Turaida vaherahu

Turaida ehk Toreida vaherahu oli Liivimaa ristisõja ajal, 1212. aasta alguses sõlmitud vaherahu ühelt poolt Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ning teiselt poolt muinaseestlaste (sakalaste, soontaganalaste ja ugalaste) vahel. Rahulepet on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas.

Sõda nende osapoolte vahel oli alanud 1208. aastal, koosnedes peamiselt vastastikustest rüüsteretkedest. Esimesed suuremad lahingud peeti 1211. aastal Turaidas ja Viljandis. Kroonika järgi algas just Turaida lahingupaigast, kus suur hulk langenuid oli matmata jäetud, katk, mis levis lisaks Turaidale ka Metsepoles, Idumeas, latgalite aladel Võnnu lähistel, Sakalas, Ugandis ja kaugemalgi, tappes palju inimesi. Kuna lisaks katkule oli tekkinud ka näljahäda ja rahvas oli sõjaraskustest väsinud, sõlmisid liivlased, latgalid ja eestlased omavahel rahu. Riia piiskop ja ordu jäid sellest esialgu kõrvale. Peagi kogusid aga läänemaalased sõjaväe ja liikusid Koiva suudmesse. Seal teada saanud, et Riiasse on tulnud uued ristisõdijad, pöördusid nad tagasi. Liivlased ja latgalid saatsid jälle saadikud Eestimaale, soovitades juba sõlmitud rahu uuendada. Turaidasse rahu asjus läbi rääkima saabusid seekord ka Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu esindajad. Lepiti kokku vaherahus kolmeks aastaks ja et Sakala kuni Navesti jõeni jääb piiskopi võimu alla ja võtab vastu ristiusu. Sisuliselt jäi Sakala siiski piiskopist sõltumatuks ja selle ristimist vaherahu ajal ei toiminud. Lisaks Sakala vanematele olid vaherahu sõlmijate seas ka Soontagana ja tõenäoliselt ka Ugandi vanemad, kuigi on avaldatud ka arvamust, et nende puutumatuse võis tagada oletatav Pihkvaga loodud sõprussuhe. Kuna samuti sõjas osalenud saarlased, ridalased ja revalased vaherahu jooksul piiskopi ja ordu alade vastu rünnakuid ei teinud, on pakutud, et lepe käis ka nende kohta. Samas Henriku Liivimaa kroonika väitel vähemalt ridalasi rahu sõlmijate seas polnud.^[1][2]

„"Seejärel läkitasid liivlased ja lätlased saadikud Eestimaale ja soovitasid uuendada rahu, mis nad omavahel olid teinud. Ja eestlased rõõmustasid ja saatsid nendega koos oma mehed Toreidasse; ja kutsuti piiskop Albert koos sõjateenistuse vendadega ja vanematega Riiast ja need tulid eestlaste saadikutega kokku, uurides, mis on õige ja mis on nii paljude sõdade põhjuseks. Ja pärast paljusid vaidlusi tehti lõpuks kolmeks aastaks rahu kõige poolest, jättes siiski sakalased kuni Pala jõeni piiskopi ja sakslaste võimu alla, et nemad, kes pantvange andes olid lubanud ristiusu vastu võtta, ristiusu õiguse ja ristimise täielikult vastu võtnuna rõõmu tunneksid."“

Järgneva kolme aasta jooksul seisid Riia piiskop ja ordu vastamisi liivlaste mässukatsega ning taasalanud sõjaga leedulaste ja Jersika vürstiga. Õnnestunud diplomaatiliste sammudena tugevdati liitu latgalitega ja tehti rahu Polotski vürstiga. Samas tekkis lahkhelisid ordu ja piiskopileeri vahel. Kuigi rahus osalenud Eesti vanemate tegevusest ja võimalikest ettevalmistustest sõja jätkamiseks andmeid puuduvad, kasutasid Sulev Vahtre hinnangul seda aega oskuslikumalt ära riialased, saavutades 1215. aastaks parema positsiooni sõja pidamiseks kui enne vaherahu.^[3]

Levinud on seisukoht, et veidi enne vaherahu ametlikku lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi Riia piiskopi, ordu, Riia kaupmeeste, latgalite ja liivlaste ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaosasse.^[4][5][6] Kuigi Henriku Liivimaa kroonika rõhutab, et rahulepe oli sõlmitud vaid Läänemaa lõunaosa, Soontagana vanematega, kelle piiridest ka rahumeelselt läbi mindi,^[7] on avaldatud ka arvamust, et tegu oli leppe rikkumisega.^[8] Teisalt on ka oletatud, et vaherahu oli siiski juba selle retke ajaks lõppenud ja sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldavas kirjelduses on üldse ekslikult kokku liidetud kaks erinevat sõjakäiku, milles teine toimus hoopis 1216. aastal.^[9][5]

• Eestlaste muistne vabadusvõitlus