Taani sõjakäik Saaremaale

See artikkel räägib 1206. aasta sõjakäigust, 1222. aasta taanlaste sõjakäigu kohta vaata artiklit Saaremaa lahing.

Taani sõjakäik Saaremaale
Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja Liivimaa ristisõjast
Kuningas Valdemar II, võimalik retke juht (figuur tema pitsatilt)
Toimumisaeg	1206
Toimumiskoht	Saaremaa, Eesti
Tulemus	Taani väed lahkusid
Osalised
Taani Kuningriik saarlased
Väejuhid või liidrid
Valdemar II või Anders Sunesen

Taani sõjakäik Saaremaale oli 1206. aastal toimunud Taani sõjakäik Saaremaale, mida on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani annaalides. Saaremaad püsivalt ei allutatud ja taanlased lahkusid enne talve.

Henriku kroonika kohaselt purjetas Taani kuningas Valdemar II 1206. aastal Saaremaale koos sõjaväega, mida oli kolm aastat kogutud. Kuningaga olid kaasas Lundi peapiiskop Anders Sunesen ning Schleswigi piiskop ja kuninga kantsler Nicolaus. Taani annaalid nimetavad sõjakäigu juhina aga Suneseni ega maini kuninga osalust.^[1][2]

Sõjakäiku on osalt peetud kättemaksuretkeks saarlaste vastu, kes olid 1203. aastal rüüstanud Taani provintsis Listerbys. Samas pikaajaline ettevalmistamine ja vahetult enne retke toimumist paavstilt Anders Sunesenile antud õigus ristitud paganate aladele piiskoppe ametisse nimetada osutavad, et eesmärgiks oli ka püsivamalt Saaremaal oma võimu kindlustada.^[1][3] Arheoloog Marika Mägi arvates oleks püha sõda paganate ristiusustamiseks olnud ilma eesti meresõitjate alistamiseta võimatu, pealegi sõltus Taani ülemerekaubandus Venemaaga Läänemere idaosa mereteid kontrollivatest saarlastest.^[4]

Henriku kroonika kirjelduse kohaselt ehitasid Taani väed Saaremaale linnuse. Samas Taani annaalid sõjakäiguga seoses linnust ei maini, ehkki seda pole iseenesest loetud tõendiks selle puudumise kohta. "Paganate äkiliste rünnakute" kartuses ei julgenud kroonik Henriku sõnul aga keegi sinna jääda ja lõpuks otsustati linnus maha põletada ning taanduda. Kuningas Valdemar suundus tagasi Taani ja piiskopid Riiga, kus nad kogu järgneva talve veetsid "mõtiskluses jumalaasjadest".^[1][2]

Mitmete autorite meelest toimus 1206. aasta taanlaste retke ajal rohkem, kui Henriku kroonikast ilmneb. Marika Mägi hinnangul püüdis Henrik taanlastega seotud küsimusi vältida.^[5] Kroonikas leiduva pideva eneseõigustuse, et Riia kirik on Taani ristisõjast ja misjonist vanem, põhjuseks peab ajaloolane Kersti Markus asjaolu, et tegelikult olid just taanlased Liivimaal varem kohal.^[6]

Marika Mägi toob välja, et Taani Rydi kloostri aastaraamatu kohaselt suundus Anders Suneseni juhitud sõjakäik hoopis Revalisse või selle ümbruskonda. Mägi pakub välja mõtte, et kolm aastat kogutud sõjajõud võisid ehk olla mõeldud kogu Eestimaa vallutamiseks. Ta peab võimalikuks, et Saaremaale rajatud puidust kindlustus oli kavandatud ajutise baasina. Linnuse hävitamise ja väe lahkumisega seoses märgib Mägi, et sügisel ja kevadel õhukese jää perioodil oli saar muust maailmast isoleeritud ja minema purjetada poleks saanud ka talvel.^[5]

Hilisemates Taani allikates on teade taanlaste 1208. aasta edukast sõjakäigust Viljandisse. Kui see tõesti aset leidis, siis Mägi oletab, mööndes küll mõtte spekulatiivsust, et retk võis lähtuda ka Tallinnast, kus oli alates 1206. aastast Taaniga mingi leping. See oletuslik lepe sobituks ka 1219. aasta Taani sõjakäigu konteksti, kus neid Tallinnas algul kohalike poolt sõbralikult vastu võeti. Tallinnast, mitte Riiast alanud 1208. aasta sõjakäik võimaldaks ühtlasi seletada, miks Henrik sellest vaikis. Taani agressiivne poliitika aastatel 1206–1208 võib samuti olla seotud Riia piiskopi otsusega paluda algul abi Saksa kuningas Philippilt ja hiljem tugineda rohkem Mõõgavendade ordule, loovutades neile kolmandiku juba vallutatud Liivimaast.^[7]

Kersti Markuse arvates polnud puitlinnuse ehitamine seotud Saaremaa vallutamise plaaniga, vaid kindlustatud eelpostiga taheti markeerida oma kohalolu Lääne-Eesti saarestikus, kust kulges kaubatee Visbyst Novgorodi. Markuse meelest oligi taanlaste retke eesmärk laiem ja sellega on seotud hilisem piirkonna keskuse Lihula valimine Eestimaa piiskopi residentsiks. Markuse sõnul näitavad tõendid, et Eestimaa piiskopi ametikoha taastas mitte Riia piiskop Albert, vaid hoopis 1206. aasta Taani retkel osalenud Anders Sunesen.^[8]

Markus on seisukohal, et Taani 1206. aasta retke põhieesmärk oli Tallinna kohale oma linna, võimukeskuse asutamine. Tema hinnangul toetavad seda tõlgendust mitmed tõendid. Mõne Taani allika järgi, mida Markus hindab usaldusväärseks, tegi Sunesen 1206. aastal sõjakäigu just Tallinna. Enne sõjakäiku, 1206. aasta jaanuaris paavstilt talle antud luba kujutas endast õigust linnas (ladina keeles civitas) või täpsemalt kaubitsemiskeskuses (taani keeles købstad) piiskop ametisse määrata pärast seda, kui sealt paganlus on välja tõrjutud. Paavsti kirja teksti koostaja oli Markuse meelest Sunesen ise. Tallinna kohal olid eeldused kaubalinna rajamiseks olemas, selle hõivamine oli oluline ka Vene-Skandinaavia kaubatee üle kontrolli saavutamiseks. Odense arsti ja ajaloolase Cornelius Hamsforti 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses koostatud materjalides on kirjas, et 1206. aasta retke ajal koloniseeris Sunesen koos vendadega Liivimaad ja asutas Revali. Kuigi viimase allika usaldusväärsuse võib kahtluse alla seada, on Markuse arvates tähelepanuväärne selle sisu kattumine teiste nimetatud allikatega.^[9]

Sündmuste käigu rekonstrueerimisel tõmbab Markus paralleele Riia linna asutamisega. Riia piiskop Albert saavutas esimesel sõjakäigul selle, et kohalikud liivlased näitasid talle kätte koha, kuhu saab linna rajada, ehk andsid talle õiguse rajada liivlaste asula kõrvale oma asula. Albert seejärel lahkus ja reaalne linna ehitus algas alles järgmisel aastal, kui ta ristisõdijatega tagasi tuli. Markuse arvates toimus sarnane stsenaarium ka Tallinnas, kuid mingil põhjusel taanlased Tallinna ei naasnud. Pärast Tallinna suundusid taanlased 1206. aastal Lääne-Eesti arhipelaagi ja püüdsid Saaremaale linnust rajada, mis samuti näitab kaubatee kontrollimise soovi. Kuna Anders Sunesen koos vennaga jõudis Taani alles 1207. aasta aprillis, sai Markuse hinnangul uus sõjakäik Eestisse toimuda kõige varem 1208. aastal, milleks võiski olla kuninga juhitud retk Viljandisse, kuid tegelik, püsivate tagajärgedega sissetung leidis siiski aset alles 1219. aastal. Pika pausi põhjusena pakub Kersti Markus välja 1208. aasta jaanuaris Taani jaoks väga suurte kaotustega lõppenud Lena lahingut, kus hukkus ka Anders Suneseni Hvidede suguvõsa juhtivaid liikmeid.^[9]

Arheoloog Jonathan Lindström on välja pakkunud, et retke käigus koloniseerisid taanlased Vormsi saart. Ta tugineb uusaegsele allikale, mille kohaselt koloniseeriti 1206. aasta sõjakäigul Tallinna ka Liivimaad. 16. sajandisse ulatuva traditsiooni järgi rajas Valdemar II Vormsi Olavi kiriku ja saare esimesed kolonistid pärinesid Taanist. Lindström toob tõendina välja, et Vormsi külade struktuur ja kehtinud maamõõtmisühik on sama, mis Taani võimu all olnud Ölandil. Kersti Markus on selles küsimuses uusaegsetele allikatele tuginemist nimetanud spekulatiivseks ja arvab, et koloniseerimine eeldanuks kokkulepet Rotalia (Ridala, Lihula ja Hanila muinaskihelkondade) vanematega, kuid nendib, et Vormsi asus veeteede osas tähtsas kohas ja saare ülevõtmine sobinuks Taani strateegiaga.^[10]