Välisinvesteering

Välisinvesteering on ühest riigist teise tehtav investeering, mis hõlmab uue tegevuse alustamist või materiaalse vara omandamist sihtriigis. Rahvusvaheliste kokkulepete alusel omandab investor vähemalt 10% ettevõtte hääleõiguslikest aktsiatest. Hääleõiguse kõrval võib investoril olla võimu ettevõttes kasutatava tehnoloogia, juhtimise ja oluliste sisendite üle.^[1]

Välisinvesteeringud liigitatakse nelja peamisesse kategooriasse:

• ärilaenud, mis väljastatakse välisriigi ettevõttele või valitsusele peamiselt pangalaenu vormis;
• ametlik käive, mille kaudu investeerivad arenenud riigid arengumaadesse;
• välismaised otseinvesteeringud, kus investor kaasatakse püsivalt ettevõtte tegevusse ning investori tulu väljendatakse kas dividendina, jaotamata kasumina, haldustasuna või litsentsitasuna;
• välismaised portfelliinvesteeringud kui investeerimisvahend, mille hulka kuuluvad investeeringud välisriigi ettevõtte varade või võlakirjade kaudu. Need investeeringud ei väljenda tingimata pikaajalist huvi.^[2]

Välisinvesteeringuid on kolme tüüpi:

• horisontaalne, kus ettevõte investeerib sellisesse tegevusse, mis sarnaneb tema tegevusega kodumaal;
• vertikaalne, kus ettevõte investeerib kodumaa tegevusvaldkonnast erinevasse valdkonda välismaal;
• segakontsern, kus ettevõte tegeleb eri valdkondadega üle maailma.^[1]

Kuni 1980. aastateni olid pangalaenud suurim arengumaadesse tehtavate välisinvesteeringute allikas. Sellest ajast alates on pangalaenude tase jäänud suhteliselt muutumatuks, kuid samal ajal on välismaised otseinvesteeringud ja portfelliinvesteeringud järsult suurenenud. Aastatel 1991–1998 tehti 90% välismaistest otse- ja portfelliinvesteeringutest arengumaadesse. ^[2] Välisinvesteeringud on kriitilise tähtsusega just arenevatele riikidele, kus ettevõtted vajavad kogenud investorite rahastust ja teadmisi, et laiendada oma äri rahvusvaheliselt. ^[3] Aastatel 1996–2006 olid USA välisinvesteeringud kahekordsed. Rahvusvaheliste otseinvesteeringute voog vähenes aastatel 2007–2009 finantskriisi tõttu oluliselt ja hakkas taas kasvama 2010. aastal, kuigi pole siiani jõudnud kriisieelsele tasemele. ^[2] 2014. aastal tehti 55% välisinvesteeringutest arenenud riikidesse.^[3]

Välisinvesteeringutest saavad kasu nii maailmamajandus, investorid kui ka investeeringute saajad. Investeeringu saav ettevõte peab oma välisinvestorit kaasama nii ettevõtte juhtimisse, raamatupidamisse kui ka muudesse juriidilistesse tegevustesse. Kuna investorid toovad ettevõtte tegevusse uuendusi, parandavad nad sellega omakorda töötajate eluviisi. Nii tõuseb riigi elatustase ja väheneb kohalike omavalitsuste mõju. Mõned riigid pakuvad maksusoodustusi, kuna investeeringu saav ettevõte peab maksma kõrgemaid makse. Kuna välisinvesteeringutel on sihtriigis kauakestev mõju, aitab see vähendada lühiajaliste laenuandjate negatiivset mõju nende majanduses. Lühiajalised laenuandjad ja valuutakauplejad investeerivad palju raha lühikese aja jooksul, et hiljem oma investeering kiiresti maha müüa. See aga toob majanduses kaasa kasvu ja languse tsüklid.

Teisalt ei tohiks riigid lubada liiga palju välisinvesteeringuid strateegiliselt olulistesse tööstusharudesse, kuna see võib vähendada riigi suhtelist eelist. Teiseks võivad haritumad välisinvestorid ajada ettevõtte pankrotti ilma oma raha investeerimata. Nad võivad müüa ettevõtte kahjumlikumad osad kohalikele või vähem kogenud investoritele. Samuti võivad nad kasutada ettevõtet tagatisena, et võtta odavat laenu.^[3]

Eesti on välisinvestoritele küllaltki huvipakkuv. Seda kinnitab asjaolu, et Ida- ja Kesk-Euroopas on ühe elaniku kohta välisinvesteeringuid kõige rohkem tehtud just Eestisse. Kui varem tehti investeeringuid finantssektorisse, siis nüüd investeeritakse pigem kaubandusse ja teenindusse.^[4] 2008. aastal moodustasid välisinvesteeringud riigi SKP-st 71,4%. 2009. aasta seisuga oli Eesti saanud välisinvesteeringuid 177,4 miljardi krooni eest. Peamised investeeringud tehti finantssektorisse (35%), kinnisvaraarendusse (25%) ning töötlevasse tööstusesse (15%).^[5] Aastal 2012 moodustasid välisinvesteeringud riigi SKPst 72% ning Eestisse tehti välisinvesteeringuid 29,2 miljardi euro väärtuses.^[6] 2015. aasta lõpuks investeeriti Eestisse 17,4 miljardit eurot, mis teeb ühe Eesti elaniku kohta 13 244 eurot. Peamised investeerijad olid Rootsi (25%), Soome (23%) ja Holland (10%). Tegevusalade järgi tehti 26% investeeringutest finants- ja kindlustustegevusse, 19% kinnisvarategevusse ning 14% hulgi- ja jaekaubandusse.^[7]

Välisinvesteeringuid Eestisse reguleerib Eesti Vabariigi välisinvesteeringuseadus, mis võeti vastu 11. septembril 1991. See seadus määrab välisinvesteeringute tegemise korra ja õigusliku režiimi Eestis. Seaduse järgi peavad väliskapitaliga ettevõte ja välisinvesteerija alluma Eesti Vabariigis kehtivale korrale.^[8]

Põhjuseid, miks välisinvestorid võiksid Eestisse investeerida, on mitu:

• Eestis on arenenud ärikeskkond^[viide?];
• Eesti majanduskasv on üks Euroopa Liidu kiiremaid^[viide?];
• Eesti tööjõud on odav, kuid kvaliteetne^[viide?];
• ettevõtte tulumaks on Eestis madal^[viide?];
• tänu Eesti asukohale ja väiksusele on transpordikulud väikesed.^[4]

Siirdemajanduses on Eesti üks aktiivsemaid välisinvestoreid. Tänu oma kiirele majanduskasvule 1990. aastatel tõmbas Eesti ligi välisinvestoreid, kes omakorda investeerisid Eestis asuvate ettevõtete kaudu Lätti ja Leetu. Enim välisinvesteeringuid tehti finantssektorisse. Praegu on 56% välisinvesteeringutest tehtud Lätti ja Leetu, 7% Soome, 5% Venemaale ning 4% Ukrainasse.^[4] 2016. aastal ületasid Eesti investeeringud välismaale 554 miljoni euro võrra välisriikide investeeringuid Eestisse.^[9]

Nii otsesed välisinvesteeringud Euroopa Liitu kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide otseinvesteeringud väljapoole Euroopa Liitu vähenesid järsult 2014. aastal. Toona oli tase ajavahemiku 2009–2015 madalaim. Suure languse põhjustasid negatiivsed investeeringud põhilistesse partnerriikidesse USA-sse ja Šveitsi, samuti investeeringud USA-st Euroopa Liitu. Aastal 2015 tehti välisinvesteeringuid 2013. aastaga võrreldaval tasemel. Kui 2012. aastal investeeris USA Euroopa Liitu 119,6 miljardit eurot, siis 2015. aastaks kasvasid investeeringud 252,4 miljardi euroni. Euroopa Liit investeeris USAsse 2012. aastal 125,2 miljardit eurot ning 2015. aastal 323,5 miljardit eurot. Teine põhiline partnerriik Šveits investeeris 2012. aastal Euroopa Liitu 24,6 miljardit eurot ning 2015. aastaks olid investeeringud kasvanud 78,3 miljardi euroni. Euroopa Liidu investeeringud Šveitsi olid 2012. aastal negatiivsed ehk −1,9 miljardit eurot ja 2014. aastaks olid negatiivsed investeeringud kasvanud −33 miljardi euroni. 2015. aastal tehti Šveitsi investeeringuid 48,8 miljardi euro eest. Peale USA ja Šveitsi on 2015. aastal teinud märgatavaid otseinvesteeringuid Euroopa Liitu ka Kanada (24,2 miljardit eurot) ja Singapur (14,2 miljardit eurot). 2015. aastal tehti Euroopa Liidust välisinvesteeringuid Brasiiliasse (28,9 miljardit eurot), Singapuri (27,8 miljardit eurot) ja Lõuna-Aafrikasse (24,5 miljardit eurot).^[10]