Lõuna-Aafrika Vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lõuna-Aafrika Vabariik inglise Republic of South Africa afrikaani Republiek van Suid-Afrika koosa IRiphabliki yaseMzantsi Afrika ndebele Riphabliki yeSewula Afrika pedi Rephaboliki ya Afrika Borwa sotho Repabliki ya Afrika-Borwa suulu iRiphabliki yaseNingizimu Afrika svaasi Riphabliki yase Ningizumu Afrika tsonga Riphabliki ra Afrika Dzonga tsvana Repabliki ya Afrika-Borwa venda Riphabuliki ya Afrika Tshipembe
Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp Lõuna-Aafrika Vabariigi vapp
Riigihümn	Nkosi Sikelel' i Africa ja Die Stem van Suid-Afrika
Pealinn	Pretoria; parlament Kaplinnas, kõrgeim kohus Bloemfonteinis
Pindala	1 221 037 km²
Riigikeel	inglise, afrikaani, svaasi, pedi, sotho, tsvana, venda, suulu, tsonga, koosa ja ndebele
Rahvaarv	62 027 503 (2.02.2022)[1]
Rahvastikutihedus	50,8 in/km²
Riigikord	presidentaalne vabariik
President	Cyril Ramaphosa
Iseseisvus	31. mail 1961
SKT	349,419 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	5724 $ (2015)[3]
Valuuta	rand (ZAR)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.za
ROK-i kood	RSA
Telefonikood	27

Lõuna-Aafrika Vabariik (lühend LAV) on riik Aafrika mandri lõunatipus. Piirneb Namiibia, Botswana, Zimbabwe, Mosambiigi, Svaasimaa ja Lesothoga (viimast ümbritseb kogu ulatuses).

Lõuna-Aafrika Vabariik on väheseid Aafrika riike, kus pole kunagi olnud riigipööret ja korrapäraseid valimisi on korraldatud peaaegu sajand. LAV-i majandus on Aafrika suurim ja paremini arenenud, koos sellega on kõikjal riigis arenenud ka taristu.

LAV-i on nimetatud ka Vikerkaareriigiks. Selle termini on loonud peapiiskop Desmond Tutu, hiljem on selle kasutusele võtnud president Nelson Mandela. Mandela kasutas seda terminit metafoorina, et kirjeldada riigi uuesti arenevat multikultuurset mitmekesisust. Riigi sotsiaalpoliitika on Aafrika kohta tavatu. 2007. aastal andis riik abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele (Belgia, Hollandi, Hispaania ja Kanada eeskujul).

Kaks filosoofilist kontseptsiooni on saanud alguse Lõuna-Aafrika Vabariigist: ubuntu (uskumine, et jagamine seob terve inimkonna) ja Mahatma Gandhi "passiivne vastupanu" (satyagraha) ideoloogia, mida ta arendas Lõuna-Aafrikas elades.

2010. aastal võõrustas Lõuna-Aafrika Vabariik jalgpalli maailmameistrivõistlusi. See oli esimene kord, kui turniir peeti Aafrikas.

Sisserände tagajärjel on LAV väga kirju etnilise koosseisuga. Peaaegu 80% rahvastikust on mustanahalised. Suurt osa riigi ajaloos ja poliitikas on mänginud valgete ja mustade vaheline vaidlus, mille tulemusena tekkis apartheidiks nimetatav rassieraldus. Sellele pandi alus 1948. aastal, mil tuli võimule Rahvusliku Partei valitsus. Apartheidiseadused lükati ümber või tühistati 1990. aastal pärast kaua kestnud ja kohati vägivallaga lõppenud võrdõiguslikust nõudvaid massiüritusi, mida korraldasid eri Rahvuskongressid. Enamikule mustanahalistele LAV-i elanikele anti valimisõigus alles 1994. aastal.

2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli LAV-i rahvastikust mustanahalisi aafriklasi 79,2%, värvilisi 8,9%, valgeid 8,9%, India või Aasia päritolu inimesi 2,5% ja teisi 0,5%. Suulu keelt pidas emakeeleks 22,7%, koosa keelt 16,0%, afrikaani keelt 13,5%, inglise keelt 9,6%, pedi keelt 9,1%, tsvana keelt 8,0%, sotho keelt 7,6%, tsonga keelt 4,5%, svaasi keelt 2,5%, venda keelt 2,4%, ndebele keelt 2,1%, viipekeelt 0,5% ja teisi keeli 1,6%.^[4]

Alates 1995. aastast kuni 2008. aastani on Lõuna-Aafrika Vabariigist lahkunud vähemalt 800 000 valget.^[5]

Riigis on maailma kõrgeim suremuse üldkordaja: 2013. aasta hinnangul sureb aastas 17,36 inimest 1000 elaniku kohta.^[6] 2009. aasta hinnangul oli 17,80% elanikest nakatunud HIV-ga.^[7]

Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrgeimad haldusüksused on üheksa provintsi. Provintsid jagunevad 52 ringkonnaks, mis on kas metropoli või ringkonna omavalitsusüksused, kusjuures ringkonna omavalitsusüksused jagunevad omakorda kohalikeks omavalitsusüksusteks. Metropoli ja kohalikud omavalitsusüksuseded jagunevad jaoskondadeks.

 Pikemalt artiklis Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalugu

Lõuna-Aafrika Vabariigil on võrreldes teiste Aafrika maadega oluliselt erinev ajalugu. Esiteks on immigratsioon Euroopast sinna olnud kõige massilisem. Teiseks on ümber Lõuna-Aafrika Vabariigi kulgeval mereteel strateegiline tähtsus, mida näitab ilmekalt Suessi kanali sulgemine Kuuepäevase sõja ajal.

Maavarade rikkus muutis riigi Lääne silmis tähtsaks, eriti 19. sajandi teisel poolel. Kapimaa ja Natal moodustasid 1910. aastal ühinedes Lõuna-Aafrika Liidu, millest sai Suurbritannia dominioon.

5. oktoobril 1960 korraldati referendum Briti Rahvaste Ühendusest lahkumise küsimuses (52,29% hääletanutest pooldas lahkumist, 47,71% oli vastu).^[10] 15. märtsil 1961 lahkus Lõuna-Aafrika Briti Rahvaste Ühendusest ja 31. mail 1961 kuulutati Lõuna-Aafrika Liit iseseisvaks Lõuna-Aafrika Vabariigiks.^[11]

Lõuna-Aafrika Vabariigist on välja kaevatud mõned maailma vanimatest paleoantropoloogilistest fossiilidest. Australopithecus africanus '​e jäänused on leitud Taungi lähedalt ("Taungi laps") ning Sterkfonteini ("Little Foot"), Kromdraai ja Makapansgati koobastest; vanimad neist on dateeritud umbes 3,5 miljoni aasta vanusteks.

Pärast neid elasid seal inimese perekonna erinevad liigid, nagu Homo habilis, Homo naledi, Homo erectus ja lõpuks Homo sapiens.

Pärast bantu hõimude rännet ületasid bantud Limpopo jõe ning asusid 500. aasta paiku Lõuna-Aafrika Vabariigi alale, kus nad elatusid põlluharimisest ja põlluharimisest. Nad jõudsid oma rändega välja Fish Riverini Ida-Kapimaa provintsi alal. Bantud tõrjusid umbes 20 000 aastat Lõuna-Aafrika Vabariigi alal elanud bušmanid ja hotentotid üha kaugemale.

6. aprillil 1652 rajas hollandlane Jan van Riebeeck Madalmaade Ida-India Kompanii ülesandel Hea Lootuse neeme äärde varustusjaama. Strateegiliselt soodsa asendi tõttu valiti see puhkejaamaks Euroopa ja Kagu-Aasia vahel sõitvatele kaubalaevadele. 17. ja 18. sajandil oli koloonia, mis aeglaselt, aga järjekindlalt kasvas, Hollandi võimu all. Kolonistid levisid algul Kapimaa lääneosas, kuhu khoisanid olid tolleks ajaks tõrjutud. Aastal 1770 jõudsid nad idas bantude asuala piirini ning pidasid seejärel piirisõdu (kahvri sõdu) koosadega. Kapimaa hollandlased tõid arvukalt orje Indoneesiast, Madagaskarilt ja Indiast. 1743. aasta alguses oli provintsis orje tunduvalt rohkem kui Euroopa koloniste. Nende orjade järeltulijad, kes tihti abiellusid Euroopa kolonistidega, arvati hiljem koos bušmanitega värviliste ehk Kapimaa malailaste elanikeklassi ning tänapäeval moodustavad nad umbes 50% Lääne-Kapimaa provintsi elanikkonnast.

Kui Madalmaade Ida-India Kompanii oli lõpuks pankrotti minemas ja hollandi kaupmeeste mõju kadus, hõivasid 1797. aastal Suurbritannia Kuningriigi väed Hea Lootuse neeme äärse piirkonna. Koalitsioonisõdade käigus hõivasid Napoleoni väed Hollandi ning 1795 rajatud Bataavia vabariik ei olnud enam Suurbritannia liitlane. Kapimaa hõivati ettekäändel, et see kaubandusele strateegiliselt tähtis tugipunkt ei langeks Prantsusmaa kätte. Suurbritannia pidi selle ala Amiensi rahu (1802) järgi Hollandile tagasi andma, kuid vallutas selle 1806 uuesti ning rajas sinna püsiva kroonikoloonia (Kapimaa koloonia). Piirisõjad koosadega jätkusid ning suurendasid kolooniat kuni Great Fish Riveri idakaldani. Uue kroonikoloonia piiri kindlustati tugevasti ning selle ääres asuva maa asustasid kiiresti valged.

Kui Suurbritannia parlament 1833 Briti impeeriumis orjanduse kaotas, võttis see paljudelt buuridelt elatise. Et Briti õiguse mõjupiirkonnast pääseda ja mittevalgete ekspluateerimist jätkata, asusid need voortrekkerid elama tagamaale. Voortrekkerite väljarändamise käigus 1835–1841 umbes 14 000 buuri aladele põhja pool Oranje jõge. Seal asutasid nad arvukalt buuride vabariike, seal hulgas Transvaali vabariigi ja Oranje Vaba Riigi.

Teemantide avastamine 1867 ja kulla avastamine 1886 viis suure majanduskasvuni ja paljude eurooplaste sisserännuni, mis viis põliselanikkonna veel suurema kahjustamise ja ekspluateerimiseni.

Buurid kaitsesid end Esimese buuri sõja (1880–1881) ajal Suurbritannia ekspansioonipüüdluste eest. Kuigi vastane oli suures ülekaalus, osutasid nad edukalt vastupanu, sest nad kohanesid kohalike oludega strateegiliselt paremini. Nii näiteks kandsid buuri sõdurid khakivärvi vormi, britid aga traditsioonilisi punakuubi, mis tegid nad buuri snaipritele kergeks sihtmärgiks.

Aastatel 1899–1902 tulid britid veel suuremal arvul tagasi ja võitlesid buuride vastu Teises buuri sõjas. Muu hulgas püüdsid nad saada oma kontrolli alla Witwatersrandi rikkalikke kullavarusid. Buuride katse saada liitlasteks Saksamaa ja Saksa Edela-Aafrika oli brittide jaoks täiendav põhjus võtta täielik kontroll buuride vabariikide üle. Buuride vastupanu oli seekord asjatu, sest brittidel oli arvuline ülekaal ja parem järelvarustus. Vereenigingi rahuga liidendati mõlemad buuride vabariigi Briti impeeriumiga, aga rahutingimused olid buuridele soodsad, sealhulgas hollandi keele tunnustamine ametikeelena. Et buuridele veelgi rohkem meele järele olla, soostusid britid lepingus ka diskrimineerivate regulatsioonidega, mis kitsendasid Transvaali ja Oranje Vaba Riigi mittevalgete elanike kodanikuõigusi. Pärast neli aastat kestnud läbirääkimisi rajati 31. mail 1910, täpselt 8 aastat pärast Teise buuri sõja lõppu Natali kolooniast, Transvaalist, Oranje jõe kolooniast ja Kapimaa kolooniast Lõuna-Aafrika Liit.

Aastal 1930 said valged naised esimest korda valimisõiguse.^[12]

Aastal 1934 ühinesid brittide South African Party ja buuride Nasionale Party erakonnaks United Party, et britte ja buure lepitada. See partei lõhenes 1939, sest ei jõutud üksmeele, kas astuda Suurbritannia poolel Teise maailmasõtta. Parempoolne Nasionale Party sümpatiseeris Hitleri Saksamaad ja seadis eesmärgiks radikaalse apartheidi.

 Pikemalt artiklis Apartheid

Pärast Teise maailma lõppu õnnestus valgel vähemusel Nasionale Party poliitilisel juhtimisel oma võimu kindlustada ja apartheidistruktuurid autoritaarselt üles ehitada. Parlament võttis vastu üha enam apartheidiseadusi, mis jaotasid elanikkonna kaheks ja kitsendasid ulatuslikult kodanikuõigusi.

Euroopa päritolu ja teiste elanikerühmade elukohad kaugenesid üksteistest ning väiksemate õigustega elanikerühmade, eelkõige mustanahaliste majanduslik ekspluateerimine tugevnes ja nende õigusi vähendati. Kasvas värviliste, indialaste ja Kapimaa malailaste represseerimine. Aafriklased (mustanahalised) püüti püsivalt asustada "põliselanike reservaatidesse" (hiljem bantustanid), mille formaalset riiklikku iseseisvust samm-sammult ette valmistati ja neljal juhtumil ka saavutati. 20. sajandil tegelesid paljud valitsuskomisjonid nende alade ja nende rahvastiku sotsiaal-majandusliku arenguga, peamiselt "valgete" poliitikamudelite seisukohast, kuigi oli ka alternatiivseid lähenemisi.

1960. aastatel toimus Lõuna-Aafrika Vabariigis hoogne majanduslik tõus ning riik arvati ainsa Aafrika maana esimesse maailma. Majandusliku tõusu tagajärjel ehitati suuremate linnade keskustesse suurel hulgal pilvelõhkujaid.Lisaks arenes hoogsalt ka infrastruktuur, mille käigus ehitati suuri kiirteeid suuremate linnade ühendamiseks.

Apartheidi tõttu olid paljud riigid Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuse hukka mõistnud ning boikoteerisid riiki. P.W Botha 1983. aasta põhiseadusega kaotati peaministri amet ja kehtestati parlamendi ees vastutav presidentuur. 1988. aastatel põgenes riiki tuhandeid Zimbabwe valgenahalistele suunatud genotsiidi eest põgenevaid valgeid.

Pärast seda, kui Nelson Mandela vanglast vabanes 11. veebruaril 1990, propageeris ta leppimispoliitikat, et üle minna demokraatlikule riigikorrale. Apartheidi lõppedes ja esimestel vabadel valimistel valiti ta presidendiks 27. aprillil 1994.

Veerand sajandit pärast apartheidi lõppu on rassidevahelised suhted Lõuna-Aafrika Vabariigis jätkuvalt pingelised.^[13]

• Lõuna-Aafrika Vabariigi riigipeade loend
• Ciskei
• Lõuna-Aafrika Vabariigi jalgpallikoondis
• Hiina Vabariigi suhted Lõuna-Aafrika Vabariigiga
• Lõuna-Aafrika Vabariigi veinid
• Lõuna-Aafrika Vabariigi Põhihariduse Ministeerium

Vikisõnastiku artikkel: Lõuna-Aafrika Vabariik

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lõuna-Aafrika Vabariik

• S African police evict migrants, BBC NEWS, 22. juuli 2008

Aafrika maad

Iseseisvad riigid: Alžeeria | Angola | Benin | Botswana | Burkina Faso | Burundi | Djibouti | Egiptus | Ekvatoriaal-Guinea | Elevandiluurannik | Eritrea | Etioopia | Gabon | Gambia | Ghana | Guinea | Guinea-Bissau | Kamerun | Keenia | Kesk-Aafrika Vabariik | Komoorid | Kongo Vabariik | Kongo Demokraatlik Vabariik | Lesotho | Libeeria | Liibüa | Lõuna-Aafrika Vabariik | Lõuna-Sudaan | Madagaskar | Malawi | Mali | Maroko | Mauritaania | Mauritius | Mosambiik | Namiibia | Niger | Nigeeria | Roheneemesaared | Rwanda | Sambia | São Tomé ja Príncipe | Senegal | Seišellid | Sierra Leone | Somaalia | Sudaan | Svaasimaa | Zimbabwe | Tansaania | Togo | Tšaad | Tuneesia | Uganda

 Sõltuvad alad: Briti India ookeani ala | Ceuta | Chafarinase saared | Kanaari saared | Madeira | Mayotte | Melilla | Peñón de Alhucemas | Peñón de Vélez de la Gomera | Réunion | Saint Helena

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Edela-Somaalia | Jubaland | Lääne-Sahara | Puntland | Somaalimaa

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad