogramme ja hakanud kasutama rohkem taastuvenergiat. 2019. aasta keskel investeeris Estonian Cell 20 mln eurot pleegitusprotsessi kemikaaliefektiivsuse saavutamisks ning ehitas uue aeroobse reovee puhastuskompleksi, mis tagab puhtama heitvee ja vähendab energiakulu. Sektor ekspordib enim tooteid Indiasse, Itaaliasse ja Soome. Peamised ekspordiartiklid on puitmass, pinnakatteta jõupaber ja papp. 2019. aastal kasvasid palgad paberitööstuses Eesti keskmisest aeglasemalt, kuid sektor säilitas Eesti keskmisest mõnevõrra kõrgema palgataseme. Sektori suurimates ja kõrgelt automatiseeritud tehastes on töötajate hulk väike ning hoolimata nende kõrgest palgast ei oma see sektori keskmisele märgatavat mõju. Sektori efektiivsusnäitajad kukkusid 2019. aastal tugevasti. Kogukasum vähenes 64% ning puhas lisandväärtus 31%. Tööjõukulud kasvasid kokku 4%. Kuigi tulemused ei olnud head, pidid ettevõtjad töötajate hoidmiseks palku tõstma, kuna teistes sektorites toimus kiire palgatõus.^[8]

Tselluloosi- ja paberiturg on heterogeenne ja tihedalt sisemiselt seotud, mis tähendab, et rahvusvaheline kaubandus ei hõlma mitte ainult kõiki tootekategooriaid, vaid ka pooltooteid ja toormaterjale. Lisaks kiumaterjalidele toimub riikide vahel tselluloosi ja ümbertöötatud materjalide ost-müük. Tselluloosi- ja paberitootjad on spetsialiseerunud: mõned neist tegelevad vaid puitmassi tootmisega, teised opereerivad tervet tootmistsüklit kiumaterjalidest kuni paberisortideni välja. Tulemusena valitseb olukord, kus paljud riigid on keskendunud konkreetse lõpptoote tegemisele ja sõltuvad samas teiste pabertoodete osas impordist.^[12]

2002. aastal tuli toormaterjali, tselluloosi ja paberi toodangust umbes 60% 9 riigist: USAst, Kanadast, Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Venemaalt, Hiinast, Jaapanist ja Brasiiliast ning 6 neist andsid rohkem kui poole mainitud toodete ekspordimahust maailmas. Järgnevast tabelist leiab riigid, kus on paberi ja papi tootmismahud suurimad.^[12][13]

2010. aasta seisuga olid viis suurima toodangumahuga paberi ja papi valmistamise ettevõtet International Paper (USA), Stora Enso (Soome), UPM (Soome), Svenska Cellulosa Aktiebolaget (Rootsi) ja Smurfit Kappa Group (USA).^[15]

Ka tarbimises domineerivad peaaegu võrdses mahus Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia: rohkem kui 90% maailma paberi- ja papitoodetest (360 miljonit tonni 2004. aastal) leiavad kasutust just neis maailmajagudes. Okeaanias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas tarbitakse kokku vähem kui 8%.^[12][13]

Seoses arvuti ja interneti võimaluste arenguga on juba paarkümmend aastat räägitud paberivabast tulevikumaailmast. Tegelikult on aga nõudlus pabertoodete järele pidevalt kasvanud: näiteks USA kontorites paberitarbimine aastail 1980–2000 kahekordistus. Sama suurt kasvu on ennustatud ka terve maailma paberivajadust silmas pidades.^[16][17] Paberi eelistamist näiteks e-lugeritele on selgitatud eelkõige inimeste emotsionaalsusega: paberilt lugemine tekitab meis parema tunde.^[18] Arvatakse, et aastani 2020 kerkib nõudlus pabertoodete järele umbes 2,1% aastas ja tõus on kiireim Ida-Euroopas, Aasias (v.a Jaapan) ja Ladina-Ameerikas. Kasvu kiirus erineb riikide vahel suuresti: arenguregioonides ületab oodatav tõus 4%, samas kui küpsetel turgudel (Põhja-Ameerika, Euroopa Liit, Jaapan) jääb eelmainitud näitaja vahemikku 0,5–1%.^[12]

Tootmismahtude pidevast kasvust unistades ei saa tööstus aga ära unustada tähtsat asjaolu: puidu ja muu kiurikka biomassi kasutamine ressursina on piiratud, sest keskkonnakaitselised ja jätkusuutlikkuse kaalutlused seavad omad piirid. Vastavalt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 1998. aasta andmetele on Venemaa, Põhja- ja Ladina-Ameerika peamised puidupõhise kiumaterjali omajad. Viimasel neist on aga saadaolev ressurss limiteerituim, kuna metsade osakaal, mida ei saa teatud põhjustel (asukoha tõttu halb ligipääsetavus, kaitse alla kuulumine) raiuda, on märksa suurem, võrreldes maailma keskmise näitajaga. Paberitööstuse toormaterjal on nõutud kaup ka konkureerivatel tegevusaladel, nagu biomassist elektri ja vedelkütuste tootmine ning viimased on suure kasvupotentsiaaliga.^[12]

Eelneva tõttu tuntakse tselluloosi- ja paberitööstuses üha enam huvi ka teiste looduslike kiutaimede vastu. Näiteks Ladina-Ameerikas oleks paberi tootmiseks mõistlik kasutada suhkruroo raba, Kagu-Aasias peetakse hea potentsiaaliga tselluloositööstuse tooraineks bambust. Perspektiivi nähakse ka linas, kanepis ja džuudis (inglise jute). Viimastel aastatel on aktiivsemalt rääkima hakatud ka sellest, et sünteetilised kiumaterjalid võivad tulevikus teha paberitööstuses samasugust revolutsiooni nagu viimastel aastakümnetel tekstiilitööstuses.^[2]

• Töötlev tööstus
• Puidutööstus
• Tselluloos

• Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit
• Äripäev (puidutööstuse artiklid)