Tuletus

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Tuletus ehk derivatsioon on selline sõnamoodustusviis, kus leksikaalset tähendust omava sõnatüve ehk tuletusaluse liitmisel tuletusliitega saadakse uus sõna.^[1]

Juurtüvest ja ühest või mitmest tuletusliitest moodustatud sõna nimetatakse tuletiseks ehk derivaadiks. ^[2]

Sõna, millest tuletis moodustatakse, on tuletusalus, selle sõna tüvi alustüvi. Sõnatüvi (või sõnavorm), millele liide otseselt liitub (ja mis võib, ehkki ei pruugi, alustüvest mõnevõrra erineda), on tuletustüvi.

Nt tuletise sõbralik tuletusalus on nimisõna sõber, tuletustüvi ja ühtlasi alustüvi selle omastava tüvi sõbra,tuletise hõõrits tuletusalus on verb hõõruma, alustüvi hõõru- ning tuletustüvi hõõri- ^[3]

Tuletise tähendus põhineb tavaliselt alussõna tähendusel: alussõna leksikaalne tähendus ja tuletusliite kategoriaalne tähendus kujundavad üheskoos tuletise derivatiivse tähenduse e moodustustähenduse.

Näide: saare-stik, taga-la, el-u, ande-kas, õig-lane, nelja-ndik, lõpe-ta-ma, haige-stu-ma, tugeva-sti, hommiku-ti ^[4]

Eesti keeles on tuletatud nimisõnu ehk nimisõnatuletisi, tuletatud omadussõnu ehk omadussõnatuletisi, tuletatud arvsõnu ehk arvsõnatuletisi, tuletatud verbe ehk verbituletisi ja tuletatud määrsõnu ehk määrsõnatuletisi.

Tuletis võib olla samast või teisest sõnaliigist kui selle alussõna (v.a arvsõnatuletised, mida tuletatakse ainult teistest arvsõnadest). ^[2]

Reet Kasik 2015. Sõnamoodustus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.